Kui üks laps saab rohkem abi kui teine: millal tekib õdede-vendade vahel ebaõigluse tunne?

Peredes ei jagune abi peaaegu kunagi täiesti võrdselt.

Ühel lapsel on parasjagu keerulisem periood.

Teine ostab kodu.

Kolmandal sünnib laps.

Üks elab vanematele lähemal ja saab sagedamini abi laste hoidmisel. Teine elab välismaal ning saab hoopis rahalist toetust.

Vanemate jaoks võib kõik tunduda täiesti loogiline:

„Me aitame seda last, kellel praegu rohkem vaja on.“

Õdede-vendade jaoks võib sama olukord paista hoopis teisiti.

„Miks tema saab alati rohkem?“

Just siin tekib üks peresuhete keerulisemaid teemasid: millal on erinev abi mõistlik ning millal hakkab see tunduma ebaõiglane?

Võrdne ja õiglane pole alati sama asi

See on kõige olulisem lähtekoht.

Kui peres on kolm täiskasvanud last, ei pruugi õiglane tähendada seda, et kõik saavad igal ajahetkel täpselt sama palju raha, aega või praktilist abi.

Näiteks võib üks laps:

• olla töötu;
• kasvatada väikseid lapsi;
• taastuda haigusest;
• olla äsja lahutanud;
• vajada kodu ostmisel ajutist tuge.

Teisel võib samal ajal minna rahaliselt väga hästi.

Vanema seisukohalt võib tunduda täiesti mõistlik aidata rohkem seda, kelle vajadus on suurem.

Probleem tekib siis, kui teised lapsed näevad ainult erinevat tulemust, mitte selle põhjust.

Ebaõigluse tunne ei teki ainult rahast

Vanemate erinev kohtlemine võib väljenduda väga erinevalt.

Näiteks saab üks laps:

• rohkem rahalist abi;
• sagedamini tasuta lapsehoidu;
• vanemate auto kasutada;
• abi remondiga;
• suuremaid kingitusi;
• rohkem tähelepanu;
• rohkem emotsionaalset tuge.

Teine võib saada vähem raha, kuid samal ajal olla see, kelle poole vanemad iga probleemiga pöörduvad.

Seega pole küsimus ainult selles, kes sai 10 000 eurot ja kes 5000.

Peres võib ebavõrdsuse tunne tekkida ka aja, tähelepanu ja kohustuste jagunemisest.

Uuringud näitavad, et erinev kohtlemine mõjutab ka täiskasvanud õdesid-vendi

Vanemate eelistamist või laste erinevat kohtlemist on uuritud palju lapseeas, kuid mõju ei kao tingimata täiskasvanuks saades.

Ühes noorte täiskasvanute uuringus osales 151 õdede-vendade paari. Need, kes tajusid, et saavad vanematelt vähem toetust kui õde või vend, teatasid rohkem depressiivsetest sümptomitest. Samuti seostus suurem erinevus vanemate kohtlemises väiksema õdede-vendade lähedusega.

See ei tähenda, et iga ebavõrdne euro tekitab peretüli.

Aga tajutud eelistamine võib jääda suhetesse pikaks ajaks.

Rahaline abi võib õdede-vendade suhteid eriti tugevalt mõjutada

Teises pikisuunalises uuringus vaadeldi 1470 õdede-vendade paari.

Tulemused näitasid, et noor täiskasvanu, kes oli vanematele juba varem lähedasem, sai hiljem ka rohkem materiaalset tuge. Samuti seostus õdede-vendade erinev rahaline toetamine halvema omavahelise suhte kvaliteediga.

See on üsna loogiline.

Kui üks laps saab näiteks kodu sissemakseks suure summa ja teine mitte midagi, võib teine hakata küsima:

„Kas asi on vajaduses või lihtsalt selles, et tema on alati olnud lemmik?“

Vahel pole vanemal endal aimugi, et erinevus nii tugevalt paistab

Vanem võib mõelda:

„Tema küsis, sina ei küsinud.“

Aga teine laps võib mõelda:

„Ma ei küsinud, sest ma teadsin, et talle antakse niikuinii rohkem.“

Sellised erinevad tõlgendused võivad peres aastate jooksul kuhjuda.

Sageli polegi konfliktis üht selgelt „õiget“ poolt.

Üks inimene mäletab konkreetset rahalist abi.

Teine mäletab kümneid väiksemaid olukordi, kus talle tundus, et tema vajadusi ei märgatud.

Õdede-vendade erinevused annavad vanematele päris põhjuse neid erinevalt kohelda

Kõik erinev kohtlemine pole favoritism.

1. aasta metaanalüüsis, mis hõlmas üle 13 000 osaleja, leiti, et vanemate erinevat kohtlemist mõjutasid muu hulgas õdede-vendade vanusevahe ja sugu. Autorid rõhutasid, et vanemad võivad lapsi osaliselt erinevalt kohelda lihtsalt seetõttu, et lapsed ise on erinevad.

Üks laps võib olla:

• iseseisvam;
• noorem;
• rahaliselt haavatavam;
• terviseprobleemidega;
• hoopis teises eluetapis.

Seetõttu pole realistlik oodata, et vanem kohtleb kõiki lapsi igas olukorras täiesti identselt.

Probleem tekib siis, kui erinevust ei osata selgitada

Kui üks laps saab rohkem abi, aga sellest peres kunagi ei räägita, täidavad inimesed tühimikud omaenda seletustega.

Näiteks:

„Tema on lemmik.“

„Minu peale ei saa kunagi loota.“

„Vanemad arvavad, et ma saan ise hakkama, seega pole mul abi vaja.“

„Tema saab alati kõik.“

Sageli aitaks juba väga lihtne selgitus:

„Me aitame teda praegu rohkem, sest tal on see konkreetne olukord. See ei tähenda, et me sind vähem väärtustame.“

„Tema saab rohkem, sest tema vajab rohkem“ võib olla õiglane

Näiteks on peres kaks täiskasvanud last.

Ühel on stabiilne töö ja oma kodu.

Teine kasvatab üksinda kahte last ning tema sissetulek on oluliselt väiksem.

Kui vanemad aitavad teist rohkem, ei pruugi see tähendada lemmiklapse olemasolu.

See võib olla vajaduspõhine abi.

Samas tasub arvestada, et esimene laps võib ikkagi tunda:

„Mina olen olnud vastutustundlik ja saan selle eest vähem.“

See tunne võib olla täiesti päris isegi siis, kui vanemate otsus oli ratsionaalne.

Kõige iseseisvam laps võib paradoksaalselt kõige vähem abi saada

See on üsna tüüpiline.

Vanemad vaatavad tugevale lapsele otsa ja mõtlevad:

„Temaga pole vaja muretseda.“

See võib olla isegi kompliment.

Aga selle lapse enda jaoks võib aastate jooksul kujuneda hoopis teine sõnum:

„Mina pean alati ise hakkama saama.“

Kui õde või vend saab samal ajal korduvalt rahalist või praktilist tuge, võib see tekitada üsna tugevat kibestumist.

Raha ei pea olema võrdne, aga läbipaistvus aitab

Pered ei pea hakkama pidama tabelit, kus iga lapsele antud euro täpselt kirjas on.

Kuid suuremate toetuste puhul on läbipaistvus sageli kasulik.

Näiteks:

• kodu sissemakse;
• suur laen;
• kinnisvara kinkimine;
• pikaajaline rahaline toetamine.

Kui üks laps saab väga suure eelise ja teised saavad sellest alles aastaid hiljem teada, võib konflikt olla palju suurem kui siis, kui sellest räägitakse varem.

Pärand muudab teema eriti tundlikuks

Eluajal antud abi ja hilisem pärand võivad peres omavahel seguneda.

Näiteks üks laps saab vanematelt juba 20 aastat varem korteri sissemakseks suure summa.

Teine ei saa midagi.

Hiljem jagatakse pärand võrdselt.

Kas see on õiglane?

Ühest vastust pole.

Mõni pere leiab, et eluajal antud abi ei tule hiljem enam arvestada.

Teine pere soovib, et kõik lapsed saaksid elu jooksul kokku ligikaudu võrdselt.

Kõige problemaatilisem on sageli see, kui keegi ei tea, milline põhimõte üldse kehtib.

Võrdne pärand ei kustuta alati varasemat ebavõrdsust

Kui üks laps on saanud aastakümnete jooksul:

• tasuta elukoha;
• korduvalt rahalist abi;
• vanemate tasutud remondi;
• iganädalast lapsehoidu,

siis võib teine laps tunda, et formaalselt võrdne pärand pole tegelikult võrdne.

Samas võivad vanemad öelda:

„Aga sina ei vajanud seda abi.“

Jällegi jõuab küsimus tagasi vajaduse ja võrdsuse erinevuseni.

Abi laste hoidmisel võib olla rahast sama väärtuslikum

Vanavanemate abi hinnatakse sageli ainult emotsionaalses mõttes.

Tegelikult võib regulaarne lapsehoid olla ka väga suur majanduslik abi.

Kui ühel lapsel elavad vanemad lähedal ja hoiavad lapselapsi mitu korda nädalas, võib see võimaldada:

• rohkem töötada;
• säästa lapsehoiukuludelt;
• lihtsamini puhata;
• teha karjäärivalikuid.

Välismaal või kaugel elav õde-vend ei pruugi saada sellest midagi.

See ei tähenda, et vanemad oleksid midagi valesti teinud.

Aga erinevus võib olla väga suur.

Ka see laps, kes vanemaid rohkem aitab, võib oodata midagi vastu

Pilt võib olla ka vastupidine.

Üks täiskasvanud laps:

• sõidutab vanemaid arstile;
• teeb remonte;
• käib poes;
• aitab dokumentidega;
• on pidevalt olemas.

Teine elab kaugel ja osaleb vähem.

Hiljem võib hoolitsev laps tunda, et suurem abi või suurem pärandiosa oleks õiglane.

Teine võib aga küsida:

„Miks peaks meie pärand erinev olema?“

Sellised olukorrad on sageli väga emotsionaalsed, sest rahaga mõõdetakse tegelikult aastaid hoolt ja aega.

Vanemate jaoks pole raha alati preemia

Vanem võib anda rohkem sellele lapsele, kes rohkem vajab, mitte sellele, kes rohkem „väärib“.

See on oluline erinevus.

Kui rahalist toetust hakatakse käsitlema preemiana hea käitumise eest, võib peresuhe muutuda üsna kiiresti võistluseks.

Näiteks:

„Mina olen alati aidanud, miks tema saab rohkem?“

Aga vanem võib samal ajal vaadata asja hoopis sotsiaalse turvavõrguna:

„Tema kukub praegu kõige kõrgemalt.“

Lapsi omavahel võrrelda tasub võimalikult vähe

Üks halvemaid viise ebavõrdsust selgitada on öelda:

„Sina oled ju edukam kui tema.“

või:

„Tema ei saa lihtsalt nii hästi hakkama kui sina.“

See võib küll selgitada rahalist otsust, kuid samal ajal kinnistab pere sees rolle.

Üks on „edukas“.

Teine „abivajaja“.

Kolmas „vastutustundetu“.

Need rollid võivad inimestega kaasas käia aastakümneid.

Mõnikord kasutatakse abi ka kontrollivahendina

See on hoopis teine olukord.

Rahaline abi pole alati neutraalne kingitus.

Vahel tuleb sellega kaasa:

• surve;
• süütunne;
• nõudmised;
• soov otsuseid kontrollida.

Näiteks:

„Me aitasime sul korteri osta, seega võiksid nüüd meie arvamust kuulata.“

või:

„Me maksame, seega otsustame.“

Sellisel juhul pole küsimus enam ainult õdede-vendade võrdsuses, vaid vanema ja täiskasvanud lapse piirides.

Täiskasvanud lapsele antud abi ei peaks muutma teda igaveseks võlglaseks

Kui abi antakse kingitusena, tasub selle tingimused iseendalegi selgeks teha.

Kas see on:

• kingitus;
• laen;
• pärandi ettemakse;
• ajutine abi?

Kui pooled mõistavad seda erinevalt, võivad probleemid ilmuda alles aastaid hiljem.

Vanem võib arvata, et raha tuleb tagasi maksta.

Laps võib arvata, et see oli kingitus.

Õed-vennad võivad arvata, et see arvestatakse tulevase pärandi sisse.

Kõik ei pea teadma iga euro suurust

Läbipaistvus ei tähenda tingimata seda, et kogu pere peab nägema üksteise pangakontosid.

Mõnikord piisab põhimõtte selgitamisest.

Näiteks:

„Me aitame praegu lapsi vastavalt vajadusele, mitte täpselt võrdselt.“

või:

„Suuremad kingitused arvestame tulevikus pärandi jagamisel.“

või:

„Kõik, mida eluajal anname, on eraldi ja pärandi jagame hiljem võrdselt.“

Oluline on, et põhimõte ei tuleks kellelegi täieliku üllatusena.

Ebaõigluse tunne võib tulla lapsepõlvest

Täiskasvanute rahakonflikt ei alga alati täiskasvanueas.

Kui üks laps tundis juba väiksena, et:

• teist kiideti rohkem;
• talle anti rohkem vabadust;
• tema vigadele vaadati rohkem läbi sõrmede;

siis võib hilisem 5000-eurone rahaline abi muutuda lihtsalt tõendiks vanale veendumusele:

„Näed, jälle sama.“

Uuringud näitavadki, et vanemate erineva kohtlemise ja õdede-vendade suhte seosed võivad ulatuda läbi erinevate eluetappide.

Ka „lemmiklaps“ ei pruugi olukorda ise nautida

Sageli vaadatakse ainult sellele, kes saab vähem.

Aga rohkem abi saav laps võib samuti tunda:

• süüd;
• sõltuvust;
• survet;
• kohustust vanematele rohkem tagasi anda.

Ta võib mõelda:

„Mu õde arvab nüüd, et ma saan kõik tasuta.“

Seega võib ebavõrdne abi tekitada pinget mõlemale poolele.

Hea küsimus vanemale: kas ma oskan oma otsust selgitada?

Enne väga suure toetuse andmist võib olla kasulik endalt küsida:

Kui kõik mu lapsed sellest homme teada saaksid, kas ma suudaksin rahulikult selgitada, miks ma nii otsustasin?

Kui vastus on jah, on otsus tõenäoliselt vähemalt läbimõeldud.

Kui tekib tunne, et abi tuleb kindlasti teiste eest varjata, tasub küsida, miks.

Hea küsimus lapsele: kas ma tahan võrdsust või tunnustust?

Mõnikord pole vaidluse keskmes raha ise.

Inimene võib tegelikult tahta kuulda:

„Me näeme ka seda, mida sina oled teinud.“

või:

„Me väärtustame sind sama palju.“

5000 eurot võib muutuda sümboliks palju suuremale küsimusele.

Kas mind märgatakse?

Kas mind hinnatakse?

Kas minu pingutused loevad?

Õdede-vendade vahel tasub rääkida otse, mitte ainult vanemate kaudu

Halb muster on see, kui üks õde ütleb emale:

„Miks sa talle rohkem annad?“

ja ema räägib sellest hiljem teisele lapsele.

Nii tekib kolmnurk, kus kõik räägivad kõigist, aga mitte omavahel.

Kui suhe lubab, on parem rääkida otse.

Mitte:

„Sina saad alati kõik.“

vaid näiteks:

„Mul on vahel tunne, et meie vahel on abi väga erinevalt jagunenud ja see on minus pingeid tekitanud.“

Kõige tähtsam pole alati matemaatiline võrdsus

Perekond pole raamatupidamisprogramm.

Kõiki:

• eurosid;
• töötunde;
• lapsehoiukordi;
• autosõite;
• jõulukinke

pole realistlik elu lõpuni kokku arvutada.

Tähtsam võib olla see, kas pere liikmetel on tunne, et neid koheldakse lugupidavalt ja otsuseid tehakse arusaadavatel põhimõtetel.

Aga väga suured erinevused väärivad rääkimist

Kui üks laps saab teistest märgatavalt rohkem, ei tasu eeldada, et keegi seda ei märka.

Suured rahalised erinevused võivad mõjutada peresuhteid ka kaua pärast seda, kui vanemad ise enam olukorda selgitada ei saa.

Seetõttu võib rahast rääkimine olla ebamugav, kuid hilisem vaikus veel ebamugavam.

Õiglus võib muutuda elu jooksul

Täna aitab vanem rohkem ühte last.

Kümne aasta pärast võib olukord olla vastupidine.

Üks satub lahutusse.

Teine kaotab töö.

Kolmanda tervis halveneb.

Kui pere põhimõte on olnud vajaduspõhine abi, võib tasakaal tekkida pika aja jooksul, mitte igal üksikul aastal.

Kokkuvõttes

Vanemad ei pea oma täiskasvanud lapsi igas olukorras täiesti võrdselt toetama.

Lapsed on erinevad.

Nende vajadused on erinevad.

Nende eluolukorrad on erinevad.

Aga mida suuremaks muutuvad erinevused rahas, ajas või praktilises abis, seda olulisemaks muutub üks asi:

selgus.

Kui üks laps saab rohkem, võib sellel olla täiesti mõistlik põhjus.

Probleem tekib sagedamini siis, kui keegi ei tea, milline põhimõte pere otsuste taga üldse on.

Ja vahel pole kõige valusam mitte see, et õde või vend sai rohkem raha.

Kõige valusam võib olla tunne, et tema vajadusi märgati, minu omi mitte.

Allikad

Journal of Marriage and Family / PMC – “Life Still Isn't Fair”: Parental Differential Treatment of Young Adult Siblings

https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC4018724/

Journal of Marriage and Family / PMC – Still the Favorite? Parents’ Differential Treatment of Siblings Entering Young Adulthood

https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC3826983/

PubMed – “Life Still Isn't Fair”: Parental Differential Treatment of Young Adult Siblings

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/24833808/

PubMed – Still the Favorite? Parents' Differential Treatment of Siblings Entering Young Adulthood

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/24244050/

Developmental Psychology / PubMed – Sibling differences and parents' differential treatment of siblings: A multilevel meta-analysis

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/35758992/