Kas välismaale kolides kaob koduigatsus kunagi päriselt?

Välismaale kolimine võib alguses tunduda nagu suur seiklus.

Uus linn, uus keel, uued inimesed, teistsugune ilm, toit ja elurütm. Mõne jaoks on muutus kaua oodatud ja vabatahtlik. Teise jaoks on kolimise põhjus töö, suhe, õpingud või soov alustada kusagil mujal uut elu.

Esimestel kuudel võib kõik tunduda huvitav ja värske.

Siis võib ühel hetkel tulla täiesti ootamatu tunne.

Igatsus tuttava poe, Eesti toidu, oma pere, sõprade, koduse looduse või isegi mõne täiesti tavalise asja järele, mille olemasolu varem eriti ei märganudki.

Tekib küsimus: kas see tunne läheb kunagi üle?

Sageli muutub see aja jooksul nõrgemaks ja teistsuguseks, kuid ei pruugi täielikult kaduda. Palju sõltub sellest, kui hästi inimene uues riigis kohaneb, millised sidemed tal Eestiga säilivad ja kas uus koht hakkab tunduma päriselt koduna.

Koduigatsus ei tähenda, et kolimine oli vale otsus

Üks levinud mõte on, et kui inimene igatseb Eestit, siis järelikult ei ole ta välismaal õnnelik.

Tegelikult võivad need kaks tunnet täiesti vabalt korraga olemas olla.

Inimene võib:

armastada uut riiki;
olla rahul oma tööga;
saada hästi hakkama kohaliku keelega;
omada sõpru ja pere;
ning ikkagi aeg-ajalt Eestit igatseda.

Koduigatsus ei ole tingimata hinnang sellele, kumb riik on parem.

Sageli on see seotud tuttavlikkuse, mälestuste ja kuuluvustundega.

Mida inimene tegelikult igatseb?

„Ma igatsen Eestit“ võib tähendada väga erinevaid asju.

Üks inimene igatseb oma vanemaid.

Teine metsas jalutamist.

Kolmas musta leiba.

Neljas sõpru, kellega ei pea midagi pikalt seletama.

Viies lihtsalt tunnet, et ta mõistab kõike enda ümber automaatselt.

Võõras riigis tuleb esialgu paljudele väikestele asjadele teadlikult mõelda.

Kuidas ametiasutusega suhelda?

Milline pood on odavam?

Kuidas prügi sorteeritakse?

Millal poed lahti on?

Mida tähendab mõni kohaliku keele väljend?

Milline käitumine on viisakas?

Kodumaal toimivad paljud neist teadmistest automaatselt.

Seetõttu võib koduigatsus olla osaliselt igatsus mitte konkreetse koha, vaid tuttavliku elu järele.

Alguses võib igatsus tulla lainetena

Kohanemine ei pruugi toimuda sirgjooneliselt.

Võib olla nädalaid, mil uus elu tundub täiesti normaalne.

Siis tuleb jõuluaeg.

Või mõni Eesti laul.

Või videokõne perega.

Või lõhn, mis meenutab lapsepõlve.

Ja koduigatsus võib ootamatult tagasi tulla.

See ei tähenda, et kogu varasem kohanemine oleks kadunud.

Mälestused ja emotsioonid reageerivad sageli väga konkreetsetele olukordadele.

Seetõttu võib inimene tunda tugevat koduigatsust isegi pärast aastaid välismaal elamist.

Uus koht võib muutuda koduks ilma vana kodu asendamata

Üks huvitav muutus võib toimuda siis, kui inimene lõpetab küsimise:

„Kumb on mu päris kodu?“

ja hakkab tajuma, et kodusid võib olla rohkem kui üks.

Psühholoogilist kodutunnet käsitlevates uuringutes on kodu kirjeldatud millegi enama kui füüsilise elukohana.

Kodutunne võib olla seotud:

kuuluvusega;
turvalisusega;
lähedaste inimestega;
igapäevaste harjumustega;
identiteediga;
tuttavate paikadega.

Seetõttu võib inimene mõne aasta pärast öelda täiesti siiralt:

„Lähen Eestisse koju.“

ja pärast puhkust:

„Nüüd sõidan koju tagasi.“

Mõlemad võivad olla õiged.

Kohaliku keele oskus muudab väga palju

Keeleoskus ei ole ainult praktiline tööriist.

See mõjutab tugevalt seda, kas inimene tunneb end ühiskonna osana.

Kui kohaliku keele kasutamine on pidevalt pingutus, võib ka lihtne igapäevane suhtlus olla väsitav.

Kõne arstile.

Vestlus naabriga.

Koolikoosolek.

Naljast aru saamine.

Telefonikõne ametiasutusse.

Mida rohkem muutub keel automaatseks, seda vähem tunneb inimene ennast külalisena.

See ei tähenda, et iga välismaale kolija peab kohaliku keele ideaalselt selgeks saama.

Aga võimalus osaleda ühiskonnas ilma pideva kõrvalabita võib kodutunnet tugevalt suurendada.

Sõprussuhted võivad olla olulisemad kui ilm või palk

Kolimise otsus tehakse sageli väga praktiliste põhjuste järgi.

Palk.

Kinnisvara hind.

Kliima.

Maksud.

Töövõimalused.

Aga pikaajalise heaolu jaoks võivad sama tähtsad olla inimesed.

Kui välismaal puudub lähedane suhtlusring, võib elu olla üksildane isegi väga heade materiaalsete tingimuste juures.

Uues riigis sõprussuhete loomine võib olla aeglasem kui inimene alguses arvab.

Eriti täiskasvanuna.

Tööl võib olla palju tuttavaid, kuid see ei tähenda tingimata, et tekib inimene, kellele võib pühapäeva õhtul lihtsalt helistada.

Kui sellised suhted aja jooksul tekivad, muutub ka uus riik tavaliselt kodusemaks.

Side Eestiga on tänapäeval palju lihtsam säilitada

Veel mõnikümmend aastat tagasi tähendas välismaale kolimine palju suuremat füüsilist eraldatust.

Telefonikõned olid kallid.

Reisimine oli keerulisem.

Eesti televisiooni või uudiste jälgimine välismaal polnud iseenesestmõistetav.

Praegu saab inimene:

rääkida perega videokõnes;
jälgida Eesti uudiseid reaalajas;
kuulata Eesti raadiot;
vaadata Eesti televisiooni;
suhelda sõpradega iga päev;
lennata mõnest Euroopa riigist Eestisse mõne tunniga.

See aitab sidemeid säilitada.

Samas võib pidev kontakt tekitada ka olukorra, kus inimene elab justkui kahes maailmas korraga.

Füüsiliselt on ta Hispaanias, Soomes või Portugalis, aga suur osa tema sotsiaalsest elust toimub endiselt Eestis.

Kas liiga tugev side Eestiga võib kohanemist aeglustada?

Mõnikord küll.

Kui kogu suhtlus toimub ainult Eesti sõpradega, kogu meedia tuleb Eestist ja vaba aeg veedetakse ainult teiste eestlastega, võib uue ühiskonna sisse jõudmine võtta kauem aega.

See ei tähenda, et eestlastest sõpru peaks vältima.

Pigem võib kasulik olla mõlemat säilitada:

side Eestiga

ja side uue riigiga.

Kohanemist käsitlevates uuringutes on sageli vaadeldud just seda, kuidas inimene ühendab oma päritolukultuuri ja uue kultuuri.

Need ei pea teineteist välja tõrjuma.

Miks hakkab Eesti mõnikord eemalt parem tunduma?

Kaugus muudab mälu.

Igapäevaelus häirivad inimest kodumaal näiteks:

liiklus;
hinnad;
ilm;
bürokraatia;
poliitika;
tööprobleemid;
inimeste käitumine.

Välismaale kolides kaovad need igapäevasest vaateväljast.

Alles jäävad mälestused:

suvised õhtud,

mets,

saun,

sõbrad,

jõulud,

lapsepõlvekodu.

Aja jooksul võibki kujuneda idealiseeritud pilt kodumaast.

See on nostalgia loomulik osa.

Uuringud on näidanud, et kodukultuuriga seotud nostalgia võib aidata säilitada järjepidevuse tunnet – tunnet, et inimene on endiselt seesama inimene, kes ta oli enne kolimist.

Samas võib liiga idealiseeritud ettekujutus tekitada üllatuse, kui inimene Eestisse tagasi tuleb.

Tagasi tulles võib Eesti ise tunduda võõras

See on välismaal elamise üks kummalisemaid kogemusi.

Inimene võib aastaid mõelda:

„Kui ma kunagi tagasi lähen, olen jälle kodus.“

Aga tagasitulek ei pruugi olla nii lihtne.

Eesti on vahepeal muutunud.

Sõbrad on muutunud.

Pere on muutunud.

Ja inimene ise on samuti muutunud.

Ta on harjunud teistsuguse töökorralduse, suhtlemise, teenuste või elutempoga.

Asjad, mis enne välismaale kolimist tundusid täiesti normaalsed, võivad nüüd tunduda kummalised.

Seda nimetatakse mõnikord tagasipöördumise või taas-kohanemise raskuseks.

Seetõttu võib inimene avastada paradoksi:

välismaal igatses ta Eestit,

aga Eestisse tagasi tulles hakkab ta igatsema välismaad.

Lapsed võivad kodu tajuda vanematest täiesti erinevalt

Kui pere kolib välismaale koos lastega, võib paari aasta pärast tekkida väga erinev kodutunne.

Vanema jaoks on Eesti:

lapsepõlv,

kool,

sugulased,

esimesed töökohad,

sõbrad,

mälestused.

Lapse jaoks võib aga uus riik olla koht, kus asuvad:

tema kool,

tema sõbrad,

tema trenn,

tema igapäevane keel.

Vanem võib öelda:

„Me läheme Eestisse koju.“

Laps võib tajuda hoopis:

„Me läheme Eestisse vanaemale külla.“

See ei tähenda, et laps ei tunneks Eestiga sidet.

Tema kodutunne võib lihtsalt kujuneda teistsuguseks.

Pühad võivad koduigatsust eriti tugevalt esile tuua

Jõulud, jaanipäev, sünnipäevad ja muud traditsioonilised sündmused on tugevalt seotud mälestustega.

Tavalise teisipäeva võib välismaal veeta täiesti rahulikult.

Jõuluõhtul võib aga tekkida tunne, et „päris jõulud“ toimuvad kusagil mujal.

Sama võib juhtuda toiduga.

Mõni roog võib välismaal muutuda palju olulisemaks kui Eestis elades.

Mitte sellepärast, et see oleks maailma parim toit, vaid sest sellel on emotsionaalne tähendus.

Mõni inimene ei tunne koduigatsust peaaegu üldse

Ka see on normaalne.

Inimesed erinevad.

Mõni loob uues kohas kiiresti suhted ja harjumused ning tunneb end seal väga hästi.

Teine hoiab kodumaaga tugevat emotsionaalset sidet aastakümneid.

Kolmas tunneb mõlemat korraga.

Samuti võib koduigatsuse tugevus sõltuda sellest, miks inimene kolis.

Kui kolimine oli kaua soovitud ja uus elu vastab ootustele, võib igatsus olla väiksem.

Kui inimene kolis vastumeelselt või kaotas korraga suure osa oma varasemast sotsiaalsest võrgustikust, võib kohanemine olla raskem.

Ühte „õiget“ välismaale kolimise kogemust pole olemas.

Kas koduigatsust peaks püüdma ära kaotada?

Mitte tingimata.

Kerge koduigatsus võib olla lihtsalt märk sellest, et mõni koht ja inimesed on inimesele olulised.

Probleemiks muutub see pigem siis, kui igatsus hakkab takistama uues riigis elu ülesehitamist.

Kui inimene:

ei taha kohalikega suhelda,

ei loo uusi suhteid,

võrdleb kõike pidevalt kodumaaga,

ei suuda uues kohas millestki rõõmu tunda,

võib olla kasulik teadlikult rohkem uude keskkonda sisse elada.

Eesmärk ei pea olema Eesti unustamine.

Eesmärk võib olla see, et uus elu ei jääks vana elu ootetoaks.

Millal hakkab välismaa päriselt koduna tunduma?

Sellele pole kindlat ajapiiri.

Mõnel juhtub see mõne kuuga.

Teisel paari aastaga.

Kolmandal ei tekigi kunagi tunnet, et uus riik oleks päriselt kodumaa – kuigi elu seal võib olla hea.

Sageli muutub koht kodusemaks väikeste asjade kaudu.

Tekib oma lemmikkohvik.

Sa tead, millisest poest midagi osta.

Naaber tervitab sind nimepidi.

Sul on inimene, kellele helistada.

Sa oskad ametiasju ajada ilma kellegi abita.

Sa ei pea enam iga asja võrdlema Eestiga.

Ühel hetkel märkad, et uus keskkond ei nõua enam pidevat mõtlemist.

See on muutunud tavaliseks.

Kodutunne võib elu jooksul mitu korda muutuda

Inimene, kes kolis välismaale 25-aastaselt, võib 30-aastaselt mõelda üht ja 50-aastaselt hoopis teist.

Peresuhted muutuvad.

Lapsed kasvavad.

Vanemad Eestis vananevad.

Töö muutub.

Mõnikord suureneb soov Eestisse tagasi tulla.

Teinekord juhtub vastupidi ja uus riik muutub järjest olulisemaks.

Seetõttu ei pea välismaale kolides kohe otsustama:

„Kas ma elan siin elu lõpuni?“

Sageli kujuneb vastus alles aastate jooksul.

Kas koduigatsus kaob siis kunagi päriselt?

Mõnel inimesel võib peaaegu kaduda.

Teisel jääb see kogu eluks aeg-ajalt alles.

Aga selle vorm võib muutuda.

Alguses võib koduigatsus tähendada tugevat soovi tagasi minna.

Hiljem võib see olla lihtsalt soe tunne mõne Eesti koha, toidu või inimese suhtes.

Veel hiljem võib inimene avastada, et ta ei igatse enam Eestit kui tervikut.

Ta igatseb konkreetseid inimesi ja hetki.

Võib-olla ongi välismaale kolimise üks suuremaid muutusi arusaamine, et kodu ei pea olema ainult üks punkt kaardil.

Kodu võib olla koht, kust sa tulid.

Koht, kus sa praegu elad.

Ja inimesed, kellega koos tunned, et ei pea enda olemasolu pikalt selgitama.