Kui sinu töökoht on kriisi ajal vajalik: mida tähendab see töötajale ja tema perele?

Ühiskonna vaates kõlab kriisi ajal vajaliku töö tegemine enesestmõistetavalt. Haiglad, ametiasutused ja muud olulised teenused peavad jätkama ka siis, kui tavapärane elukorraldus on häiritud.

Töötaja vaates algab aga teine arutelu. Kui mina pean tööle minema, kes jääb lastega? Mis saab lähedasest, kes vajab igapäevast abi? Kas pere teab, kuidas minuga ühendust saada? Ja kui palju olen ma üldse oma kriisirollist teadlik?

Seetõttu ei ole küsimus „kriisiülesandega töökoht – mida see tähendab töötajale?“ ainult ametijuhendis. See jõuab paratamatult ka koju.

Kriisiroll ei jää töökoha ukse taha

Terviseameti selgituse järgi tasub riigikaitselise töökohustusega ametis või töökohal oleval inimesel läbi mõelda nii enda tööroll kui ka pere kriisiplaan ja vajalikud varud.

See soovitus osutab üsna praktilisele vastuolule. Tööandja võib olla oma ülesanded läbi mõelnud, kuid töötaja valmisolek sõltub sageli sellest, kas ka tema kodune elu peab häirele vastu.

Näiteks võib pere tavapärane plaan eeldada, et üks vanem saab vajadusel lastega koju jääda. Kriisi ajal ei pruugi see olla võimalik, kui just tema tööpanust on kõige rohkem vaja. Samamoodi võib inimene hoolitseda eaka vanema, puudega pereliikme või koduloomade eest. Need pole kõrvalised mured, vaid osa sellest, kas ta saab päriselt tööle minna ja sinna jääda.

Kaks vestlust, mida ei tasu jätta häirepäevaks

Esimene vestlus võiks toimuda tööandjaga. Mitte üldise kinnituse vormis, et „küll me hakkama saame“, vaid võimalikult konkreetselt.

Töötajal tasub küsida:

• kas minu amet või töökoht on määratud kriisi ajal vajalikuks;
• millist kohalolekut ja kättesaadavust minult eeldatakse;
• kuidas saan korraldused, kui tavalised sidekanalid ei tööta;
• kas mul on asendaja ning kes võtab üle minu muud ülesanded;
• millise töökorraldusega on organisatsioon ise arvestanud.

Need küsimused ei tähenda, et inimene püüaks vastutusest kõrvale hoida. Vastupidi: ebaselge ootus võib kriisi saabudes olla suurem probleem kui ausalt välja öeldud piirang.

Teine vestlus kuulub koju. Pere kriisiplaan ei pea olema keeruline dokument. Alustada võib sellest, et kõik asjaosalised teavad, kes mille eest vastutab, kuhu vajadusel minnakse ja kuidas toimitakse siis, kui kriisiülesandega töötaja ei saa tavapärasel ajal koju tulla.

Aga kui pereplaanis pole head lahendust?

Kõigil ei ole vanavanemaid, naabreid või teist vanemat, kellele laste või abivajava lähedase eest hoolitsemine üle anda. Mõnes peres on kriisi ajal vajalikul ametikohal mõlemad täiskasvanud. Mõni inimene ongi oma lähedase ainus igapäevane tugi.

Sellises olukorras võib kõlada ebaõiglaselt soovitus „tehke lihtsalt plaan“. Plaan ei tekita automaatselt tugivõrgustikku, mida inimesel varem polnud.

Just siin muutub kriisivalmidus tööandja ja töötaja ühiseks teemaks. Töötaja saab oma olukorra ausalt välja öelda, kuid organisatsioon peab omakorda suutma selgitada, milliste eeldustega tema valmisolekuplaan arvestab. Kui kogu süsteem toetub vaikivale oletusele, et töötaja lahendab koduse poole ise, jääb osa tegelikust riskist nähtamatuks.

Vastutus peaks algama selgusest

Kriisis vajalik töö võib anda tugeva tähenduse: sinu oskustest sõltub teenus, mida teised vajavad. Samal ajal võib see tähendada, et kõige keerulisemal hetkel ei saa sa valida üksnes oma pere vajaduste järgi.

Seda pinget pole vaja ilustada ega käsitleda lojaalsuse proovikivina. Mõistlikum on teha see enne kriisi nähtavaks. Töötaja võiks teada, mida temalt oodatakse, ning tööandja võiks teada, millised praktilised takistused võivad inimesel tööle tulemist või tööl püsimist mõjutada.

Kõige kehvem hetk nende küsimuste esmakordseks arutamiseks on päev, mil vastuseid juba kohe vaja läheb.

Allikad ja edasi lugemine

• Terviseamet: riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohad

Mis sina arvad?

Kas kriisi ajal vajaliku töötaja pereelu korraldamine peaks jääma peamiselt inimese enda vastutuseks või peab tööandja pakkuma selleks konkreetseid lahendusi?