Kas välismaal elades hakkab inimene Eestit idealiseerima?

Välismaale kolides võrreldakse uut elu alguses peaaegu paratamatult Eestiga. Hinnad, liiklus, poed, asjaajamine, inimesed, ilm ja tööelu tunduvad kõik veidi teistsugused.

Mõne aja pärast hakkab võrdlus muutuma.

Asjad, mis Eestis kunagi ärritasid, võivad eemalt vaadates tunduda ootamatult head. Mäletatakse, kui lihtne oli mõni ametlik toiming, kui tuttav oli toit või kui loomulikult sai emakeeles suhelda. Samal ajal võivad Eestis elamise tüütumad küljed mälus järjest vähem ruumi võtta.

Kas inimene hakkabki välismaal elades kodumaad idealiseerima?

Uuringud ei anna sellele ühest vastust, kuid migratsiooni, nostalgia ja tagasipöördumise uurimisel tuleb korduvalt esile üks mõte: kodu mäletamine ei ole sama mis seal igapäevaselt elamine. Mälestused, identiteet ja võrdlused mõjutavad seda, millisena kodumaa eemalt paistab.

Eemalt vaadates kaovad igapäevased pisiasjad

Kui inimene elab Eestis, kuuluvad tema kogemusse korraga nii head kui halvad asjad.

On tuttav keel ja keskkond, aga võib olla ka halb ilm, kallis remont, tööpinge, liiklus või bürokraatia. Need kõik on osa tavalisest elust.

Välismaale kolides muutub Eesti aga osaliselt mälestuseks.

Mälu ei säilita kõike võrdselt. Eriti tugevad võivad olla inimestega, paikadega ja oluliste eluetappidega seotud mälestused.

Seetõttu võib kodumaa hakata seostuma rohkem näiteks:

• pere ja sõpradega;
• tuttavate maitsete ja lõhnadega;
• lapsepõlvega;
• emakeelega;
• suvede, pühade ja puhkusereisidega.

Samal ajal ei pruugi inimene enam iga päev kogeda neid väikeseid ebamugavusi, mis varem olid sama koha osa.

See ei tähenda tingimata, et inimene endale teadlikult midagi ilusamaks mõtleb. Pigem muutub see, milliseid osi kodumaast ta enam regulaarselt kogeb.

Kodumaale minnakse sageli külla, mitte enam argipäeva elama

Siin on üks oluline erinevus.

Välismaal elav inimene võib Eestisse tulla suvel, jõuludeks või puhkuse ajal. Ta kohtub lähedastega, käib lemmikkohtades ja sööb toite, millest on puudust tundnud.

See ei ole päris sama Eesti, mida kogeb inimene, kes peab esmaspäeva hommikul tööle minema, arveid maksma ja laste logistikat korraldama.

1. aastal avaldatud uuringus, mis käsitles Aafrikast pärit ja Lõuna-Aafrikas elavate migrantide kodukülastusi, leiti, et mälestused ja võrdlused kujundasid tugevalt seda, kuidas inimesed oma päritolumaad uuesti kogesid. Kodukülastused võisid mõjutada ka nende identiteeti ja kuuluvustunnet.

Seetõttu võib välismaal elava inimese Eesti-pilt muutuda osaliselt puhkuse-Eestiks.

See pole vale Eesti.

Aga see pole enam tingimata kogu Eesti.

Nostalgia ei ole ainult igatsus vana aja järele

Nostalgia võib tähendada palju enamat kui vanade aegade romantiseerimist.

Migrantide puhul võib nostalgia olla seotud kodumaa, keele, inimeste ja identiteediga.

1. aastal avaldatud uuring käsitles otseselt kodumaa järele igatsemist ehk rahvuslikku nostalgiat migrantide kohanemise kontekstis. Autorid käsitlesid nostalgiat ühe viisina, mille kaudu inimene säilitab suhet oma päritolumaa ja päritolurühmaga.

See tähendab, et Eesti paremaks muutumine inimese mälestustes ei pruugi olla lihtsalt ekslik pilt.

See võib olla ka viis hoida alles sidet kohaga, millest inimene on füüsiliselt eemaldunud.

Võrdlus sõltub sellest, kuidas uues riigis läheb

Kodumaa võib tunduda eriti hea siis, kui uus elu parajasti raske on.

Kui inimene võitleb võõra keele, bürokraatia, üksinduse või töömuredega, võivad tuttavad Eesti süsteemid tunduda tagantjärele eriti mugavad.

Kui aga uues riigis läheb hästi, ei pea tugev side Eestiga tingimata kaduma.

2026. aasta uurimus migrantide kultuurilise identiteedi kohta leidis, et päritoluriigi ja uue riigi identiteedid ei pea teineteist tingimata välja tõrjuma. Uuringus sõltus nende kahe identiteedi seos muu hulgas sellest, kui suureks tajusid inimesed kahe kultuuri erinevust. Kui kultuure nähti suhteliselt lähedastena, võis tugevam side päritolukultuuriga olla kooskõlas ka tugevama samastumisega vastuvõtva riigiga.

Seega ei pea Eesti positiivsemaks muutumine inimese mõtetes tähendama, et uus kodumaa talle ei meeldi.

Mõlemad võivad korraga olulised olla.

Mõnikord idealiseeritakse alguses hoopis välismaad

Idealiseerimine ei käi ainult Eesti suunas.

Enne välismaale kolimist võib uus riik tunduda eemalt väga ahvatlev. Päike, odavam elu, suurem palk, rahulikum elutempo või põnevam kultuur võivad paista palju tugevamalt kui igapäevased probleemid, mida inimene näeb alles pärast kohale kolimist.

See on osaliselt sama nähtus teises suunas: eemalt näeme kohta teistsugusest vaatenurgast kui seal argielu elades.

Seetõttu võib inimene enne kolimist kujutleda uut riiki ideaalsemana, kui see hiljem igapäevaelus tundub.

Mõne aasta pärast võib sama juhtuda Eestiga.

Kaugus muudab seda, millised kogemused parasjagu kõige rohkem tähelepanu saavad.

Kodumaale tagasi kolimine võib pilti kiiresti muuta

Eriti huvitavaks muutub asi siis, kui inimene päriselt tagasi tuleb.

Tagasipöördumise uurimisel on ammu kirjeldatud olukorda, kus inimene eeldab, et kodumaale naasmine on lihtne, sest kõik on tuttav.

Tegelikkuses on vahepeal muutunud nii inimene ise kui ka tema kodumaa.

1. aastal avaldatud mahukas uuring tagasipöördumise ootuste kohta leidis, et kui tegelik kohanemine oli oodatust raskem, seostus see suurema stressi ja väiksema eluga rahuloluga. Uuring puudutas küll välismaal õppinud noori, mitte kõiki migrante, mistõttu selle tulemusi ei saa automaatselt kõigile tagasirändajatele laiendada.

See aitab siiski selgitada, miks kodumaale naasmine ei pruugi olla nii lihtne, nagu eemalt tundus.

Inimene võib välismaal igatseda Eestit, kuid pärast Eestisse naasmist avastada uuesti ka need argised küljed, mis olid vahepeal mälus tagaplaanile jäänud.

Tagasi tulles võib hakata igatsema hoopis välisriiki

Kodutunne võib liikuda ka vastupidises suunas.

1. aastal avaldatud Poola ja Leedu tagasirändajate uuringus vaadeldi inimesi, kes olid pärast välismaal elamist kodumaale naasnud. Uuring leidis, et osa tagasirändajaid tundis nostalgiat hoopis oma varasema elukohariigi järele. Autorid käsitlesid seda ühe osana tagasipöördumise ja uue kodutunde kujunemise protsessist.

Nii võib tekkida esmapilgul vastuoluline olukord.

Välismaal olles igatses inimene Eestit.

Eestis olles võib ta hakata igatsema seda riiki, kust ta tagasi tuli.

See näitab, et kodutunne ei pruugi olla seotud ainult ühe geograafilise kohaga.

Võib-olla idealiseerime eelkõige eluetappi, mitte riiki

On veel üks võimalus.

Kui inimene ütleb, et igatseb Eestit, ei pruugi ta alati igatseda ainult Eestit ennast.

Ta võib igatseda aega, mil:

• vanemad olid nooremad;
• sõpruskond oli koos;
• lapsed olid väikesed;
• tal oli vähem vastutust;
• elu tundus lihtsam;
• tema enda identiteet oli teistsugune.

Sellisel juhul kinnitub igatsus koha külge, kuigi osa sellest kuulub tegelikult möödunud eluetapile.

See teeb nostalgia keeruliseks.

Me ei saa minna tagasi täpselt samasse Eestisse, sest isegi kui koht oleks sama, ei ole aeg enam sama.

Eesti võib eemalt muutuda sümboliks

Pikaajaliselt välismaal elades võib kodumaa hakata tähendama rohkem kui lihtsalt riiki.

Eesti võib tähendada:

„koht, kus mind mõistetakse ilma seletamata“;

„koht, kus ma tean, kuidas asjad käivad“;

„koht, kus on minu inimesed“;

või lihtsalt:

„koht, kust ma tulen“.

Sellisel juhul pole enam eriti oluline, kas Eesti on objektiivselt parem või halvem kui uus elukohariik.

Kodumaa täidab identiteedis teistsugust rolli.

Ühendkuningriigis elavaid Euroopa migrante käsitlenud uuringus rääkisid osalejad muu hulgas rohkem kui ühest kodust. Uue kodu loomine ei tähendanud, et vana kodu tähendus täielikult kadus.

See aitab mõista, miks inimene võib Eestit väga kõrgelt hinnata ega taha samal ajal sinna tagasi kolida.

Need kaks asja ei ole vastuolus.

Idealiseerimine võib toimida mõlemas suunas

Inimene ei pruugi idealiseerida ainult kodumaad.

Ka uus elukohariik võib inimese jutustuses aja jooksul paremaks muutuda, eriti kui sealne elu on kujunenud edukaks ja tähenduslikuks.

Samuti võib inimene hakata pärast tagasipöördumist mäletama oma endist välisriigi elu eelkõige selle positiivsete külgede kaudu. Poola ja Leedu tagasirändajate 2026. aasta uuring näitabki, et varasema migratsiooniriigi järele tekkinud nostalgia võib saada osaks inimese uuest kodutundest.

Seetõttu ei ole idealiseerimine tingimata ainult Eesti romantiseerimine.

Kaugus, uus eluetapp ja muutunud vaatenurk võivad mõjutada seda, millisena inimene näeb nii vana kui ka uut kodu.

Milline Eesti on siis „päris“?

Tõenäoliselt ei üks ega teine äärmus.

Eesti ei muutu välismaale kolimise tõttu paremaks ega halvemaks.

Muutub inimese vaatepunkt.

Eemalt kaovad mõned probleemid igapäevasest tähelepanust ja teised asjad muutuvad tähtsamaks.

Kodumaal käies näeb inimene sageli kõigepealt inimesi ja kohti, millest ta puudust tundis.

Tagasi kolides tulevad nähtavale ka argipäev ja kohustused.

Välismaal olles võib Eesti tunduda ideaalne.

Eestis olles võib omakorda välismaa tunduda ideaalne.

Võib-olla polegi kõige kasulikum küsida, kumb pilt on õige.

Mõlemad on osa inimese kogemusest.

Võib-olla igatseme vahel mitte kohta, vaid tunnet

Koduigatsusest rääkides tundub, et igatseme mingit geograafilist kohta.

Aga sageli võib inimene igatseda hoopis tunnet, mis selle kohaga kaasnes.

Tuttavust.

Kuuluvust.

Turvalisust.

Keelt.

Inimesi.

Võimalust olla keskkonnas, kus väga paljusid asju ei pea teadlikult mõtlema.

Sellest vaatenurgast pole sugugi üllatav, kui Eesti hakkab aastate möödudes välismaalt vaadates natuke parem tunduma kui siis, kui seal iga päev elati.

Aga see ei tähenda tingimata, et mälestus on vale.

Võib-olla on lihtsalt rohkem esile jäänud need osad Eestist, mis olid inimese jaoks kõige olulisemad.

Allikad ja edasi lugemine

Utrecht University – Longing for one's home country: National nostalgia and acculturation among immigrants and natives

Annals of Tourism Research – Transnational migrant home visits as identity practice

Applied Psychology: Health and Well-Being – Returning home: The role of expectations in re-entry adaptation

Population, Space and Place – The Bittersweet Return ‘Home’?

International Journal of Intercultural Relations – Balancing identities during acculturation

British Journal of Social Psychology – Having, making and feeling home as a European immigrant in the United Kingdom