Kas odavam oma kaubamärgi toode on alati kehvem kui tuntud bränd?

Poeriiulil võib sama tüüpi toote hinnavahe olla üllatavalt suur.

Üks ketšup maksab 1,29 eurot, teine 2,69. Üks pakk makarone maksab alla euro, tuntud brändi oma peaaegu kaks korda rohkem. Sama juhtub jogurti, pesuvahendi, konservide, majapidamispaberi ja kümnete teiste toodetega.

Odavama variandi pakendil võib olla poe enda kaubamärk või nimi, mida reklaamides peaaegu kunagi ei näe.

Siis tekib loomulik küsimus: kas odavam tähendab automaatselt kehvemat?

Mitte tingimata.

Hind võib olla madalam väga erinevatel põhjustel. Mõnikord on koostis peaaegu sama. Teinekord on erinevus päriselt olemas – näiteks tooraine osakaalus, maitses, pakendi kvaliteedis või kasutusmugavuses.

Kõige mõistlikum on seetõttu vaadata toodet ennast, mitte ainult logo pakendil.

Mis on poe oma kaubamärk?

Jaeketid müüvad sageli tooteid oma kaubamärgi all.

See ei tähenda tingimata, et pood ise neid toodab.

Tootjaks võib olla mõni suur tehas või toiduettevõte, kes valmistab samas tehases ka teiste kaubamärkide kaupa.

Jaekett tellib tootjalt konkreetse retsepti, pakendi ja hinnataseme ning toode jõuab müüki poe enda nime all.

Sellist mudelit kasutatakse väga paljudes tooterühmades:

• piimatooted;
• konservid;
• pasta ja kuivained;
• maiustused;
• külmutatud tooted;
• puhastusvahendid;
• hügieenitarbed;
• lemmikloomatoit;
• kodukaubad.

Oma kaubamärgiga toode võib olla väga odav, aga võib kuuluda ka jaeketi kallimasse või kvaliteetsemaks positsioneeritud sarja.

Seega ei tähenda „poe oma bränd“ automaatselt kõige odavamat võimalikku toodet.

Miks saab oma kaubamärgi toodet odavamalt müüa?

Üks põhjus on turundus.

Suured tuntud brändid kulutavad raha:

• reklaamidele;
• sponsorlusele;
• kampaaniatele;
• pakendikujundusele;
• turundusmeeskondadele;
• brändi tuntuse hoidmisele.

Kõik need kulud peavad lõpuks mingil kujul toote hinnas kajastuma.

Poe oma kaubamärgi puhul võib turunduskulu olla märksa väiksem.

Jaekett ei pea ostma sama palju reklaamipinda, sest toode on juba tema enda poes riiulil ning ketil on võimalik sellele anda hea asukoht, kampaaniahind või muu nähtavus.

Ka vahendajaid võib olla vähem.

See tähendab, et madalam hind ei pea alati tulema odavamast toorainest.

Aga mõnikord on koostis tõesti erinev

Samas ei tasu teha ka vastupidist järeldust, et odavam ja kallim toode on alati sisuliselt sama.

Näiteks võib kahe maasikajogurti vahel olla erinevus selles, kui palju on päriselt maasikaid.

Kahel lihatoodel võib olla erinev liha osakaal.

Tomatikastmes võib olla erinev kogus tomatit, suhkrut või soola.

Kalakonservis võib erineda kala ja kastme suhe.

Seetõttu tasub võrrelda koostisosade nimekirja.

Toidu koostisosad on pakendil üldjuhul järjestatud koguse järgi, alustades sellest, mida tootes on kõige rohkem.

Kui kahe toote koostis erineb juba nimekirja esimestes ridades, on tegemist tõenäoliselt ka sisuliselt erineva tootega.

Vaata koostist, mitte ainult esikülge

Pakendi esikülg on peamiselt müügipind.

Seal võivad olla:

• ilusad fotod;
• suured kirjad;
• kvaliteedile viitavad väljendid;
• traditsioonilisusele rõhuvad sõnad;
• looduse või värskuse kujundid.

Need ei pruugi anda head pilti sellest, millest toode tegelikult koosneb.

Koostisosade loetelu ja toitumisalane teave annavad palju rohkem infot.

Euroopa Liidus peab enamikul pakendatud toitudel olema märgitud muu hulgas:

• koostisosad;
• allergeenid;
• netokogus;
• säilivusaeg;
• energia;
• rasvad;
• küllastunud rasvhapped;
• süsivesikud;
• suhkrud;
• valgud;
• sool.

See võimaldab odavat ja kallist toodet üsna lihtsalt võrrelda.

Toiteväärtus võib olla praktilisem kui bränd

Kui võrrelda näiteks kahte hommikuhelvest, võib üks olla tuntud ja kallim, teine poe enda kaubamärk.

Pakend võib jätta mulje, et esimene on parem.

Aga vaadates 100 grammi kohta suhkrute, kiudainete ja soola sisaldust, võib tulemus olla hoopis teine.

Sama kehtib paljude teiste toodete puhul.

Bränd ei ole toiteväärtuse garantii.

Odavus ei tähenda automaatselt kehvemat toiteväärtust.

Kõige kindlam on lugeda numbreid.

Ühikuhind aitab võrrelda õiget asja

Üks suurimaid vigu poeriiulil on võrrelda ainult pakendi lõpphinda.

Näiteks võib üks pakk maksta 2,49 eurot ja teine 2,99 eurot.

Esimene tundub odavam.

Aga kui esimeses on 350 grammi ja teises 500 grammi, võib tegelik kilohind olla hoopis teise toote kasuks.

Seetõttu tasub vaadata ühikuhinda:

• eurot kilogrammi kohta;
• eurot liitri kohta;
• mõnel juhul eurot tüki kohta.

See on eriti kasulik toodete puhul, mille pakendisuurused erinevad.

Kui võrrelda ainult kassahinda, võib suurem pakend tunduda kallim, kuigi tegelikult saab sama raha eest rohkem toodet.

Pakendi suurus võib olla teadlikult petlik

Tootjad muudavad aeg-ajalt pakendite suurust.

Pakend võib väliselt jääda peaaegu samaks, kuid sisu on näiteks 500 grammi asemel 450 grammi.

Kui hind jääb samaks, on toode tegelikult kallinenud.

Sama võib juhtuda ka tuntud ja oma kaubamärgi toodete vahel.

Üks karp võib näida suurem, kuid sisaldada vähem.

Seetõttu on ühikuhind palju usaldusväärsem kui pakendi visuaalne suurus.

Maitset ei saa pakendilt välja lugeda

Siin jõuame kõige subjektiivsema osani.

Kaks toodet võivad koostise poolest olla väga sarnased, kuid maitse erineda märgatavalt.

Näiteks:

• kohv;
• šokolaad;
• juust;
• ketšup;
• majonees;
• leib;
• jogurt.

Selliste toodete puhul võib inimesel olla täiesti põhjendatud eelistus kindla brändi kasuks.

Kui kallim variant maitseb selgelt paremini ja inimene sööb seda hea meelega, ei ole odavama ostmine tingimata mõistlik ainult hinna pärast.

Hind on ainult üks osa väärtusest.

Mõnes kategoorias võib vahe olla väga väike

On tooteid, mille puhul võib brändide erinevus olla tarbija jaoks peaaegu olematu.

Näiteks võib inimene avastada, et:

• sool;
• suhkur;
• jahu;
• osa konserve;
• osa külmutatud köögivilju;
• lihtsad kuivained

on eri brändide vahel tema jaoks väga sarnased.

Sellistel juhtudel võib poe oma kaubamärk anda üsna lihtsa võimaluse raha kokku hoida.

See ei tähenda, et kõik samasse kategooriasse kuuluvad tooted oleksid identsed.

Aga siin on katsetamine lihtne.

Kui odavam variant sobib, pole erilist põhjust rohkem maksta ainult nime pärast.

Mõnes kategoorias võib kvaliteedivahe olla tuntavam

Teistes toodetes võib kvaliteedivahe olla palju olulisem.

Näiteks:

• köögipaber;
• prügikotid;
• nõudepesuvahend;
• pesupesemisvahend;
• patareid;
• raseerimistarbed;
• lemmikloomatoit.

Siin ei pruugi odavam hind tähendada tegelikult odavamat kasutamist.

Kui odavat köögipaberit kulub ühe puhastuse jaoks kaks korda rohkem, võib kallim rull lõpuks olla säästlikum.

Kui odavat puhastusvahendit peab kasutama suuremas koguses, väheneb hinnavahe samuti.

Seetõttu tasub mõnikord võrrelda mitte ainult pakendi hinda, vaid ka kasutuskordade arvu.

Kas kallim bränd võib olla lihtsalt reklaami tõttu kallim?

Jah, osaliselt võib.

Tuntud brändi hinnas on sageli ka selle nimi, maine ja turundus.

Inimene maksab mitte ainult toote, vaid ka kindlustunde eest.

Kui oled mõnda kaubamärki aastaid kasutanud ja tead, mida saad, on see samuti väärtus.

See ei ole tingimata halb.

Probleem tekib ainult siis, kui inimene eeldab automaatselt, et kallim hind tähendab alati paremat toodet.

Sellist reeglit ei ole.

Kas sama tehas tähendab sama toodet?

Mõnikord avastavad tarbijad, et odavam ja kallim toode on valmistatud samas tehases.

See võib tekitada järelduse:

„Need on täpselt samad.“

See ei pruugi olla tõsi.

Sama tootja võib valmistada erinevate tellijate jaoks erinevaid retsepte, kasutada erineva kvaliteediga toorainet või pakkida tooteid erineva spetsifikatsiooni järgi.

Seega võib sama tootmiskoht olla huvitav info, kuid see ei tõesta, et kaks toodet on identsed.

Taas aitab kõige rohkem koostise ja toiteväärtuse võrdlemine.

Tootjariik ei ütle kõike kvaliteedi kohta

Ka päritolumaa põhjal ei tasu teha liiga kiireid järeldusi.

Ühes riigis võib tegutseda nii väga kõrge kvaliteediga kui ka väga odava hinnaklassi tootjaid.

Euroopa Liidus kehtivad toiduohutusele ja märgistusele ühised nõuded.

See tähendab, et madalama hinnaga toode ei pääse turule lihtsalt sellepärast, et tema pakendil pole tuntud nime.

Ohutusnõuded kehtivad ka oma kaubamärgiga toodetele.

Kvaliteet maitse, tekstuuri või koostise mõttes võib siiski erineda.

Millal tasub valida odavam?

Odavama toote proovimine on eriti mõistlik siis, kui:

• koostis on väga sarnane;
• toiteväärtus on võrreldav;
• ühikuhind on märgatavalt madalam;
• maitse sobib;
• kasutamisel pole praktilist erinevust.

Kui kõik need tingimused on täidetud, võib kallima brändi ostmine olla pigem harjumus kui vajadus.

Millal võib kallim toode olla mõistlikum?

Kallim variant võib olla põhjendatud, kui:

• maitse on selgelt parem;
• kvaliteet on ühtlasem;
• toodet kulub vähem;
• pakend on praktilisem;
• koostis sobib sulle paremini;
• odavam variant ei täida oma eesmärki sama hästi.

Näiteks pole mõtet osta odavamat prügikotti, kui see pidevalt rebeneb.

Samuti pole põhjust valida odavamat toitu, kui pere seda lihtsalt ei söö ja osa läheb prügikasti.

Odavaim ost pole alati kõige säästlikum.

Hea meetod: proovi üks kategooria korraga

Kui tahad kulusid vähendada, pole vaja kogu ostukorvi ühe korraga muuta.

Palju lihtsam on valida üks tooterühm.

Näiteks:

sel nädalal proovin poe oma kaubamärgi pastat.

Järgmisel korral katsetan teist nõudepesuvahendit.

Seejärel võrreldakse tulemust.

Kas maitse sobis?

Kas kvaliteet oli piisav?

Kas hinnavahe oli päriselt märgatav?

Nii saab üsna kiiresti teada, millistes kategooriates tasub odavam variant ära ja millistes mitte.

Vaata ka seda, mida sa tegelikult kasutad

Mõnikord ostetakse kallim toode omaduse pärast, mida tegelikult ei kasutata.

Näiteks võib kallimal kodukeemiatootel olla mitu lisafunktsiooni, kuid inimene vajab ainult põhifunktsiooni.

Teises olukorras võib kallimal tootel olla omadus, mis on inimese jaoks väga tähtis.

Kõige parem ost ei ole seega sama kõigile.

Kõige kallim toode ei ole automaatselt parim

Kõrge hind võib viidata paremale toorainele, keerukamale tootmisele või tugevamale kvaliteedikontrollile.

Aga see võib kajastada ka:

• reklaamikulu;
• brändi mainet;
• kallimat pakendit;
• turupositsiooni;
• väiksemat tootmismahtu.

Tarbijal pole alati võimalik täpselt teada, kui suur osa hinnast tuleb millest.

Seetõttu on kõige praktilisem võrrelda seda infot, mis on pakendil ja poes nähtav.

Kõige odavam ei ole samuti automaatselt parim tehing

Sama oluline on teine äärmus.

Kui toote ainus eelis on madal hind, aga kvaliteet ei vasta vajadusele, pole see hea ost.

Odav ese, mis tuleb kiiresti välja vahetada, võib olla kallim kui vastupidavam variant.

Odav toit, mis ei maitse ja visatakse ära, ei säästa raha.

Odav puhastusvahend, mida tuleb kasutada kolm korda rohkem, ei pruugi olla odavam.

Säästlik ost tähendab seetõttu rohkemat kui kõige väiksema hinnasildi valimist.

Tee otsus pakendi tagakülje, mitte logo järgi

Poe oma kaubamärgi toode ei ole automaatselt kehvem.

Tuntud bränd ei ole automaatselt parem.

Mõnikord on kallima toote hinnavahe igati põhjendatud.

Teinekord on kaks toodet nii sarnased, et suurem osa hinnavahest tuleb hoopis brändist ja turundusest.

Kõige mõistlikum on võrrelda:

• koostist;
• toiteväärtust;
• kogust;
• ühikuhinda;
• kasutusmugavust;
• maitset või tegelikku kasutuskogemust.

Kui odavam toode teeb sinu jaoks sama töö sama hästi, on see hea ost olenemata pakendil olevast nimest.

Kui kallim toode on sinu jaoks päriselt parem, võib ka selle eest rohkem maksmine olla täiesti mõistlik.

Hea tarbija ei vali alati odavaimat ega kallimat.

Ta püüab aru saada, mille eest ta tegelikult maksab.

Allikad ja edasi lugemine

• Euroopa Komisjon – toidu märgistamine Euroopa Liidus
• Euroopa Komisjon – kohustuslik teave pakendatud toidul
• Euroopa Komisjon – toitumisalase teabe märgistamine
• Your Europe – toitumisalase deklaratsiooni nõuded
• Euroopa Komisjon – allergeenide märgistamine