Kui laps ei taha oma päevast rääkida: kas vaikimine tähendab, et midagi on valesti?

Paljud vanemad tunnevad seda olukorda. Laps tuleb koolist või lasteaiast koju, vanem küsib: „Kuidas päev läks?“ ja vastuseks tuleb üks sõna: „Hästi.“ Mõnikord isegi ainult õlakehitus.

See võib tekitada vanemas muret. Kas laps ei taha rääkida, sest midagi juhtus? Kas tal on koolis raske? Kas teda kiusatakse? Või on lihtsalt nii, et ta ei taha kohe pärast pikka päeva veel kord kõike läbi rääkida?

Vaikimine ei tähenda automaatselt, et midagi on valesti. Samas võib mõnikord olla oluline märgata, kas lapse käitumine on muutunud ka muul moel.

„Kuidas koolis läks?“ võib olla lapse jaoks liiga suur küsimus

Täiskasvanu jaoks tundub see lihtne küsimus, aga lapse jaoks võib terve päeva kokkuvõtmine olla päris keeruline.

Päeva jooksul on juhtunud kümneid väikseid asju: tunnid, vahetunnid, sõbrad, õpetajad, söök, mängud, konfliktid ja naljad. Küsimus „Kuidas päev läks?“ eeldab, et laps valib sellest kõigest välja midagi, mida tasub rääkida.

Sageli on lihtsam küsida konkreetsemalt.

Näiteks:

„Mis oli täna kõige naljakam asi?“

„Kellega sa vahetunnis koos olid?“

„Kas täna oli midagi eriti lihtsat või rasket?“

„Mis sulle tänases päevas kõige rohkem meeldis?“

UNICEF soovitab lapsega suhtlemisel aktiivselt kuulata, küsida avatud küsimusi ja anda lapsele aega oma mõtteid sõnastada.

Mõni laps vajab enne rääkimist lihtsalt aega

Kõik lapsed ei taha kohe pärast kooli või lasteaeda rääkida.

Päev võib olla olnud lärmakas, sotsiaalselt väsitav ja täis uusi muljeid. Mõni laps tahab esmalt süüa, puhata, mängida või lihtsalt omaette olla.

Kui vanem hakkab kohe ukse peal järjest küsimusi esitama, võib laps seda tajuda ülekuulamisena, isegi kui vanema eesmärk on ainult huvi näidata.

UNICEF soovitab keerulisemate vestluste jaoks valida hetke, mil emotsioonid ei ole kõrgel, ning kuulata rohkem kui ise rääkida.

Mõnikord tuleb parim jutt hoopis autos, õhtusöögi ajal, jalutuskäigul või enne magamaminekut.

Laps räägib sagedamini siis, kui ta ei tunne survet

Kui laps ütleb, et ta ei taha rääkida, ei pruugi kõige parem lahendus olla sama küsimuse kordamine.

Olulisem võib olla anda märku, et vanem on olemas ka hiljem.

UNICEF soovitab juhul, kui laps ei taha rääkida, anda talle teada, et ta võib seda teha siis, kui on valmis.

See loob lapsele tunde, et tal on vestluse üle vähemalt osaliselt kontroll.

Kui laps teab, et tema juttu ei katkestata, kohe ei kritiseerita ega hakata automaatselt lahendusi pakkuma, võib tal olla lihtsam avada ka ebamugavamaid teemasid.

Vanema esimene reaktsioon loeb

Laps võib vahel rääkida midagi, mis vanemat üllatab või ärritab.

Näiteks ütleb ta, et sai halva hinde, tülitses sõbraga või tegi midagi, mida poleks pidanud tegema.

Sellisel hetkel võib vanema esimene reaktsioon mõjutada seda, kui palju laps tulevikus rääkida tahab.

UNICEF rõhutab, et lapsega keerulistel teemadel rääkides on oluline vältida kohest hinnangut ja kuulata esmalt ära, mida laps tegelikult öelda tahab.

See ei tähenda, et vanem ei tohiks hiljem piire seada või käitumist arutada.

Vahe on selles, kas laps saab enne oma loo lõpuni rääkida.

Vaikimine üksi ei ole tavaliselt häiresignaal

Mõni laps ongi jutukam ja teine kinnisem.

Ka vanusega võib suhtlemine muutuda. Eriti teismeeas on loomulik, et laps ei räägi vanemale enam kõigest sama vabalt kui nooremana.

NHS märgib, et teismeliste meeleolu ja käitumise muutusi võib olla keeruline eristada tavalisest ealisest arengust. Üksik muutus ei tähenda automaatselt tõsisemat probleemi.

Olulisem on vaadata tervikpilti.

Kas laps käitub üldiselt samamoodi nagu varem?

Kas tal on sõpru?

Kas ta tegeleb jätkuvalt asjadega, mis talle meeldivad?

Kas uni ja söömine on tavapärased?

Kas koolis käimine on muutunud vastumeelseks?

Millal võiks muutusi tähelepanelikumalt jälgida?

Rohkem tähelepanu tasub pöörata siis, kui vaikimisega kaasnevad muud muutused.

Näiteks kui laps:

• tõmbub sõpradest ja perest eemale;
• on pikemat aega tavapärasest kurvem või ärritunum;
• ei tunne enam huvi varem meeldinud tegevuste vastu;
• hakkab kooli vältima;
• õpitulemused langevad järsult;
• uni või söömine muutub märgatavalt;
• räägib lootusetusest või sellest, et temast pole kellelegi kasu.

NHS toob pikaajaliselt madala meeleolu, ärrituvuse, huvi kadumise ja suureneva sotsiaalse eraldumise välja võimalike märkidena, millele tasub tähelepanu pöörata.

Need märgid ei tähenda automaatselt depressiooni ega muud diagnoosi, kuid võivad olla põhjus lapsega rahulikult rääkida ja vajadusel spetsialistilt nõu küsida.

Mõnikord räägib laps paremini millegi muu tegemise ajal

Silmside ja otsene vestlus ei sobi alati kõigile lastele.

Mõni laps räägib vabamalt siis, kui samal ajal tehakse midagi muud: jalutatakse, sõidetakse autos, valmistatakse süüa või mängitakse.

Sellises olukorras pole kogu tähelepanu suunatud ainult lapsele ja vestlus võib tunduda vähem pingeline.

UNICEF soovitab vanematel märgata hetki, mil laps on kõige rohkem valmis rääkima, ning olla nendel hetkedel kättesaadav.

Kõiki probleeme ei pea kohe lahendama

Täiskasvanu esimene instinkt on sageli pakkuda lahendust.

Kui laps ütleb, et sõber käitus halvasti, tahame öelda, mida ta homme tegema peaks. Kui ta räägib halvast hindest, hakkame kohe tegema õppimisplaani.

Aga laps ei pruugi alati lahendust otsida.

Mõnikord tahab ta lihtsalt, et keegi kuulaks.

UNICEF soovitab enne nõu andmist isegi küsida, mida laps vanemalt ootab: kas ta tahab lihtsalt rääkida või koos lahendust otsida.

See on väike muutus, kuid võib vestluse tunnet palju muuta.

Usaldus tekib pigem paljudest väikestest vestlustest

On lihtne mõelda, et hea suhe lapsega tähendab pikki ja sügavaid vestlusi.

Tegelikult võivad olulisemad olla hoopis kümned lühikesed hetked.

Laps räägib väikese loo koolist. Vanem kuulab.

Ta räägib sõbrast. Vanem ei naera tema mure üle.

Ta tunnistab vea. Vanem ei reageeri kohe vihaselt.

Sellised kogemused õpetavad lapsele aja jooksul, kas vanemaga on turvaline rääkida ka siis, kui teema on tõsisem.

Seetõttu ei pruugi küsimus olla ainult selles, kuidas panna laps oma päevast rohkem rääkima.

Olulisem võib olla see, kas laps teab, et kui tal ühel päeval on tõesti midagi olulist öelda, kuulatakse ta lõpuni ära.

Allikad ja edasi lugemine

UNICEF – How to communicate effectively with your young child

UNICEF – How to talk to your kids about mental health

UNICEF – Mental health conversation starters: 6–10 years

NHS – Worried about your teenager?