Hinnasildil üks hind, kassas teine: kumba peab tarbija tegelikult maksma?

Võtad poeriiulilt toote, mille hinnasildil seisab 4,99 eurot.

Kassas lööb ekraanile aga 6,49 eurot.

Üsna loomulik reaktsioon on öelda:

„Aga riiulil oli ju teine hind.“

Paljud tarbijad arvavad, et sellises olukorras peab kauplus toote kindlasti müüma hinnasildil märgitud odavama hinnaga. Eestis pole asi siiski päris nii lihtne.

Kaupleja peab hinnainfo esitama õigesti, selgelt ja üheselt mõistetavalt, kuid hinnasildil olev ekslik hind ei anna tarbijale automaatselt õigust nõuda kaupa just selle hinnaga. TTJA ütleb otse, et kui teenindussaalis ja kassas olev hind erinevad, ei ole kaupleja tingimata kohustatud toodet odavama hinnaga müüma.

See ei tähenda aga, et kassas võib lihtsalt suvalist hinda küsida.

Hinnasilt peab olema õige ja arusaadav

Tarbijakaitseseaduse järgi peab kaupleja kauba pakkumisel tarbijale teatavaks tegema müügihinna ja vajaduse korral ka ühikuhinna.

Müügihind tähendab summat, mille tarbija peab kauba eest lõplikult tasuma.

Hind peab olema:

• kirjalikult esitatud;
• selgelt loetav;
• üheselt mõistetav;
• kergesti märgatav.

Täpsustav määrus nõuab, et hind oleks märgitud kas kaubale, pakendile, etiketile või kauba vahetusse lähedusse.

Seega pole korrektne olukord, kus inimene peab kassani jõudes alles esimest korda teada saama, mida kaup tegelikult maksab.

Miks hinnasilt ja kassahind üldse erinevad?

Põhjuseid võib olla üsna argiseid.

Näiteks:

• kampaania lõppes, aga hinnasilt jäi vahetamata;
• hinnatõus sisestati kassasüsteemi enne riiulisiltide muutmist;
• töötaja pani vale sildi vale toote juurde;
• elektroonilise hinnasildi ja kassasüsteemi vahel tekkis viga;
• soodustus kehtib ainult kliendikaardiga;
• riiulis on kõrvuti väga sarnased tooted ja vaadati vale silti.

Tarbijale pole selle põhjuse teadmine enne ostu aga tavaliselt võimalik.

Tema teeb ostuotsuse selle info põhjal, mida kauplus talle riiuli juures näitab.

Just seepärast rõhutab TTJA, et tarbija jaoks peab hinnainfo olema õige ja selge ning hinnasildil ja kassas peaks olema sama hind.

Kas pood peab müüma hinnasildi hinnaga?

Mitte automaatselt.

See on ilmselt selle teema kõige olulisem nüanss.

TTJA selgitab, et kui vale hind tuleneb näiteks eksimusest või andmebaasiveast, võib tegemist olla eksimuse mõjul tehtava tehinguga. Kaupleja ei ole sellisel juhul tingimata kohustatud müüma kaupa teenindussaalis märgitud odavama hinnaga.

Näiteks kui 999-eurose televiisori juures on ilmselge vea tõttu hinnaks 9,99 eurot, ei tähenda see, et kauplus peab televiisori kümne euroga ära andma.

Sama põhimõte võib kehtida ka palju väiksema hinnavea puhul.

Aga tarbija ei pea kallima hinnaga ostma

See on teine pool, mis vahel ununeb.

Kui kassas selgub, et hind on kõrgem kui see, mille põhjal tarbija ostuotsuse tegi, võib tarbija öelda:

„Sellise hinnaga ma seda ei soovi.“

Enne tehingu lõpuleviimist pole põhjust nõustuda teistsuguse hinnaga lihtsalt sellepärast, et kaup on juba kassalindil.

Praktiliselt tasub:

1. juhtida kassapidaja tähelepanu hinnavahele;
2. vajadusel näidata või pildistada riiulil olevat hinnasilti;
3. paluda kontrollida, milline hind tegelikult kehtib;
4. otsustada pärast seda, kas soovid kauba osta.

Väga sageli parandab kauplus sellise vea kohapeal.

Mis siis, kui avastad hinnavahe alles pärast maksmist?

See juhtub eriti kergesti suurema ostukorvi puhul.

Näiteks riiulis oli hinnaks 2,49 eurot, aga kodus tšekki vaadates märkad, et kassas maksti 3,29 eurot.

Sellisel juhul tasub pöörduda võimalikult kiiresti kaupluse poole ja näidata:

• ostutšekki;
• võimalusel hinnasildi fotot;
• toodet või selle täpset nimetust.

Kui hinnasilt on vahepeal juba muudetud, võib hilisem tõendamine olla keerulisem.

Seetõttu on suurema või silmatorkava hinnavahe korral täiesti mõistlik teha riiulisildist kohe foto.

Hinnasilt peab käima õige toote kohta

Ka siin tekib palju arusaamatusi.

Riiulil võib näiteks olla:

Kohv 500 g – 4,99 €

aga selle kohal või kõrval seisab väga sarnane 450-grammine pakend.

Seetõttu tasub hinnavaidluse puhul vaadata:

• toote täpset nimetust;
• pakendi suurust;
• maitset või varianti;
• vajadusel tootekoodi.

Kauplus peab paigutama hinnainfo nii, et tarbijal oleks võimalik aru saada, millise kauba juurde see kuulub. Hinnainfo peab olema üheselt mõistetav.

Mis on ühikuhind ja miks seda tasub vaadata?

Toidupoes näeb ühe toote juures sageli kahte hinda.

Näiteks:

3,59 € pakk

ja väiksema kirjaga:

7,18 €/kg

Teine number on ühikuhind.

Selle eesmärk on võimaldada võrrelda erineva suurusega pakendeid.

Näiteks:

• 400 g pakk maksab 3,20 eurot;
• 650 g pakk maksab 4,70 eurot.

Ainult pakihinda vaadates on esimene odavam.

Ühikuhind näitab aga:

• esimene: 8 €/kg;
• teine: umbes 7,23 €/kg.

Seega on suurem pakk tegelikult kilogrammi kohta odavam.

Kehtiv hinnateabe määrus ütlebki otseselt, et ühikuhinna avaldamise eesmärk on võimaldada tarbijal erineva suurusega pakendite hindu võrrelda.

Allahindluse puhul kehtib veel üks oluline reegel

Kui poes on silt:

„–30%“

või vana hind on maha kriipsutatud ja kõrval näidatakse uut odavamat hinda, ei või võrdluseks võtta lihtsalt suvalist kõrget numbrit.

Üldreeglina peab allahindluse juures kasutatav varasem hind olema vähemalt viimase 30 päeva madalaim hind, mida kaupleja selles müügikohas samale kaubale rakendas.

Näiteks kui kaup maksis viimase kuu jooksul:

• 20 eurot;
• seejärel 16 eurot;
• pärast seda jälle 20 eurot,

ei saa kauplus teha uut „–25%“ kampaaniat nii, nagu 20 eurot oleks ainus varasem võrdlushind.

Allahindluse arvutamisel tuleb üldjuhul arvesse võtta viimase 30 päeva madalaimat hinda ehk selles näites 16 eurot.

„Soodushind“ ei tohi olla lihtsalt turundustrikk

30 päeva reegel tekkiski muu hulgas selleks, et vältida olukordi, kus hinda tõstetakse vahetult enne kampaaniat ja siis kuulutatakse välja näiliselt suur allahindlus.

TTJA rõhutab, et varasem hind peab olema hind, mida selles müügikohas tegelikult kasutati, mitte üksnes turunduslik võrdlusnumber.

Seega tasub eriti suure allahindluse puhul vaadata mitte ainult värvilist „–50%“ märki, vaid ka seda, millise hinnaga võrreldes soodustust näidatakse.

Kas kliendikaardi hind võib kassas olla teine?

Jah, kui sellest on tarbijale enne ostu selgelt teada antud.

Näiteks võib hinnasildil olla:

**Tavahind 4,99 €

Kliendikaardiga 3,99 €**

Sellisel juhul pole 4,99-eurone kassahind ilma kliendikaardita hinnaviga.

Probleem tekiks pigem siis, kui suurena kuvatakse 3,99 eurot, kuid tingimus, et hind kehtib ainult konkreetse kaardiga, on esitatud nii ebaselgelt, et tavaline tarbija ei saa sellest mõistlikult aru.

Hinnainfo põhireegel jääb samaks: see peab olema selge ja üheselt mõistetav.

Ka „osta kaks, kolmas tasuta“ peab olema arusaadav

Soodustus võib sõltuda ka kogusest.

Näiteks:

• 2 tk 5 eurot;
• kolm ostes –20%;
• teine toode poole hinnaga.

Selliste pakkumiste puhul peab tarbijal olema võimalik aru saada, millistel tingimustel soodustus rakendub.

Kui kampaania reklaam jätab ühe mulje, aga kassas selgub hoopis teine tingimus, tasub kõigepealt lasta kauplusel kampaania tingimused üle kontrollida.

Eksitav hinnateave võib juba minna kaugemale lihtsalt kogemata vahetamata jäänud riiulisildist.

Mis siis, kui sama viga juhtub pidevalt?

Üks vale hinnasilt võib olla inimlik eksimus.

Kui aga poes on regulaarselt:

• riiulis üks hind ja kassas teine;
• aegunud soodushinnad;
• eksitavad allahindlused;
• ebaselged kliendikaarditingimused,

on probleem juba laiem.

Sellisest hinnateabe probleemist võib teavitada Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit (TTJA).

TTJA teostab järelevalvet tarbijatele esitatava hinnainfo nõuete üle.

Kas iga hinnavahe pärast tasub vaielda?

See sõltub olukorrast.

Kui kassas selgub, et 1,99 euro asemel küsitakse 2,09, võib mõni inimene otsustada, et kümnesendine erinevus pole tema aega väärt.

Aga süsteemne hinnaviga võib puudutada päeva jooksul sadu ostjaid.

Seetõttu tasub vähemalt töötajale veast teada anda.

Sageli pole kassapidaja ise hinnavea tekkimisega kuidagi seotud ning saab lihtsalt kutsuda töötaja hinnasilti kontrollima.

Kõige kasulikum harjumus: vaata kassas hinda

Eriti suure ostukorviga on lihtne jälgida ainult lõppsummat.

Tegelikult tasub aeg-ajalt vaadata ka seda, millised hinnad ekraanile tulevad.

Eriti siis, kui ostad:

• sooduskaupa;
• kliendikaardipakkumist;
• suure allahindlusega toodet;
• mitu sama toodet;
• kaupa, mille hinnasilt tundus ebatavaliselt hea.

Ja võimalusel tasub pärast ostu tšekk üle vaadata.

Kõige tähtsam erinevus

Hinnasildil olev hind on tarbijale väga oluline ostueelne teave ja kaupleja peab selle korrektsena hoidma.

Aga sellest ei tulene automaatselt reeglit:

„Riiulis oli selline hind, järelikult peab pood selle hinnaga müüma.“

TTJA järgi ei pea kaupleja hinnavea korral tingimata toodet odavama hinnaga loovutama.

Samas ei pea ka tarbija nõustuma kassas ootamatult kõrgema hinnaga.

Kõige lihtsam lahendus on hinnavahe enne maksmist ära kontrollida.

Sest hinnasildi mõte ongi selles, et inimene teaks enne ostuotsust, kui palju kaup talle maksma läheb.

Allikad

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet – Tarbijaharidus

https://ttja.ee/tarbijaharidus

Riigi Teataja – Tarbijakaitseseadus, § 7

https://www.riigiteataja.ee/akt/102012025077

Riigi Teataja – Kauba ja teenuse hinna avaldamise ja kauba hinna alandamisest teavitamise nõuded

https://www.riigiteataja.ee/akt/126042022004

TTJA – Hinna avaldamise juhend

https://ttja.ee/sites/default/files/documents/2024-04/Hinna%20avaldamise%20juhend%20aprill%202024_0.pdf