Leivasupp nagu vanasti: lihtne magustoit, mis väärib tagasitulekut

Mõni toit ei vaja uhket nime ega kümmet keerulist koostisosa. Piisab rukkileivast, veest, veidi suhkrust ja paarist lisandist ning tulemuseks on magustoit, mida paljud mäletavad lapsepõlvest.

Leivasupp on üks neist vanadest Eesti kodustest toitudest, mis oli kunagi üsna tavaline, kuid mida tänapäeval tehakse järjest harvem.

Võib-olla just sellepärast mõjubki esimene lusikatäis kuidagi tuttavalt.

Veidi hapukas, veidi magus, rukkileivane ja mõnikord rosinatega.

Ning kõige parem osa: leivasupp on suurepärane viis kasutada ära leib, mis on juba veidi tahkeks läinud.

Leivasupp oli praktiline toit

Rukkileib on Eesti toidukultuuris olnud pikka aega oluline ning sellest on tehtud palju enamat kui lihtsalt võileibu.

Leivasupp on hea näide sellest, kuidas vanemas koduköögis kasutati toit võimalikult täielikult ära. Tahkeks muutunud leiba ei pidanud ära viskama – sellest sai teha uue roa.

Ka tänapäeval soovitatakse seisma jäänud leiba võimalusel uutes roogades ära kasutada. Tahkem leib sobib hästi näiteks magustoitudesse, vormiroogadesse ja krutoonideks.

Leivasupi puhul ongi veidi kuivanud rukkileib sageli isegi parem kui täiesti värske.

Milline üks õige leivasupp üldse on?

Tõenäoliselt pole olemas ainult ühte.

Ühes kodus tehti leivasuppi rosinatega.

Teises lisati jõhvikamahla.

Kolmandas õunu.

Mõnes peres söödi seda külma piimaga, teises vahukoore või hapukoorega.

Klassikalistes retseptides korduvad siiski üsna samad põhikomponendid: rukkileib, vesi, suhkur, rosinad, kaneel ja mõni hapu mahl.

Just see lihtsus ongi leivasupi tugevus.

Klassikaline leivasupp

Umbes 4–6 portsjonit.

Vaja läheb

• 350–400 g tumedat rukkileiba
• 1–1,2 l vett
• 80–120 g suhkrut
• 80–100 g rosinaid
• 1 tl kaneeli või väike tükk kaneelikoort
• 1–1,5 dl hapukat mahla, näiteks jõhvika- või õunamahla

Serveerimiseks:

• piima;
• rõõska koort;
• vahukoort;
• või hapukoort.

Valmistamine

1. Tükelda leib

Murra või lõika leib väiksemateks tükkideks.

Veidi tahke leib sobib väga hästi.

2. Pane leib likku

Vala leivale vesi ja lase vähemalt 20–30 minutit seista.

Kui leib on väga kuiv, võib seda leotada ka kauem.

3. Keeda pehmeks

Pane leib koos leotusveega potti ja kuumuta tasasel tulel.

Sega aeg-ajalt.

Kui leib on täiesti pehme, vajuta see pudrunuiaga ühtlasemaks või töötle saumikseriga.

Traditsioonilisemalt hõõruti leivamass läbi sõela.

4. Lisa maitseained

Lisa suhkur, rosinad ja kaneel.

Keeda veel umbes 5–10 minutit.

5. Lisa hapu mahl

Lõpus lisa jõhvika-, õuna- või mõni muu hapukam mahl.

See tasakaalustab magusust ja teeb maitse värskemaks.

6. Lase jahtuda

Leivasupp muutub jahtudes paksemaks.

Seetõttu ei tasu ehmuda, kui see tundub kuumalt veidi vedel. Seda märgib ka klassikaline Nami-Nami retsept.

Kas leivasuppi süüakse soojalt või külmalt?

Mõlemat moodi võib.

Paljudele meenub leivasupp just külma magustoiduna, millele valati peale piima või koort.

Teised söövad seda hea meelega ka soojalt.

Kui tahad eriti nostalgilist varianti, lase leivasupil täielikult külmkapis maha jahtuda ning serveeri järgmisel päeval külma piimaga.

Miks rosinad sinna nii hästi sobivad?

Rosinad annavad magusust ja väikese tekstuurierinevuse.

Kui rosinad ei meeldi, võib need täiesti ära jätta.

Nende asemel sobivad näiteks:

• kuivatatud jõhvikad;
• hakitud ploomid;
• kuivatatud aprikoos;
• väikesed õunatükid.

Leivasupp ei ole selline roog, kus ühe koostisosa muutmine kogu asja ära rikub.

Õunane leivasupp

Sügisel tasub proovida õunaga varianti.

Lisa klassikalisele retseptile:

• 2–3 hapukat õuna.

Koori õunad, lõika kuubikuteks ning pane need koos leivaga keema.

Õun teeb leivasupi maitse pehmemaks ja veidi värskemaks.

Ka klassikalistes Eesti retseptivariantides kasutatakse leivasupi sees õunu ja rosinaid.

Kui magus peaks leivasupp olema?

See sõltub väga palju leivast.

Mõni tänapäevane rukkileib on juba ise üsna magus.

Seetõttu tasub suhkrut panna alguses vähem ja maitsta.

Kui leivasupile tuleb peale vahukoor või magus moos, pole põhjust suppi ennast väga magusaks teha.

Kas leivasupp peab olema täiesti sile?

Ei pea.

Ka siin lähevad mälestused lahku.

Mõni mäletab täiesti siidist püreed.

Teine veidi tekstuursemat suppi, kus oli leiva struktuuri tunda.

Kui kasutad saumikserit, saad väga sileda tulemuse.

Kui lihtsalt segad ja tambid, jääb tulemus maalähedasem.

Mõlemad on õiged.

Kuidas saada eriti nostalgiline maitse?

Kõige olulisem on kasutada korralikku tumedat rukkileiba.

Seejärel:

• veidi kaneeli;
• rosinad;
• hapukas mahl;
• ja peale külm piim või rõõsk koor.

Väga palju muud polegi vaja.

Just liiga paljude lisanditega võib vana tuttav maitse hoopis ära kaduda.

Kas leivasupp on odav magustoit?

Üldiselt küll.

Eriti siis, kui kasutad ära leiva, mis muidu võib raisku minna.

Põhikoostisosad on odavad ning ühest potitäiest saab mitu portsjonit.

See on päris hea näide vanast köögiloogikast:

midagi ei visata ära, kui sellest saab veel midagi head teha.

Mida teha, kui supp jäi liiga paks?

Lisa veidi vett või mahla.

Kõige parem on seda teha tasapisi.

Pärast külmkapis seismist võib leivasupp märgatavalt pakseneda.

Aga kui jäi liiga vedel?

Lase veel mõni minut tasasel tulel keeda.

Samuti arvesta, et jahtudes muutub supp nagunii paksemaks.

Kas leivasuppi saab teha ilma piimatoodeteta?

Jah.

Leivasupp ise võib olla täiesti piimavaba.

Kui soovid, serveeri seda:

• niisama;
• kaerajoogiga;
• mõne muu taimse joogiga;
• või marjadega.

Traditsioonilistes variantides lisatakse piim või koor enamasti alles serveerimisel.

Miks võiks leivasupp tagasi tulla?

Mitte sellepärast, et kõik vana on automaatselt parem.

Vaid sellepärast, et leivasupp vastab üllatavalt hästi ka tänapäeva mõtteviisile.

See:

• kasutab ära üle jäänud toidu;
• on odav;
• vajab vähe koostisosi;
• on lihtne valmistada;
• ja annab võimaluse kasutada kohalikke maitseid.

Me räägime praegu palju toiduraiskamise vähendamisest.

Vanades koduköökides ei kasutatud küll väljendit „zero waste“, aga põhimõte oli sageli täpselt sama.

Ja võib-olla on asi lihtsalt maitses

Leivasupp ei pea kandma mingit suuremat missiooni.

Vahel piisab sellest, et inimene proovib seda pärast 20 või 30 aastat uuesti ja ütleb:

„Täpselt selline oligi.“

Toiduga seotud mälestused on kummalised.

Üks lõhn või maitse võib tuua tagasi vana köögi, vanaema laua või koolisöökla.

Mõnele tekitab leivasupp hea mälestuse.

Teine mäletab seda kooliajast hoopis vastumeelsusega.

Aga just seepärast sobibki see Nostalgia rubriiki.

Sest ükskõik kummale poole sa kuulud – tõenäoliselt mäletad seda maitset.

Allikad

Nami-Nami – Leivasupp Klassikaline Eesti leivasupi retsept

Nami-Nami – Leib magustoiduks Leiva kasutamine Eesti magustoitudes

Nami-Nami – Leivasupp õuntega Õunase leivasupi retsept

King Arthur Baking – What to do with stale bread Tahkeks muutunud leiva kasutamise ideed