Kui lapse käitumine kannab koduseid pingeid: millal otsida abi?

Laps hakkab kodus kergemini plahvatama, koolist tulevad märkused või kaob tal huvi enda eest hoolitseda. Täiskasvanu esimene reaktsioon võib olla karmim kontroll: rohkem reegleid, vähem ekraaniaega, varasem magamaminek. Aga mis siis, kui nähtav käitumine pole probleemi algus, vaid lapse viis pingelise olukorraga toime tulla?

Küsimusele, kuidas aru saada, et lapse käitumine näitab pereprobleeme, ei saa vastata ühe tunnuse põhjal. Üks vihahoog, halb hinne või vaikne õhtu ei ütle veel, mis lapse elus toimub. Tähelepanu tasub pöörata muutusele: mis on varasemaga võrreldes teistmoodi, kui kaua see kestab ja mis samal ajal kodus toimub.

Käitumine on nähtav, selle taust sageli mitte

Lapse käitumist on lihtne nimetada trotsiks või kasvatamatuseks, sest seda näevad kõik. Palju raskem on märgata, kas laps püüab kohaneda vanemate konfliktide, vaikimise või ebakindlusega.

Sotsiaalkindlustusamet toob vanemate lahkuminekut ja perelepitust käsitledes välja, et vanemate suhtlematus ja konfliktid võivad mõjutada lapse käitumist. Laps võib hakata oma käitumist vanemate pingete järgi kohandama – näiteks vältida teatud teemasid või proovida eri vanemate juures olla erinev. Lähemalt saab selle seose kohta lugeda Sotsiaalkindlustusameti perelepituse selgitusest.

See ei tähenda, et iga keeruline käitumine tõestab kodust konflikti. Pigem on see põhjus küsida enne karistamist: mida laps võib praegu kanda, mille jaoks tal endal sõnu pole?

Vaata muutust, mitte ainult üksikut juhtumit

Mure võib avalduda eri viisidel. Lasteabi lapse vaimset tervist käsitleval lehel nimetatakse võimalike muutuste seas muu hulgas impulsiivset käitumist ja hoolimatust iseenda suhtes. Oluline pole üksnes see, mida laps teeb, vaid kas tema käitumine on varasemaga võrreldes märgatavalt muutunud.

Vanem saab olukorra selgitamiseks mõne päeva või nädala jooksul tähele panna:

• millal keeruline käitumine kõige sagedamini tekib;
• kas sellele eelneb kodune tüli, üleandmine ühe vanema juurest teise juurde või pingeline vestlus;
• kas sama muutust on märgatud ka koolis või lasteaias;
• kas laps on võtnud enda kanda ülesandeid või muresid, mis tunduvad talle liiga suured;
• kas kodus on alles lapsele tuttav rütm ja täiskasvanu, kelle poole ta saab pöörduda.

Selline vaatlus ei ole lapse kohta toimiku koostamine. Selle eesmärk on märgata mustrit ja minna vestlusele teadmisega, mitte süüdistusega.

Ebamugav, kuid vajalik pilk perele

Vahel küsitakse lapselt korduvalt, mis temaga lahti on, kuigi samal ajal on täiskasvanutele üsna hästi teada, et kodune õhkkond on muutunud. Sel juhul tasub küsimus korraks ümber pöörata: mis on viimasel ajal muutunud meie peres?

Lasteabi abivajavast lapsest teatamise juhis nimetab lapse võimalikku abivajadust mõjutavate olukordadena muu hulgas vanema vaimse tervise või sõltuvusprobleeme, lähisuhtevägivalda ja selle pealtnägemist, puuduvat järelevalvet, lapse liigset vastutust ning toetava rutiini puudumist.

Need on väga erineva raskusega olukorrad, kuid neid ühendab üks asi: laps ei saa neid üksinda lahendada. Samuti ei peaks laps olema vanemate lepitaja, sõnumitooja ega see, kes hoiab kodu toimimas ajal, mil täiskasvanud ise toime ei tule.

Kuidas lapsega rääkida ilma teda üle kuulates?

Vestluseks ei pea ootama hetke, mil kõik on rahulikult laua taga ja laps valmis pikalt rääkima. Mõnikord sünnib ausam jutt autos, jalutades või mõne ühise tegevuse ajal.

Alustada võib tähelepanekust, mitte hinnangust:

• „Ma olen märganud, et sa ärritud viimasel ajal palju kiiremini.“
• „Mulle tundub, et kodus toimuv teeb sind murelikuks.“
• „Mis on praegu sinu jaoks kõige raskem?“
• „Kas sa tahad, et ma lihtsalt kuulan või aitaksin midagi ette võtta?“

Lasteabi soovitab lapse mure märkamisel kuulata, esitada avatud küsimusi ja anda lapsele mõista, et teda püütakse mõista. Kui otsest ohtu ei ole, tuleb austada ka lapse õigust vaikida. Vaikus ei tähenda tingimata, et muret pole; laps võib vajada aega või teist usaldusväärset täiskasvanut.

Oluline on vältida küsimusi, mis sunnivad last poolt valima. „Kas isa tegi sind kurvaks?“ või „Kas ema rääkis jälle halvasti?“ võivad muuta lapse tunnistajaks vanemate vaidluses. Neutraalsem on küsida, kuidas laps end mõnes olukorras tundis ja mida ta praegu vajab.

Millal ei tasu enam üksi proovida?

Abi otsimine ei pea algama kõige suuremast sammust. Kui muutust märgatakse ka koolis, soovitab Lasteabi vajadusel teha koostööd kooliga ja otsida professionaalset abi. Esimene kontakt võib olla inimene, keda laps juba tunneb ja usaldab.

Kui lapse käitumise muutusega kaasnevad vanemate süvenev konflikt, lapse liigne vastutus, järelevalve puudumine või muu tema turvalisust ja heaolu puudutav mure, ei ole mõistlik jääda ootama, et olukord ise möödub. Abivajavast lapsest teatamise võimalused ja edasised sammud on kirjas Lasteabi juhises.

Kui pinge keskmes on lahku läinud vanemate suhtlus ja lapsega seotud kokkulepped, saab uurida, millal võib abi olla perelepitusest.

Abi otsimine ei tähenda automaatselt, et keegi on halb vanem või et kogu pereelu tuleb võõrastele lahti seletada. Eesti lastekaitse arendamisel rõhutatakse ennetust, varajast sekkumist ning lapse- ja perekeskset abi. Mõte on jõuda toeni enne, kui pingeline olukord muutub veel raskemaks.

Kõige olulisem nihe võib olla väike: lapse käitumise kiire parandamise asemel peatuda ja uurida, mida see käitumine pere praeguse olukorra kohta räägib. Mõnikord vajab tuge laps. Mõnikord vanemate suhe. Sageli vajavad tuge mõlemad.

Allikad ja edasi lugemine

• Sotsiaalministeerium: Lastekaitse valdkonna arendamine
• Sotsiaalkindlustusamet: „Lahkelt lahku. I osa: mis on perelepitus ja millal sellest abi on?“
• Lasteabi: Teata abivajavast lapsest
• Lasteabi: Suhtlus lapsega
• Lasteabi: Vaimne tervis – lapsevanem

Mis sina arvad?

Kui lapse käitumine muutub ajal, mil kodus on pinged, kas otsiksid esmalt abi lapsele, vanemate suhtele või mõlemale korraga – ja miks?