Kas kõik peab kolima internetti? Digilõhe Eestis

Eestis on internetist saanud igapäevaelu loomulik osa. Panka minnakse telefoni kaudu, arstiaega otsitakse veebist, ametiasjade jaoks kasutatakse iseteenindusi ning järjest rohkem teenuseid eeldab digitaalset tuvastamist.

Paljude inimeste jaoks teeb see elu lihtsamaks. Asju saab ajada kodust lahkumata, järjekorrad vähenevad ja teenus on sageli kättesaadav ööpäev läbi.

Kuid sama areng tekitab teise küsimuse: mis saab inimesest, kes internetti kasutada ei oska, kellel puudub sobiv seade või kes ei tunne end digikeskkonnas turvaliselt?

Eestis on digiteenused väga laialt levinud, kuid digivõimekus ei ole kõigil ühesugune. See tähendab, et tehnoloogiliselt mugav lahendus võib ühe inimese jaoks olla lihtsustus, teise jaoks aga uus takistus.

Eesti on tugevalt digitaalne ühiskond

Eesti elanike internetikasutus on väga kõrge.

Statistikaamet teatas 2025. aastal, et internetiühendus oli 95 protsendil Eesti leibkondadest. Nooremates ja keskealistes vanuserühmades oli internetikasutus sisuliselt üldine. Samal ajal kasvas kasutus kiiresti ka vanemaealiste seas.

Aastal 2026 näitavad Statistikaameti andmed, et internetiühendusega leibkondi on Eestis 548 500. Lisaks kasutab järjest suurem osa inimestest internetti mitte ainult suhtlemiseks või info otsimiseks, vaid ka ostmiseks, pangateenusteks, ametiasjadeks ja muude igapäevaste tegevuste jaoks.

See tähendab, et internet ei ole enam ainult üks võimalik kanal.

Paljude teenuste puhul on see muutunud peamiseks kanaliks.

Digiteenus võib olla inimese jaoks mugavam kui kontor

Digilahenduste eelised on selged.

Kui varem võis lihtsa avalduse esitamine tähendada sõitu ametiasutusse, järjekorras ootamist ja paberdokumentide täitmist, siis nüüd saab sama toimingu sageli teha mõne minutiga kodust.

Digitaalne teenus võib olla kasulik eriti siis, kui inimene elab teenusepakkujast kaugel.

Samuti vähendab see vajadust avada väikestes kohtades palju teeninduspunkte ning võimaldab asutusel teenindada rohkem inimesi väiksema halduskoormusega.

Eesti riik ise liigub edasi selles suunas. 2026. aastal otsustati riigi IT-korraldust oluliselt ümber kujundada, et avalikud digiteenused muutuksid ühtlasemaks, turvalisemaks ja töökindlamaks.

Kuid mida rohkem muutub internet peamiseks teeninduskanaliks, seda olulisemaks muutub küsimus, kas kõik inimesed suudavad seda kasutada.

Interneti olemasolu ei tähenda veel digioskust

Üks olulisemaid eristusi on see, et internetiühendus ja digipädevus ei ole sama asi.

Inimesel võib olla nutitelefon ja internet, kuid ta ei pruugi osata:

kasutada e-ID-d või Smart-ID-d;
leida õiget riiklikku iseteenindust;
saata digiallkirjastatud dokumenti;
kontrollida, kas veebileht on turvaline;
eristada päris ametlikku teadet petukirjast;
muuta seadmes ligipääsetavuse või turvaseadeid;
lahendada olukorda, kus iseteenindus annab veateate.

Just siin muutub digilõhe praktiliseks probleemiks.

Sotsiaalministeeriumi 2026. aasta vanemaealiste digipädevuse ülevaates märgiti, et Eesti on üldiste diginäitajate poolest Euroopa Liidu keskmisest ees, kuid haavatavamate rühmade erinevus ülejäänud elanikkonnast on suur. Vanemaealiste seas olid baastasemel digioskused ligikaudu viiendikul, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli umbes kolmandik. Sotsiaalministeerium

See tähendab, et küsimus ei ole ainult selles, kas inimene pääseb internetti.

Küsimus on selles, kas ta saab seal iseseisvalt hakkama.

Vanemaealiste internetikasutus küll kasvab

Samas ei oleks õige jätta muljet, et eakad internetti ei kasuta.

Tegelikkuses on muutus olnud kiire.

Statistikaameti andmetel suurenes internetikasutus 65–74-aastaste seas aastatel 2020–2025 umbes 20 protsendipunkti. Ka tehisintellekti kasutamine kasvas selles vanuserühmas 2026. aastal võrreldes eelmise aastaga rohkem kui kaks korda, kuigi tase jäi endiselt nooremate omast märksa madalamaks.

See näitab, et digilõhe ei ole püsiv.

Kui inimesed saavad kogemuse, abi ja sobivad tööriistad, võivad oskused kiiresti paraneda.

Samal ajal ei tohiks eeldada, et ainult põlvkondade vahetumisega kaob probleem iseenesest.

Uued teenused muutuvad keerukamaks ja turvanõuded kasvavad.

Miks võib digiteenus olla mõne inimese jaoks hoopis raskem?

Inimene võib digiteenuse kasutamisest loobuda väga erinevatel põhjustel.

Ühel puudub arvuti.

Teisel on nutitelefon olemas, kuid ta ei oska väiksel ekraanil keerulist vormi täita.

Kolmas kardab eksida.

Neljas on sattunud petukirja ohvriks ning ei usalda enam veebis saadetud teateid.

Viies saab igapäevase internetikasutusega hästi hakkama, kuid jääb hätta hetkel, kui tuleb kasutada uut tuvastamisviisi või laadida üles dokument kindlas formaadis.

Digikeskkonnas võib üks väike probleem katkestada kogu teenuse kasutamise.

Kontoris saab inimene küsida ametnikult: „Mida ma nüüd tegema pean?“

Iseteeninduses peab vastus olema arusaadav ekraanilt.

Kui see ei ole, muutub teenus inimese jaoks sisuliselt kättesaamatuks isegi siis, kui tehniliselt on see olemas.

Ligipääsetavus ei tähenda ainult kaldteed

Avalike teenuste ligipääsetavusest rääkides mõeldakse sageli füüsilise puudega inimestele.

Digikeskkonnas on ligipääsetavus palju laiem küsimus.

Avalikud digiteenused peavad Euroopa Liidu nõuete järgi olema kujundatud nii, et neid saaksid kasutada ka inimesed, kellel on nägemis-, kuulmis-, motoorika-, õppimis- või muud piirangud.

See võib tähendada näiteks:

ekraanilugejaga kasutatavat veebilehte;
piisavat kontrasti;
arusaadavat keelt;
klaviatuuriga navigeerimise võimalust;
selgeid juhiseid;
õigesti märgistatud nuppe ja välju.

Kuid ligipääsetavus puudutab tegelikult ka inimest, kelle digioskused on lihtsalt nõrgad.

Kui teenus nõuab kümne erineva sammu mõistmist, ei ole see kõigile võrdselt lihtne.

Kui digitaalne teenus on ainus tee, tekib sõltuvus teistest

Kui inimene ei saa ise veebis hakkama, palub ta sageli abi lähedaselt.

See võib tunduda lihtsa lahendusena.

Poeg aitab emal internetipangas arve maksta. Lapselaps aitab vanaisal digiretsepti või ametlikku avaldust vaadata. Naaber aitab täita mõne veebivormi.

Kuid siin tekib teine probleem.

Mõned toimingud puudutavad väga isiklikke andmeid.

Näiteks:

pangakonto;
terviseandmed;
maksud;
toetused;
pension;
võlad;
kohtuasjad;
isiklik kirjavahetus ametiasutusega.

Kui inimene ei oska teenust ise kasutada, võib ta olla sunnitud andma teisele inimesele ligipääsu infole, mida ta muidu jagada ei sooviks.

Seega ei ole digioskuste puudumine ainult mugavusküsimus.

See võib mõjutada ka inimese iseseisvust ja privaatsust.

Abi küsimine peab olema normaalne osa digiriigist

Üks võimalik lahendus ei ole digiteenuste arengu peatamine.

Pigem tuleb ehitada süsteem nii, et inimene saaks vajadusel abi.

Sotsiaalministeerium on toonud ühe lahendusena esile digimentorluse. Näiteks pakuvad Tallinna raamatukogud eakatele individuaalset ja grupiviisilist digiabi, kus õpetatakse kasutama e-posti, sotsiaalmeediat, e-poode ja muid veebiteenuseid.

Sellise abi eelis on see, et inimese eest ei tehta ainult ühte konkreetset toimingut.

Talle õpetatakse, kuidas järgmine kord ise hakkama saada.

Ka raamatukogudel võib siin olla järjest olulisem roll.

Väikeses asulas võib raamatukogu olla üks väheseid kohti, kus on olemas nii internetiühendus, arvuti kui ka inimene, kellelt saab nõu küsida.

Kas kõik teenused peaksid ikkagi jääma ka telefoni või leti kaudu kättesaadavaks?

Siin ei ole üht lihtsat vastust.

Kõigi teenuste täielik dubleerimine mitmes kanalis võib olla kallis.

Kui peaaegu kõik inimesed kasutavad teatud toimingut veebis, võib eraldi suure teenindusvõrgu ülalpidamine olla ebamõistlik.

Teisalt võib mõne teenuse puhul digikanali täielikuks ainsaks võimaluseks muutmine jätta osa inimesi sisuliselt kõrvale.

Õiguskantsleri e-riigi harta rõhutab põhimõtet, et inimestel peab olema võimalik saada avalikke teenuseid lihtsalt ja mugavalt ning nad ei tohiks takerduda tehnilistesse pisiasjadesse.

Praktikas võiks see tähendada, et digikanal jääb põhikanaliks, kuid inimesele on olemas vähemalt üks realistlik abivõimalus.

See ei pea tingimata olema igas külas eraldi teeninduslett.

See võib olla telefoninõustamine, videokõne, raamatukogu digiabi, kohaliku omavalitsuse nõustaja või võimalus broneerida kohtumine.

Digioskused muutuvad järjest rohkem igapäevaoskuseks

Veel paar aastakümmet tagasi võis arvuti kasutamine olla eraldi oskus, mida vajas eelkõige töökohal.

Nüüd on olukord teine.

Digioskused mõjutavad järjest rohkem seda, kas inimene saab:

kasutada panka;
suhelda riigiga;
leida terviseinfot;
osta bussipileti;
tellida kaupa;
vaadata arveid;
kandideerida tööle;
kasutada ühistransporti;
suhelda pere ja sõpradega.

See tähendab, et digioskuste õpetamist ei saa käsitleda ainult IT-koolitusena.

See on osa igapäevasest toimetulekust.

Digiriigi edu ei saa mõõta ainult selle järgi, mitu teenust on veebis

Eesti digiriigist rääkides on lihtne lugeda kokku, kui palju toiminguid saab teha internetis.

Kuid sama oluline mõõdik võiks olla see, kui paljud inimesed saavad neid teenuseid iseseisvalt kasutada.

Väga arenenud digiteenus ei täida oma eesmärki, kui inimene ei leia seda üles, ei saa juhistest aru või kardab eksimuse tõttu midagi valesti teha.

Digiriigi järgmine arenguetapp ei pruugi seetõttu olla ainult uute teenuste internetti viimine.

Üha olulisemaks muutub küsimus, kas olemasolevad teenused on inimestele arusaadavad ja kas abi on kättesaadav siis, kui inimene hätta jääb.

Internet ei pea olema probleem, kui inimest ei jäeta üksi

Digitaalne ühiskond ei tähenda tingimata, et iga inimene peab muutuma tehnikaeksperdiks.

Enamik inimesi ei tea ka seda, kuidas töötab panga infosüsteem, mobiilivõrk või elektrivõrk.

Nad peavad lihtsalt oskama teenust kasutada.

Sama põhimõte võiks kehtida digiriigis.

Teenused peaksid olema piisavalt lihtsad, et enamik inimesi saab nendega ise hakkama, ning olemas peaks olema selge abi neile, kes ei saa.

Eesti liigub tõenäoliselt veelgi digitaalsema ühiskonna suunas.

Küsimus ei ole enam selles, kas internetti kasutatakse.

Küsimus on selles, kuidas teha nii, et tehnoloogia muudaks elu lihtsamaks ka nende jaoks, kes ei ole sellega üles kasvanud.

Just sellest võib sõltuda, kas digiriik ühendab inimesi või loob nende vahele uue lõhe.

Kas kõik peab kolima internetti? Mis saab inimesest, kes digiteenuseid kasutada ei oska?