Kirju koer nagu lapsepõlves – lihtne nostalgiline retsept

On magustoite, mille puhul piisab ühest viilust, et lapsepõlv korraks meelde tuleks. Kirju koer on just selline. Küpsisetükid, kakao, või ja värviline marmelaad moodustavad segu, mida tehti paljudes kodudes sünnipäevadeks, külalistele või lihtsalt siis, kui tahtsid midagi magusat, aga ahju kasutada ei olnud vaja.

Kirju koer ei ole peen kook. Tal pole glasuuri, keerulist põhja ega täpset vormi. Just selles peitubki suur osa tema võlust. Segu keerati kile või paberi sisse pikaks rulliks, pandi külmkappi tahenema ja hiljem lõigati viiludeks. Iga lõige tuli veidi erinev — siit ka nimi.

Magustoit, mida sai teha peaaegu sellest, mis kodus olemas oli

Kirju koera populaarsust on lihtne mõista. Selle valmistamiseks polnud vaja erilisi oskusi ega küpsetamist. Põhikomponendid olid lihtsad: küpsised, või, kakao ja marmelaad.

Mõnes peres lisati kondenspiima, teises rosinaid või pähkleid. Mõni tegi segu üsna pehme, teine tihkema. Ka küpsiseid murti erinevalt — mõnes variandis jäid sisse suured tükid, teises purustati need peenemaks.

See tähendab, et üht ainsat „õiget“ kirju koera retsepti polegi. Pigem on tegemist terve retseptiperega, kus põhiolemus jääb samaks, aga detailid sõltuvad kodust ja ajast.

Nami-Nami klassikalises variandis kasutatakse näiteks küpsiseid, marmelaadi, võid, kakaod ja veidi suhkrut, kondenspiimaga versioonis aga seob massi või ja kondenspiima segu.

Miks just marmelaad?

Marmelaad ei ole kirjus koeras lihtsalt maitse pärast.

See annab viilule ka välimuse. Tumedas kakaomassis jäävad värvilised tükid hästi näha ning lõigatud kook muutubki „kirjuks“.

Paljude jaoks on just marmelaad see koostisosa, milleta kirju koer ei tunduks päris õige. Samas on olemas variante, kus osa marmelaadist asendatakse rosinate, kuivatatud marjade või pähklitega. Leedus tuntud sarnases magustoidus tinginys kasutatakse näiteks küpsiseid, kondenspiima, võid ja rosinaid ning marmelaad ei ole tingimata vajalik.

Kirju koer sobis hästi ka siis, kui aega oli vähe

Veel üks põhjus, miks see magustoit püsima jäi, on valmistamise lihtsus.

Segu kokkupanek ise võtab vähe aega. Kõige pikem osa on ootamine, sest valmis rull peab külmkapis tahenema.

See tegi kirjust koerast hea valiku ka pidulikumaks puhuks. Koogi sai eelmisel õhtul valmis teha ning järgmisel päeval oli vaja see ainult lahti pakkida ja viiludeks lõigata.

Ka tänapäeval kasutatakse sama põhimõtet. ERR-i „Terevisioonis“ on näidatud näiteks pühadeversiooni, kus klassikalisi komponente muudeti jõulusemaks piparkookide, jõhvikate ja apelsinimaitselise marmelaadiga.

Klassikaline kirju koer

Koostisosad

180 g küpsiseid

150 g marmelaadikomme

100 g võid

2 sl kakaopulbrit

1 sl suhkrut

vajadusel veidi piima

Valmistamine

Murra küpsised väiksemateks tükkideks. Kõige parem tulemus jääb siis, kui osa küpsiseid on peenem puru ja osa jääb suuremateks tükkideks.

Haki marmelaadikommid väiksemaks.

Sega kausis küpsised, kakao ja suhkur. Lisa pehme või ning marmelaaditükid ja sega mass ühtlaseks. Kui segu jääb liiga kuiv ja ei taha kokku hakata, lisa veidi piima.

Tõsta mass toidukilele või küpsetuspaberile ning vormi sellest tihe pikk rull.

Keera korralikult sisse ja pane vähemalt paariks tunniks külmkappi tahenema. Veel parem on lasta koogil seista järgmise päevani.

Enne serveerimist lõika rull umbes sentimeetripaksusteks viiludeks.

Retsepti proportsioonid põhinevad Nami-Nami klassikalisel kirju koera retseptil.

Kondenspiimaga variant tuleb pehmem ja magusam

Paljud mäletavad kirjut koera just kondenspiimaga.

Sellisel juhul võib kasutada suuremat kogust küpsiseid ja marmelaadi ning segada siduv mass sulatatud võist ja suhkruga kondenspiimast. Nami-Nami kondenspiimaga versioonis kasutatakse 360 grammi küpsiseid, 250–300 grammi marmelaadi, 150 grammi võid ja 200 grammi kondenspiima. Soovi korral lisatakse ka rosinaid.

Tulemus jääb klassikalisest võivariandist pehmem ja kreemisem.

Kumb versioon on „õigem“, sõltub suuresti sellest, millist kirjut koera kodus kunagi tehti.

Kas küpsised tuleb täiesti puruks teha?

Pigem mitte.

Kirju koera puhul on oluline, et lõigatud viilus oleks küpsisetükke näha. Kui küpsised jahvatada täiesti peeneks, muutub tekstuur ühtlasemaks ja kaob osa sellele koogile omasest välimusest.

Hea kompromiss on murda suurem osa küpsiseid käega või purustada neid kotis kergelt tainarulliga. Nii tekib korraga nii väikest puru kui suuremaid tükke.

Ka marmelaadi ei pea liiga väikseks hakkima. Värvilised tükid peaksid valmis viilus selgelt alles jääma.

Vanad retseptid püsivad sageli just seetõttu, et neid võib muuta

Kirju koer on hea näide magustoidust, mis ei sõltu ühest väga täpsest retseptist.

Küpsiseid võib vahetada, lisada pähkleid, rosinaid või kuivatatud marju. Kakao kogust saab oma maitse järgi muuta ning klassikalise või-suhkrusegu asemel võib kasutada kondenspiima.

Samas jääb põhiolemus ikka äratuntavaks.

Võib-olla ongi põhjus, miks sellised lihtsad magustoidud aastakümneid vastu peavad, selles, et neid ei pea valmistama täpselt samamoodi nagu kunagi varem. Piisab mõnest tuttavast maitsest ja juba tuleb tunne, et seda kooki on varem kusagil söödud.

Kirju koera puhul võib selleks olla kakaomaitse, pehmenenud küpsis või üks värviline marmelaaditükk keset tumedat viilu.

Ja vahel piisabki ühest sellisest detailist, et terve lapsepõlv korraks tagasi tuleks.