Miks erineb avalike teenuste kättesaadavus linnas ja maal?

Ühes Eesti kodus saab laps kooli kümneminutilise jalutuskäiguga. Teises tuleb pere hommikul varem äratada, sest koolitee algab autosõidu või bussiootamisega. Linnas võib perearstikeskus olla mõne peatuse kaugusel, maal võib vastuvõtule jõudmine nõuda tervet hommikupoolikut.

Mõlemas kohas elavad inimesed, kellel on vaja kooli, arstiabi, ühistransporti ja teisi igapäevaeluks olulisi teenuseid.

Ometi võib nende teenusteni jõudmine olla väga erinev.

Avaliku teenuse olemasolu ja selle tegelik kättesaadavus ei ole üks ja sama asi. Vahe tekib rahvastiku paiknemisest, vahemaadest, ühendustest, teenuse korraldusest ja sellest, millised võimalused on inimesel teenuseni jõuda.

Miks ei saa igas külas olla kõiki teenuseid?

Linnas elab väiksemal maa-alal rohkem inimesi. Seetõttu võib üks kool, raamatukogu või tervisekeskus olla suhteliselt lähedal paljudele elanikele.

Hajaasustusega piirkonnas võivad inimesed elada üksteisest mitme kilomeetri kaugusel. Isegi kui piirkonnas on sama palju elanikke kui mõnes linnajaos, võivad nende kodud paikneda palju suuremal alal.

See muudab teenuste korraldamist.

Näiteks vajab kool õpetajaid, hoonet, küttesüsteemi, õppematerjale ja tugiteenuseid sõltumata sellest, kas klassis on palju või vähe lapsi. Väikese õpilaste arvuga kooli puhul jagunevad osa kulusid väiksema hulga õpilaste vahel.

Sama loogika võib mõjutada ka kultuurimaja, noortekeskuse või muu teenuspunkti ülalpidamist.

Sellest ei järeldu, et väikese piirkonna teenus oleks tarbetu. Kooli või raamatukogu kadumisel võib muutuda kogu paiga igapäevaelu. Küsimus on selles, kuidas ühendada teenuse vajalik lähedus, kvaliteet ja selle korraldamiseks olemasolevad võimalused.

Kümme kilomeetrit ei tähenda iga inimese jaoks sama asja

Teenuste kättesaadavusest rääkides mõõdetakse sageli kaugust kilomeetrites.

Aga kas kümne kilomeetri kaugusel asuv perearst on lähedal või kaugel?

Autoga liikujale võib see olla lühike sõit. Inimesele, kellel autot ei ole ja kelle kodukohast väljub buss paar korda päevas, võib sama käik võtta mitu tundi.

Veel keerulisem võib olukord olla liikumisraskusega inimesel või perel, kellel tuleb samal päeval ühildada lapse koolitee, töö ja arstilkäik.

Seetõttu ei näita ainult vahemaa, kas teenus on inimesele päriselt kasutatav.

Maa- ja Ruumiameti teenuste kättesaadavuse kaardirakendus käsitlebki teenuste kaugust mitmel viisil: kilomeetrites, ajas ning teenuse sihtrühma suhtes. Kaardil saab uurida näiteks lasteaedade, koolide, perearstide, raamatukogude ja noortekeskuste paiknemist.

See aitab mõista, miks võivad kaks sarnase kaugusega küla olla teenuste kasutamise võimaluste poolest väga erinevas olukorras.

Ühistransport ei ole ainult küsimus selles, kas buss käib

Kui külast väljub buss hommikul ja pärastlõunal, võib öelda, et ühistranspordiühendus on olemas.

Aga sellest ei pruugi piisata, kui arsti vastuvõtt lõpeb tund pärast hommikuse bussi saabumist ja tagasisõitu tuleb oodata õhtuni.

Samuti võib buss sobida koolilapsele, kuid mitte inimesele, kelle tööpäev algab või lõpeb teisel ajal.

Ühistranspordi tegelikku kasutatavust mõjutavad näiteks sõiduplaani sobivus, ümberistumised, peatuse kaugus kodust ja ühenduse toimimine nädalavahetusel.

Rongi- või bussipeatuse olemasolu iseenesest ei näita veel, kas inimesel on võimalik liikuda siis, kui tal seda vaja on.

Teenuste planeerimisel tuleb vaadata tervet teekonda: kodust teenuseni ja tagasi.

Miks võib kooli ümberkorraldamine mõjutada tervet piirkonda?

Kooli puhul ei puuduta asukoha küsimus ainult õpilaste arvu.

Koolitee pikkus mõjutab lapse päevakava ja pere töökorraldust. Kooli juures võivad toimuda huvitegevus, kogukonnaüritused ja muud tegevused, millest saavad osa ka inimesed, kellel endal kooliealisi lapsi ei ole.

Kui kooliaste viiakse kaugemale, võib muutuda ka vajadus koolitranspordi ja pikapäevarühma järele.

Teisest küljest võib suuremas koolis olla võimalik pakkuda rohkem valikaineid või tugispetsialistide teenuseid. See sõltub konkreetsest koolist, selle töötajatest ja õpilaste vajadustest, mitte üksnes kooli suurusest.

Seetõttu ei saa koolivõrku hinnata ainult küsimusega, mitu õpilast ühe õpetaja kohta tuleb.

Olulised on ka õppimise tingimused, koolitee, laste vanus ja piirkonna tulevane rahvastik.

Perearst võib olla kaardil lähedal, kuid vastuvõtule jõudmine keeruline

Tervishoius tuleb eristada teenuspunkti asukohta ja võimalust teenust kasutada.

Perearstikeskus võib asuda mõistliku vahemaa kaugusel, kuid inimese jaoks on oluline ka see, kas tal on seal nimistukoht, millal vastuvõtule pääseb ning kuidas ta sinna jõuab.

Eriti oluline on see eakatele, kroonilise haigusega inimestele ja neile, kes vajavad tervishoiuteenuseid sageli.

Maal võib ühe visiidi korraldamine eeldada lähedase abi või sõidu ühildamist muu asjaajamisega. Linnas võib füüsiline vahemaa olla väiksem, kuid järjekorrad ja vastuvõtuaegade sobivus tekitada teistsuguseid takistusi.

See näitab, miks ei saa öelda, et kõik teenused on linnas alati hästi ja maal alati halvasti kättesaadavad.

Kättesaadavust tuleb hinnata teenuse ja inimese vajaduse järgi.

Kas e-teenused saavad vahemaid vähendada?

Palju asjaajamist saab Eestis teha kodust lahkumata. Avalduse esitamine, dokumendi kontrollimine või mõne nõustamisteenuse kasutamine ei nõua alati kohaleminekut.

See võib aidata eriti seal, kus lähima teeninduspunktini on pikk maa.

Kuid digilahendus ei asenda kõike.

Laps ei saa osaleda tavapärases lasteaiapäevas üksnes veebis. Füüsilist läbivaatust vajav patsient peab jõudma tervishoiutöötajani. E-teenuse kasutamiseks vajab inimene ka sobivat seadet, internetiühendust ja oskust teenust kasutada.

Mõne inimese jaoks on veebipõhine asjaajamine lihtne, teise jaoks takistus.

Seega saavad digiteenused osa vahemaadest vähendada, kuid need ei muuda füüsiliste teenuste paiknemist tähtsusetuks.

Miks on omavalitsuste võimalused erinevad?

Kohalike teenuste korraldamist mõjutavad omavalitsuse elanike arv, rahvastiku vanuseline koosseis, territooriumi suurus ja eelarvelised võimalused.

Rahandusministeeriumi selgituse järgi on tasandusfond mõeldud valdade ja linnade eelarveliste võimaluste ühtlustamiseks. Toetusfondi kaudu toetatakse muu hulgas õpetajate tööjõukulusid, koolilõunat, toimetulekutoetusi ja kohalike teede korrashoidu.

See tähendab, et kohalike teenuste rahastamine ei sõltu ainult ühe valla või linna enda maksutulust.

Samas ei kaota rahastuse ühtlustamine vahemaade ja rahvastiku paiknemise erinevust.

Sama suur summa võib tihedalt asustatud piirkonnas võimaldada korraldada teenust ühes asukohas. Suure territooriumiga piirkonnas võib vaja minna mitut väiksemat teenuspunkti, transporti või liikuvat teenust.

Raha on tähtis, kuid mitte ainus kättesaadavust mõjutav tegur.

Kas linnas ja maal peab olema täpselt ühesugune teenusvõrk?

Võimalus kasutada vajalikku teenust ei tähenda tingimata, et teenus peab igas paigas olema korraldatud täpselt samal viisil.

Näiteks võib ühes kohas töötada püsiv teeninduspunkt. Teises võib sobida teenus, mida pakutakse kindlatel päevadel. Kolmandas võib osa asjaajamisest toimuda veebis ja kohapeal aidata inimest teenuse kasutamisel.

Selliseid lahendusi tuleb siiski hinnata selle järgi, kas need päriselt töötavad.

Kui inimene peab teenuse kasutamiseks võtma töölt vaba päeva, leidma autojuhi ja ootama mitu tundi tagasisõitu, ei pruugi ainult teenuse formaalne olemasolu olla piisav.

Samas võib väikeses kohas igapäevase vastuvõtu pidamine osutuda keeruliseks, kui teenuse kasutajaid on vähe.

Kättesaadavuse arutelu keskne küsimus ongi, milline korraldus võimaldab inimesel vajalikku teenust tegelikult kasutada.

Kuidas teada saada, millised teenused on sinu piirkonnas kättesaadavad?

Kõigepealt tasub eristada kolme küsimust.

Kus teenus asub? Seda saab uurida asutuse enda veebilehelt või kaardilt.

Kui kaua sinna jõudmine tegelikult võtab? Arvesse tuleks võtta nii sõitu, kõndimist, ümberistumist kui ka võimalikku ooteaega.

Kas teenust saab vajalikul ajal kasutada? Olulised võivad olla vastuvõtuajad, järjekord, kohtade olemasolu ja muud tingimused.

Eesti eri piirkondade võrdlemiseks on olemas ka avalikud andmeallikad.

Maa- ja Ruumiameti teenuste kättesaadavuse kaardirakendus näitab valitud teenuste paiknemist ja kaugust elanikest. Statistikaameti piirkondlik statistika aitab vaadata rahvastikku ning asustustihedust. Minuomavalitsuse veebis avaldatakse kohalike omavalitsuste teenustasemete hindamise andmeid.

Need allikad ei anna iga inimese igapäevakogemusele täielikku vastust, kuid aitavad arutelu muuta täpsemaks.

Mida tuleks teenuse sulgemise või ümberkorraldamise juures küsida?

Kui mõne kooli, raamatukogu, teeninduspunkti või muu asutuse tulevik on arutlusel, ei piirdu küsimus sellega, kui palju maksab hoone ülalpidamine.

Oluline on uurida ka seda, mis saab teenuse kasutajast pärast muudatust.

Kui teenus kolib kaugemale, kuidas inimene sinna jõuab? Kas sõiduplaan sobib? Kas uus asukoht mahutab senised kasutajad? Kas mõni inimene jääb teenusest eemale, kuigi see on paberil endiselt olemas?

Need küsimused ei anna igale piirkonnale ühesugust vastust. Küll aga aitavad selgitada muudatuse praktilist mõju.

Arutelu muutub sisukamaks, kui võrreldakse mitte ainult hoonete ja asutuste arvu, vaid ka inimeste võimalusi teenust kasutada.

Avalik teenus peab jõudma inimeseni, mitte ainult kaardile

Linnas ja maal erineb avalike teenuste kättesaadavus sageli seetõttu, et inimesed paiknevad erinevalt ning teenuseni jõudmise võimalused ei ole ühesugused.

Mõne teenuse puhul on määrav lähedus. Teise puhul võib olla tähtsam vastuvõtu aeg, ühendus või teenuse kvaliteet.

Kaardil võib kool, perearst või raamatukogu näida täiesti mõistliku kaugusega. Inimese päevakavas võib sama käik olla aga märksa keerulisem.

Seepärast ei peaks avalike teenuste kättesaadavust hindama ainult selle järgi, kas teenus on olemas. Tähtis on ka see, kas inimene saab seda oma tegelikus elus kasutada.

Allikad ja edasi lugemine

Maa- ja Ruumiamet – Teenuste kättesaadavuse kaardirakenduse kirjeldus

Statistikaamet – Piirkonnad

Rahandusministeerium – Kohalike omavalitsuste finantskorraldus

Minuomavalitsus – Andmed ja teenustasemete hindamine