Kas kodus elav täiskasvanud laps peaks maksma üüri?

Täisealine laps elab vanemate juures, käib tööl ja teenib oma raha. Külmkapp täitub vanemate arvelt, elekter ja vesi jooksevad, internet on olemas ning eluasemelaen või üür tuleb nagunii maksta.

Kas selles olukorras peaks täiskasvanud laps hakkama kodus elamise eest maksma?

Mõne pere jaoks tundub vastus iseenesestmõistetav: kui inimene teenib, võiks ta ka kodukuludesse panustada.

Teise pere jaoks kõlab lapse käest „üüri“ küsimine valesti. Kodu peaks ju olema koht, kuhu laps saab alati tagasi tulla.

Tegelikult pole küsimus ainult rahas. See puudutab iseseisvumist, peresuhteid, piire ja seda, mida üldse tähendab täiskasvanuks saamine.

Eestis kolivad noored kodust suhteliselt vara

Eurostati andmetel lahkusid Eesti noored 2024. aastal vanematekodust keskmiselt 22,4-aastaselt. Euroopa Liidu keskmine oli samal ajal 26,2 aastat.

Eesti kuulub seega nende Euroopa riikide hulka, kus noored lahkuvad vanematekodust suhteliselt vara. Soomes oli vastav vanus 21,4, Taanis 21,7 ja Rootsis 21,9 aastat.

Aga keskmine ei tähenda, et kõik peaksid 22-aastaselt välja kolima.

Kodus elamiseks võib olla palju põhjuseid.

Õppimine.

Kõrged üürihinnad.

Esimese kodu sissemakse kogumine.

Töökoha puudumine.

Suhte purunemine.

Ajutine tagasitulek välismaalt.

Või lihtsalt kokkulepe, mis sobib nii vanematele kui ka lapsele.

Kas seadus ütleb, et täiskasvanud laps peab vanematele üüri maksma?

Üldist sellist kohustust Eesti seaduses ei ole.

Perekonnaseadus ei ütle, et täisealine vanemate juures elav laps peab automaatselt maksma vanematele kindla summa üüri.

Küll aga käsitleb seadus vanemate ja laste vastastikust toetamist ning täisealise lapse osalemist majapidamiskuludes.

Perekonnaseaduse järgi on vanemal jätkuvalt ülalpidamiskohustus näiteks lapse suhtes, kes omandab täisealisena põhi-, kesk- või kõrgharidust või kutseharidust, kuid mitte kauem kui 21. eluaastani. Samuti võib ülalpidamisõigus olla inimesel, kes vajab abi ega suuda end ise ülal pidada.

Seaduse § 115 ütleb eraldi, et kui vanematega koos elav täisealine laps teeb oma vara arvelt kulutusi majapidamise katmiseks või annab selleks vanematele osa oma varast, eeldatakse, et ta ei tee seda eesmärgiga hiljem raha vanematelt tagasi nõuda.

Ehk seadus tunnistab täiesti tavaliseks olukorda, kus täisealine laps panustab ühise kodu kuludesse.

Aga kui palju ja mis kujul, on eelkõige pere enda kokkulepe.

„Üür“ ja „kuludesse panustamine“ pole päris sama asi

Sõna üür võib juba ise tekitada pingeid.

Kui vanem ütleb:

„Kui sa siin elad, maksad mulle 400 eurot üüri,“

võib laps tajuda, et temast on saanud kodus klient.

Kui sama mõte sõnastada:

„Sa töötad ja teenid, seega võiksid iga kuu anda 150 eurot elektri, toidu ja muude kodukulude katteks,“

on olukord hoopis teine.

Majanduslikult võib tulemus olla sarnane.

Psühholoogiliselt mitte.

Seetõttu tasub enne summast rääkimist kokku leppida, mille eest raha üldse küsitakse.

Kas lapse panus katab toitu?

Elektrit ja vett?

Internetti?

Eluasemelaenu?

Või on tegemist lihtsalt kindla summaga, millega ta ühisesse majapidamisse panustab?

Kui laps töötab täiskohaga, muutub olukord

20-aastane täiskohaga tudeng ja 28-aastane stabiilse palgaga töötaja pole päris võrreldavad.

Kui täiskasvanud laps töötab, teenib regulaarset palka ja elab aastaid vanemate kulul, muutub küsimus paratamatult õiglasest panusest.

Vanemad maksavad samal ajal:

• elektri;
• vee;
• toidu;
• interneti;
• kodukindlustuse;
• remondi;
• eluasemelaenu või üüri;
• muud majapidamiskulud.

Ühe inimese lisandumine ei suurenda kõiki neid kulusid võrdselt, kuid osa kuludest suureneb kindlasti.

Seetõttu pole ebamõistlik oodata töötavalt täiskasvanult mingit panust.

Aga kas vanemate kodulaenu peaks laps kinni maksma?

Siin muutub vaidlus keerulisemaks.

Vanemad maksaksid oma kodulaenu tõenäoliselt ka siis, kui laps seal ei elaks.

Seetõttu võib olla raske põhjendada, miks peaks laps hakkama kandma suurt osa vanemate laenumaksest.

Teisalt kasutab ta seda eluaset ja säästab ise turuhinnaga üüri.

Õiglast vastust ei ole.

Ühes peres võib 100 eurot kuus olla täiesti mõistlik panus.

Teises peres võib kokkulepe olla 300 eurot.

Kolmandas ei võeta üldse raha, sest vanemad soovivad, et laps koguks kiiremini oma kodu sissemakseks.

Kõik kolm varianti võivad toimida.

Oluline on, et kokkulepe oleks teadlik.

Kas tasuta kodus elamine võib iseseisvumist hoopis edasi lükata?

See on üks tugevamaid argumente maksmise poolt.

Kui täiskasvanud inimene elab kodus täiesti tasuta, võib tema tegelik elatustase olla palju kõrgem kui tema palk võimaldaks.

Palk jääb peaaegu täielikult enda kasutada.

Vanemad maksavad eluaseme.

Toit ilmub külmkappi.

Arved lähevad automaatselt ära.

Sellises olukorras võib omaette kolimine tunduda väga valus.

Järsku tuleb maksta näiteks:

700 eurot üüri,

150 eurot kommunaale,

toit,

internet,

kindlustus

ja kõik muud kulud.

Kui inimene pole kunagi pidanud kodukuludega arvestama, võib iseseisev elu tulla suure šokina.

Mõõdukas panus vanemate kodus võib seetõttu olla ka harjutus päriseluks.

Aga kui kogu „üür“ kogutakse lapse jaoks kõrvale?

Mõned vanemad kasutavad huvitavat lahendust.

Laps maksab näiteks iga kuu 200 või 300 eurot, kuid vanemad panevad selle raha tegelikult kõrvale.

Kui laps kunagi välja kolib, saab ta kogunenud summa näiteks:

• esimese kodu sissemakseks;
• tagatisrahaks;
• mööbli ostmiseks;
• hädaabifondiks.

Laps õpib samal ajal arvestama regulaarse eluasemekuluga.

Vanemad aga aitavad tal koguda.

See võib olla väga hea süsteem, kuid ainult juhul, kui vanemad saavad seda endale lubada.

Kui pere eelarve on pingeline, pole põhjust teeselda, et lapse makstav raha tuleb tingimata talle hiljem tagasi anda.

Vanematel võib seda raha päriselt vaja olla

Sageli vaadatakse olukorda ainult lapse seisukohast.

Aga ka vanemate rahaline olukord võib olla keeruline.

Kui kodus elab kolm täiskasvanut, kuid ainult kaks neist maksavad kõiki arveid, võib koormus olla ebavõrdne.

Eriti juhul, kui täiskasvanud laps:

töötab täiskohaga,

teenib korralikult,

kulutab suure osa rahast meelelahutusele

ja eeldab samal ajal, et vanemad ostavad toidu ning maksavad kõik kodukulud.

Siis pole küsimus enam selles, kas vanemad „võtavad lapselt raha“.

Küsimus on selles, miks peaksid kaks töötavat täiskasvanut ülal pidama kolmandat töötavat täiskasvanut.

Õppiva lapse olukord on teine

Kui 19-aastane laps õpib täiskoormusega ja tema sissetulek on väike või puudub, on olukord teistsugune.

Perekonnaseadus arvestab samuti sellega, et teatud juhtudel jätkub vanema ülalpidamiskohustus ka pärast lapse täisealiseks saamist, muu hulgas õppiva lapse puhul kuni 21. eluaastani.

Seetõttu oleks üsna kummaline rakendada sama reeglit:

„Kõik üle 18-aastased maksavad 300 eurot.“

1. sünnipäev ei tee inimest järgmisel hommikul majanduslikult iseseisvaks.

Palju mõistlikum on vaadata inimese tegelikku olukorda.

Töötu täiskasvanud laps on veel keerulisem juhtum

Mis saab siis, kui laps on 25, aga tööd pole?

Vanem võib öelda:

„Kui sul raha pole, siis ma ei saa ju üüri küsida.“

See on loogiline.

Aga raha asemel võib kokku leppida teistes kohustustes.

Näiteks:

• aktiivne tööotsimine;
• kodutöödes suurem osalemine;
• söögitegemine;
• aiatööd;
• pereliikmete aitamine;
• kokkulepitud eesmärgid.

Probleem tekib enamasti mitte siis, kui täiskasvanud laps vajab ajutiselt abi, vaid siis, kui ajutine olukord muutub ilma igasuguse plaanita püsivaks.

Kui kaua on „ajutiselt kodus“?

See on sageli kõige ebamugavam küsimus.

Laps tuleb pärast suhte purunemist mõneks kuuks tagasi.

See on täiesti normaalne.

Siis möödub pool aastat.

Aasta.

Kaks aastat.

Kui pere pole alguses rääkinud sellest, mis edasi saab, võib olukord hakata kõigile närvidele käima.

Vanemad mõtlevad:

„Millal ta lõpuks oma elu peale läheb?“

Laps mõtleb:

„Miks nad järsku tahavad, et ma välja koliksin?“

Probleem pole tingimata rahas.

Probleem on selles, et ootused olid algusest peale erinevad.

Raha küsimine ei tohiks olla karistus

Kõige halvem variant on kasutada üüri võimuvahendina.

Näiteks:

„Kui sa minu reegleid ei järgi, tõstan üüri.“

või

„Kui sa kell kümme kodus pole, hakkad rohkem maksma.“

Täiskasvanud lapse rahaline panus ja vanema õigus oma kodus mõistlikke piire seada on kaks erinevat asja.

Kui laps maksab kuludesse, ei muutu ta automaatselt tavaliseks üürnikuks.

Aga ta ei muutu ka seetõttu vanemate kontrolli all olevaks alaealiseks.

Just see üleminek lapse ja vanema suhtest kahe täiskasvanu kooseluks on sageli kõige raskem osa.

Kas vanem võib siis kehtestada kodus reegleid?

Jah, ühises kodus peavad olema mingid reeglid.

Aga täiskasvanud inimese puhul võiksid need olla pigem kooselu kokkulepped kui lapse kasvatamise reeglid.

Näiteks on täiesti mõistlik rääkida:

külalistest,

öisest mürast,

koristamisest,

ühise toidu kasutamisest,

parkimisest,

koduloomadest

ja majapidamiskuludest.

„Sa elad minu katuse all, seega ma otsustan kõik“ töötab 12-aastasega paremini kui 28-aastasega.

Kui palju oleks mõistlik küsida?

Ühte õiget summat pole.

Kõige lihtsam viis on vaadata kolme asja:

1. Kui palju laps teenib?

300 euro küsimine 700 eurot teenivalt inimeselt ja 3000 eurot teenivalt inimeselt pole sama asi.

2. Kui suured on kodu tegelikud kulud?

Kui lapse kohalolek suurendab toidu-, vee- ja elektrikulu näiteks 200 euro võrra, on see hea lähtekoht.

3. Mis on kokkuleppe eesmärk?

Kas raha on vaja pere kulude katmiseks?

Kas eesmärk on õpetada vastutust?

Kas laps kogub oma kodu jaoks?

Sellest sõltub ka summa.

Kõige olulisem küsimus polegi „kas maksta?“

Palju olulisem küsimus on:

kas kõik kodus elavad täiskasvanud tunnevad, et kokkulepe on õiglane?

Kui vanemad on jõukad, laps kogub aktiivselt esimese kodu sissemakseks ja kõik on olukorraga rahul, võib täiesti tasuta kodus elamine olla väga mõistlik.

Kui vanemad loevad iga eurot, aga töötav täiskasvanud laps kulutab kogu oma palga iseendale, on panuse küsimine samuti täiesti mõistlik.

Kui laps maksab juba toidu, elektri või muud kulud, pole võib-olla mõtet nimetada seda veel eraldi üüriks.

Kõige hullem variant on see, kui keegi ei räägi rahast

Paljud peretülid ei sünni sellest, et üks pool tahab liiga palju raha.

Need sünnivad sellest, et ootustest ei räägita.

Vanem arvab, et täiskasvanud laps peaks ise taipama, et võiks panustada.

Laps arvab, et kui vanem pole midagi öelnud, siis järelikult probleemi pole.

Kuude või aastate jooksul koguneb pahameel.

Seetõttu võiks rahast rääkida enne, kui sellest saab tüli.

Mitte:

„Sa oled siin juba liiga kaua tasuta elanud.“

Vaid:

„Sa töötad nüüd ja võiksime kokku leppida, kuidas sa kodukuludesse panustad.“

See on väga erinev vestlus.

Nii et kas täiskasvanud laps peaks maksma üüri?

Kui täiskasvanud laps töötab, teenib regulaarset sissetulekut ja elab pikalt vanemate juures, on mingisugune panus ühise majapidamise kuludesse enamasti täiesti põhjendatud.

See ei pea aga tingimata olema turuhinnaga üür.

See võib olla kindel kuusumma.

Toidu eest maksmine.

Kommunaalide jagamine.

Või mõni muu perele sobiv kokkulepe.

Õppiva, töötu või ajutiselt raskesse olukorda sattunud lapse puhul võib mõistlik lahendus olla hoopis teistsugune.

Täisealiseks saamine ei tähenda, et pere peab muutuma üürileandja ja üürniku suhteks.

Aga see tähendab küll, et samas kodus elavad inimesed on üha rohkem täiskasvanud inimesed, kellel kõigil on nii õigused kui ka kohustused.

Allikad

Riigi Teataja – Perekonnaseadus

https://www.riigiteataja.ee/akt/13330603

Eurostat – Young people: housing conditions / Leaving the parental home

https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Young_people_-_housing_conditions

Eurostat – When do young people in the EU leave home?

https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/w/ddn-20250923-1