Kui laps tahab kõike ise teha – millal peaks vanem sekkuma?

Paljudele vanematele on tuttav hetk, kui laps ütleb järjest sagedamini: „Ma ise!“

Ta tahab ise riidesse panna, ise piima valada, ise kingapaelu siduda, ise süüa teha, ise koolikotti pakkida või ise otsustada, mida selga panna.

Vanema jaoks võib see olla korraga nii rõõmustav kui ka väsitav.

Ühest küljest on tore näha, et laps muutub iseseisvamaks. Teisest küljest võtab lapse enda proovimine sageli rohkem aega, tekitab segadust ja võib lõppeda olukorraga, kus vanem peab ikkagi appi tulema.

Siis tekib küsimus: kui palju peaks lapsel laskma ise teha?

Kas targem on lasta tal katsetada ja eksida või säästa aega ning teha asi kiiresti tema eest ära?

Ühte universaalset vastust ei ole. Palju sõltub lapse vanusest, konkreetsest tegevusest ja sellest, kas eksimine on lihtsalt ebamugav või võib muutuda ohtlikuks.

„Ma ise“ on oluline osa kasvamisest

Soov ise proovida ei ole tavaliselt märk trotsist.

See on osa lapse arengust.

Laps õpib maailma suuresti ise tegutsedes. Ta proovib, mis töötab, mis ei tööta ja milliseid oskusi tal veel vaja on.

Kui väikelaps üritab ise lusikaga süüa, võib pool toidust sattuda lauale.

Kui laps õpib kingapaelu siduma, võib esimene sõlm kümme korda lahti tulla.

Kui koolilaps hakkab ise oma asju korraldama, võib mõni vihik esialgu koju jääda.

Need vead võivad vanemale tunduda tarbetud, kuid lapse jaoks on need õppimise osa.

Iseseisvus ei teki sellest, et lapsele ühel päeval lihtsalt öeldakse: „Nüüd oled piisavalt suur, tee ise.“

See kujuneb väikeste katsetuste kaudu.

Laps õpib kõige rohkem siis, kui ta saab ise tegutseda

Täiskasvanu võib näidata, kuidas midagi teha, kuid oskus kinnistub tavaliselt siis, kui laps saab seda ise proovida.

See kehtib väga erinevate tegevuste puhul.

Näiteks:

riidesse panemine;
laua katmine;
toa korrastamine;
lihtsa toidu valmistamine;
kooliasjade pakkimine;
raha kasutamine;
oma aja planeerimine;
sõpradega tekkinud väikeste konfliktide lahendamine.

Lapsele võimaluse andmine ei tähenda, et vanem peaks lihtsalt kõrvalt vaatama ja lootma parimat.

Sageli on kõige tõhusam aidata ainult nii palju, kui laps parajasti vajab.

Näiteks võib vanem näidata esimese sammu ette ja lasta ülejäänu lapsel teha.

Või küsida:

„Millest sa alustaksid?“

Selle asemel, et kohe öelda:

„Anna siia, ma teen ise.“

Abi ja ära tegemine ei ole sama asi

Vanemal võib olla väga raske vaadata, kuidas laps millegagi pusib.

Eriti siis, kui täiskasvanu saaks sama asja teha mõne sekundiga.

Aga abi võib anda mitmel viisil.

Üks võimalus on teha ülesanne lapse eest ära.

Teine on anda vihje.

Kolmas on teha koos.

Neljas on lihtsalt oodata.

Just viimane võib olla täiskasvanule kõige raskem.

Näiteks proovib laps jopelukku kinni panna.

Vanem näeb, et lukupoolikud pole päris õigesti kohakuti, ja tahaks kohe sekkuda.

Aga kui olukord pole kiire ega ohtlik, võib mõnikord piisata mõnest lisasekundist.

Laps võib lahenduse ise leida.

Ja see tunne – „ma sain ise hakkama“ – on midagi, mida vanem ei saa lapse eest ära teha.

Kas laps peab alati lõpuni ise hakkama saama?

Ei.

Iseseisvuse õppimine ei tähenda, et laps peab iga ülesandega üksinda lõpuni võitlema.

Kui tegevus on lapse praegustest oskustest selgelt keerulisem, võib liiga pikk ebaõnnestumine tekitada pigem frustratsiooni kui õppimist.

Hea abi võiks jätta lapsele siiski võimalikult suure osa tegevusest.

Näiteks:

„Ma hoian seda kinni ja sina keerad.“

„Ma teen esimese nööbi ja proovi järgmine ise.“

„Ma loen juhendi ette, sina teed.“

„Kas tahad vihjet või proovid veel ise?“

Nii jääb tegevus endiselt lapse omaks, kuid ta ei tunne, et on probleemiga üksi.

Millal tasub vanemal kindlasti sekkuda?

Iseseisvus ei ole tähtsam kui turvalisus.

Täiskasvanu peab sekkuma siis, kui laps ei oska veel riski hinnata või olukord võib põhjustada tõsise vigastuse.

Näiteks ei ole sobiv õppimiskogemus lasta väikesel lapsel:

üksi pliidi juures kuuma panni käsitseda;
liikluses ilma piisava juhendamiseta teed ületada;
kasutada talle ohtlikke tööriistu;
ronida kohta, kust kukkumine võib põhjustada tõsise vigastuse;
võtta iseseisvalt ravimeid;
teha internetis otsuseid, mille tagajärgi ta ei oska hinnata.

Oluline erinevus on selles, kas eksimuse hind on väike või suur.

Kui laps valab vee lauale, saab laua ära kuivatada.

Kui ta paneb särgi tagurpidi selga, ei juhtu midagi.

Kui ta unustab ühe vihiku koju, võib sellest saada kasulik õppetund.

Kui aga eksimus võib kahjustada tervist või turvalisust, on täiskasvanu ülesanne piir seada.

Vanus üksi ei otsusta, mida laps oskab

Lapsed arenevad erineva tempoga.

Üks nelja-aastane paneb end peaaegu täielikult ise riidesse, teine vajab veel palju abi.

Üks kaheksa-aastane suudab oma koolikoti õhtul ise valmis panna, teine vajab kontrollnimekirja ja meeldetuletust.

Seetõttu pole alati kasulik mõelda:

„Tema vanuses peaks ta juba oskama.“

Palju parem küsimus on:

„Mida ta praegu juba oskab ja milline võiks olla järgmine väike samm?“

Kui ülesanne on liiga lihtne, ei õpi laps sellest palju.

Kui see on liiga raske, võib ta loobuda.

Kõige parem õppimiskoht on sageli nende kahe vahel: laps saab suure osa ise tehtud, kuid vajab mõnes punktis täiskasvanu tuge.

Kiire hommik ei ole parim aeg iseseisvust harjutada

Paljud konfliktid tekivad mitte oskuse, vaid ajapuuduse tõttu.

Laps tahab ise kingi jalga panna.

Vanem vaatab kella ja teab, et viie minuti pärast peab kodust väljas olema.

Sellises olukorras võib „ise tegemise“ lubamine lõppeda mõlema ärritumisega.

Seetõttu tasub uusi oskusi harjutada ajal, kui pole kiire.

Näiteks võib laps nädalavahetusel rahulikult ise hommikusööki valmistada või riidesse panna.

Kui oskus muutub kindlamaks, saab seda kasutada ka kiirematel hommikutel.

Iseseisvus ei pea tähendama, et iga olukord muutub õppetunniks.

Mõnikord võib vanem täiesti rahulikult öelda:

„Täna on meil kiire ja ma aitan sind rohkem. Õhtul saad ise proovida.“

Kas lapse eest asjade tegemine võib muutuda harjumuseks?

Jah, eriti kui see on täiskasvanule pidevalt lihtsam.

Kui vanem teeb lapse eest regulaarselt ülesandeid, millega laps tegelikult juba hakkama saaks, võib juhtuda, et laps ei saa piisavalt võimalusi oma oskusi harjutada.

Näiteks võib laps olla täiesti võimeline:

oma mänguasju kokku korjama;
musta pesu korvi panema;
oma taldrikut ära viima;
koolikotti pakkima;
lihtsat võileiba valmistama.

Kui täiskasvanu teeb need asjad alati kiiremini ise ära, pole lapsel eriti põhjust neid oskusi kasutama hakata.

See ei tähenda, et kodused ülesanded peaksid muutuma rangeks kohustuste nimekirjaks.

Pigem võiks lapsel olla vanusele sobiv osa pere igapäevaelust.

Väikesed valikud õpetavad otsustamist

Iseseisvus ei tähenda ainult praktilisi oskusi.

See tähendab ka otsustamise õppimist.

Väikese lapse puhul võivad valikud olla lihtsad:

„Kas tahad sinist või rohelist särki?“

„Kas peseme kõigepealt hambad või paneme pidžaama selga?“

Vanema lapse puhul võivad otsused olla suuremad:

„Kuidas sa oma taskuraha kasutad?“

„Millal sa kodutöö ära teed?“

„Millise huvialaga soovid jätkata?“

Lapsele ei pea andma kontrolli kõige üle.

Täiskasvanu seab endiselt piirid, mis puudutavad turvalisust, tervist ja pere toimimist.

Kuid piiride sees saab laps teha järjest rohkem ise otsuseid.

Nii õpib ta, et valikutel on tagajärjed.

Eksimine ei ole alati asi, mida tuleb ära hoida

Vanem tahab loomulikult last kaitsta ebameeldivate kogemuste eest.

Aga kõiki väikeseid vigu pole vaja ennetada.

Kui laps kulutab taskuraha esimese paari päevaga ära, võib see õpetada raha planeerimist paremini kui pikk loeng.

Kui ta unustab vihmavarju ja saab natuke märjaks, võib järgmine kord ilmateade paremini meelde jääda.

Kui ta valib riided, mis pole päris sobivas värvikombinatsioonis, ei pruugi sellel olla mingit tähtsust.

Lapsele tuleb muidugi anda abi ja juhiseid.

Kuid mõnikord võib väike ebamugavus olla väga turvaline viis õppida.

„Ma ütlesin ju“ ei aita pärast eksimust kuigi palju

Kui laps teeb iseseisva otsuse ja see ei lähe hästi, on täiskasvanul kerge öelda:

„Ma ju ütlesin sulle.“

See võib olla faktina täiesti õige.

Õppimise seisukohalt pole sellest aga alati palju kasu.

Kasulikum võib olla küsida:

„Mis sa arvad, miks nii läks?“

„Mida sa järgmine kord teeksid teisiti?“

„Kas sul on vaja minu abi või tahad ise lahenduse välja mõelda?“

Nii ei muutu eksimus tõendiks selle kohta, et laps ei tohiks ise otsustada.

Sellest saab osa otsustamise õppimisest.

Millal peaks vanem kontrollima?

Iseseisvus kasvab järk-järgult.

See tähendab, et ka kontroll ei pea kaduma ühe päevaga.

Näiteks võib koolikoti pakkimisega teha nii:

Alguses pakivad laps ja vanem koos.

Seejärel pakib laps ise ja vanem kontrollib.

Hiljem küsib vanem ainult, kas kott on valmis.

Lõpuks vastutab laps selle eest täielikult ise.

Sama mudelit saab kasutada väga paljude oskuste puhul.

Täiskasvanu ei pea valima ainult kahe äärmuse vahel:

kas teen kõik ise

või las laps vastutab kõige eest.

Vahepeal on palju astmeid.

Kas iseseisvam laps muutub ka enesekindlamaks?

Sageli võivad need kaks asja teineteist toetada.

Kui laps saab päriselt kogeda, et suudab midagi ise teha, tekib tal konkreetne põhjus enda oskustesse uskuda.

See on teistsugune tunne kui lihtsalt kuulda:

„Sa oled tubli.“

Kui laps pärast mitut katset lõpuks ise jalgrattaga sõidab, teeb valmis lihtsa toidu või lahendab probleemi, on saavutus tema enda oma.

Vanema roll ei kao.

Vastupidi.

Turvaline täiskasvanu annab lapsele võimaluse proovida, aitab vajadusel ja on olemas ka siis, kui asi ei õnnestu.

Ka vanem peab harjutama lahti laskmist

Lapse iseseisvumise juures ei õpi ainult laps.

Ka vanem peab harjuma sellega, et kõike ei saa enam ise kontrollida.

See algab väikestest asjadest.

Laps valib ise riided.

Siis läheb üksi sõbra juurde.

Hiljem liigub iseseisvalt kooli ja trenni.

Ühel hetkel teeb otsuseid, mida vanem ise võib-olla ei teeks.

See võib olla keeruline, sest vanem näeb sageli ette riske, mida laps veel ei näe.

Kuid täiskasvanuks saamiseks peab laps õppima järjest suuremat vastutust kandma.

Seda ei ole võimalik õppida alles päeval, mil ta saab 18.

Hea küsimus: kas laps vajab praegu abi või võimalust proovida?

Kui laps millegagi pusib, võib enne sekkumist endalt küsida:

Kas ta on ohus?

Kas ta küsis abi?

Kas ta suudaks väikese vihjega ise edasi minna?

Kas meil on praegu piisavalt aega, et lasta tal proovida?

Kas see on midagi, mida ta peaks oma vanuses tasapisi õppima?

Need küsimused aitavad eristada olukorda, kus laps vajab päriselt täiskasvanu sekkumist, olukorrast, kus vanem tahab lihtsalt protsessi kiirendada.

Lapse eest hoolitsemine ei tähenda kõige tema eest tegemist

Vanema ülesanne on last kaitsta, toetada ja juhendada.

Aga osa sellest hoolitsemisest seisneb ka selles, et laps saab võimaluse ise hakkama õppida.

Alguses võib see tähendada mahaläinud piima, valesti nööbitud särki ja väga aeglaselt seotud kingapaelu.

Hiljem tähendab see oma asjade, raha, aja ja otsuste eest vastutamist.

Kõige raskem tasakaal on ilmselt see, et laps saaks proovida piisavalt palju, kuid ei peaks toime tulema asjadega, milleks ta veel valmis ei ole.

Seetõttu pole küsimus niivõrd selles, kas lasta lapsel kõike ise teha.

Pigem selles, kuidas anda talle iga aastaga natuke rohkem ruumi teha asju, millega ta juba hakkama võib saada.

Just nii muutub „Ma ise!“ aja jooksul päris iseseisvuseks.

Kui laps tahab kõike ise teha – millal lasta proovida ja millal sekkuda?