Miks helistatakse kirikukelli ja mida erinevad kellalöögid tähendavad?

Kirikukella heli on üks neist helidest, mida võib ära tunda isegi inimene, kes ise kirikus ei käi.

Mõnikord kostab pikk ja pidulik kellamäng.

Mõnikord üksik aeglane löök.

Mõnikord helisevad mitu kella korraga.

Ja vahel kõlab kell keset päeva ilma, et läheduses paistaks toimuvat midagi erilist.

Kirikukell pole ajalooliselt olnud lihtsalt muusikariist.

See oli korraga kutse, teade, hoiatus ja terve kogukonna ühine kell.

Enne telefone kandus tähtis teade üle terve küla

Tänapäeval jõuab info meieni sekunditega.

Telefon heliseb.

Saabub sõnum.

Kell näitab täpset aega.

Keskajal ja veel palju hiljem polnud enamikul inimestel isiklikku kella ning kiireks teavitamiseks polnud praktiliselt muid vahendeid.

Kirikutorn oli sageli ümbruskonna kõrgeim ehitis.

Suur metallkell võis olla kuulda kilomeetrite kaugusele.

See tegi kirikukellast ühe tolle aja tõhusama avaliku teavitamise vahendi.

Kirikukell kutsus kõigepealt jumalateenistusele

Kirikukella üks vanemaid ja tänaseni tuntumaid ülesandeid on kutsuda inimesi jumalateenistusele.

Kell võis hakata helisema juba mõnda aega enne teenistuse algust.

See andis läheduses elavatele inimestele märku, et on aeg töö lõpetada, kodust väljuda ja kiriku poole liikuda.

Maapiirkonnas võis selline kutse jõuda korraga terve kihelkonnani.

Kella ei pidanud nägema.

Piisas selle kuulmisest.

Kellad jõudsid kristlikesse kirikutesse väga ammu

Kristlikes kogukondades kasutati inimeste kokkukutsumiseks algul ka muid vahendeid.

Löödi puust või metallist plaate.

Kasutati väikseid käsikelli.

Mõnes piirkonnas anti märku muul moel.

Suuremad kirikukellad hakkasid Euroopas levima varasel keskajal ning sajandite jooksul muutusid kirikuhoone ja kellatorn peaaegu lahutamatuks.

Eesti esimeste keskaegsete kirikute rajamise ajaks 13. sajandil oli kirikukell Euroopas juba väljakujunenud nähtus.

Eestis on kirikukelli kasutatud sajandeid

Muinsuskaitseameti kirikute hooldusraamatus kirjeldatakse kella kui kutsujat, teatajat ja hoiatajat.

Täpsemad kirjalikud andmed Eesti kirikukellade, nende valmistajate ja kasutamise kohta pärinevad peamiselt 15. sajandist.

Ka mõned Eesti vanimad säilinud kirikukellad pärinevad sellest ajast.

Neid leidub näiteks Risti, Järva-Jaani ja Ruhnu kirikus.

See tähendab, et osa Eestis tänaseni säilinud kelladest on kõlanud juba üle poole aastatuhande.

Kell ei tähendanud alati sama asja

Üks oluline asi kirikukellade juures on see, et puudub üksainus üle maailma kehtiv süsteem, mille järgi näiteks kolm lööki tähendaksid alati ühte ja seitse lööki alati teist asja.

Tavad erinevad:

kirikute vahel;

konfessiooniti;

riigiti;

ajastuti;

isegi ühe piirkonna koguduste vahel.

Inimesed õppisid tundma just oma kodukandi kellatavasid.

Seetõttu võis kohalik elanik juba helistamisviisi järgi aru saada, mis toimub.

Aeglane üksik kellalöök on sageli seotud leinaga

Üks paremini tuntud kellatavasid on leinakell.

Surma või matuse puhul võib kella lüüa aeglaselt ja pikkade vahedega.

Selline kõla erineb selgelt rõõmsast pidulikust kellamängust.

Ajalooliselt kasutati mõnes Euroopa piirkonnas isegi kindlaid löögimustreid, mille järgi võis kogukond teada saada, kas surnud oli mees, naine või laps.

Need reeglid polnud siiski universaalsed.

Surmakell võis teatada inimese surmast tervele kogukonnale

Varem oli inimese surm sageli kogu küla ühine sündmus.

Kirikukell võis anda sellest teada enne, kui sõnum muul moel inimesteni jõudis.

Mõnes traditsioonis eristati isegi mitut eri kellalöömist.

Üks kell võis kõlada inimese surma lähenedes.

Teine pärast surma.

Kolmas matuserongkäigu kirikusse saabudes.

Tänapäeval on need tavad paljudes kohtades lihtsustunud, kuid matusekella traditsioon on endiselt alles.

Pulmakell kõlab hoopis teistmoodi

Pulmade puhul kasutatakse tavaliselt pidulikumat ja elavamat kellamängu.

Kui kirikul on mitu kella, võidakse neid helistada koos.

Selline kellamäng ei kanna leina, vaid rõõmu ja tähistamise mõtet.

Sama kehtib sageli suurte kirikupühade kohta.

Jõulud.

Ülestõusmispühad.

Koguduse või kiriku tähtpäevad.

Mida pidulikum sündmus, seda rikkalikum võib olla ka kellamäng.

Mitme kella korraga helistamine oli pidulikkuse märk

Euroopa kirikutraditsioonis kujunes juba keskajal välja komme kasutada suuremate pidustuste puhul mitut kella.

Üks kell annab selge signaali.

Mitme eri kõrgusega kella koos kõlamine loob aga terve kellamängu.

See polnud ainult valjem.

See tähistas ka sündmuse erilisust.

Suurte pühade ajal võis terve asula kirikukellade kõla järgi aru saada, et tegemist pole tavalise päevaga.

Kell võis anda märku ka palveajast

Paljudes kristlikes traditsioonides helistatakse kirikukelli kindlatel kellaaegadel.

Üks tuntumaid näiteid on katoliku traditsiooni Angeluse kell.

Traditsiooniliselt võis kell heliseda hommikul, keskpäeval ja õhtul.

Kell tuletas inimestele meelde, et hetkeks peatuda ja palvetada.

Kõige tuntum helistamisviis koosneb kolmest löögist, pausist, taas kolmest löögist ja nii kolm korda.

Ka siin võivad kohalikud kombed erineda.

Keskpäevakellal on Euroopas oma pikk ajalugu

Keskpäevase kellalöömise tava seostatakse Euroopas mitme ajaloolise kihistusega.

Üks tuntud traditsioon kujunes 15. sajandil, kui keskpäevane kell kutsus inimesi palvetama.

Hiljem jäi kell paljudes kohtades lihtsalt tavapäraseks päeva märgiks.

Nii võib tänapäevalgi mõnes linnas või külas kirikukell keskpäeval kõlada isegi siis, kui sel hetkel jumalateenistust ei toimu.

Kirikukell oli ka kell enne kella

Enne taskukellade ja hiljem käekellade levikut oli avalikul kellal väga praktiline ülesanne.

See aitas päeva jagada.

Hommik.

Keskpäev.

Õhtu.

Tööpäeva algus.

Tööpäeva lõpp.

Palveaeg.

Inimene võis põllul või töökojas olla ning kuulda kaugelt, et päev on jõudnud järgmisse etappi.

Seetõttu oli kirikukell osa argielust, mitte ainult usuelust.

Kell võis hoiatada ka ohu eest

Kirikukellasid kasutati sajandeid ka häire andmiseks.

Tulekahju.

Vaenlase lähenemine.

Muu kogukonda ähvardav oht.

Kella tugev heli jõudis kiiresti suure hulga inimesteni.

Kohalikud elanikud võisid helistamise viisi järgi aru saada, et tegemist pole jumalateenistuse kutsega.

See tegi kellatornist omamoodi varase häiresüsteemi.

Tulekahjukell võis päästa terve asula

Ajal, mil majad olid sageli puidust ning kütteseadmed ja lahtine tuli igapäevased, oli tulekahju eriti suur oht.

Kui tuli puhkes, oli kiirus määrava tähtsusega.

Kella helistamisega sai inimesed:

kodudest välja;

appi;

kaevude juurde;

tuld kustutama.

Tänapäeva sireenid ja telefoniteavitused on selle rolli üle võtnud, kuid sajandeid oli kirikukell üks väheseid viise, kuidas kogu asulat korraga hoiatada.

Kirikukell võis tähistada ka suurt ühiskondlikku sündmust

Kelli pole helistatud ainult jumalateenistuste, pulmade ja matuste puhul.

Need on kõlanud näiteks:

sõja lõppemise puhul;

rahu saabumisel;

riiklike tähtpäevade ajal;

kuninglike või riiklike sündmuste puhul;

õnnetuste mälestuseks;

kogukondlikel pidupäevadel.

Sellisel juhul muutub kirikukell kiriku sümbolist kogu ühiskonna sümboliks.

Vahel helistatakse kella mälestuseks kindel arv kordi

Mälestusüritustel võib kasutada kindlat arvu kellalööke.

Need võivad tähistada näiteks:

hukkunute arvu;

sündmusest möödunud aastaid;

täpset kellaaega, mil midagi juhtus.

Selline löökide arv pole üldine kirikureegel.

Tähendus tuleb konkreetsest sündmusest.

Seetõttu peab alati vaatama, millise mälestamise või kombega on tegemist.

Miks on kellad tavaliselt tornis?

Mida kõrgemal kell asub, seda kaugemale selle heli kandub.

Kirikutorni avad aitavad helil välja pääseda.

Suure kiriku kell võib kaaluda sadu kilosid või isegi tonne.

Kellatorn peab taluma mitte ainult kella raskust, vaid ka liikumisel tekkivaid jõude.

Seetõttu on kellade paigutamine ja torni konstruktsioon omaette inseneriteema.

Suure kella heli ei sünni lihtsalt metallile löömisest

Traditsiooniline kirikukell on hoolikalt valatud kindla kujuga.

Kella helikõrgust ja kõla mõjutavad:

suurus;

seina paksus;

kuju;

metallisulam;

tila ehk löögiosa;

kella erinevad võnkesagedused.

Hea kirikukell ei tekita ainult üht puhast nooti.

Kuulda on korraga mitu osatooni, mis annavad kellale iseloomuliku sügava ja rikkaliku kõla.

Igal vanal kellal võib olla oma lugu

Kirikukellad on sageli palju enamat kui lihtsalt tehnilised esemed.

Neile võib olla valatud:

valmistamise aasta;

kellavalaja nimi;

annetaja nimi;

piiblisalm;

vapp;

pühendus.

Mõni kell on sõdade ajal ära viidud.

Mõni sulatatud relvadeks.

Mõni hiljem tagasi saadud.

Mõni asendatud uuega.

Seetõttu võivad kirikukellad olla kohaliku ajaloo väga väärtuslikud allikad.

Sõjad on kirikukelladele olnud eriti rasked

Metall oli sõja ajal väärtuslik materjal.

Seetõttu võeti Euroopas eri sõdade ajal kirikutest kelli maha ja sulatati ümber.

Kellast võis saada relv või laskemoon.

Pärast sõda tuli kogudustel sageli koguda raha uue kella valmistamiseks.

Seetõttu pole sugugi iga vana kiriku kell sama vana kui kirik ise.

Kellale võidi anda isegi nimi

Paljudes Euroopa kirikutes on suurtel kelladel nimed.

Kell võidi pühitseda ning seda käsitleti peaaegu nagu kiriku omaette tegelast.

Suurtel katedraalidel võib olla terve komplekt eri suuruse ja nimega kelli.

Igaühel neist on erinev helikõrgus ning neid kasutatakse eri kombinatsioonides.

Kõik kirikud ei helista kelli ühtemoodi

Luterlikus, katoliku, anglikaani ja õigeusu traditsioonis võivad kellade kasutamise viisid olla erinevad.

Õigeusu kirikutes on välja kujunenud eriti rikkalik kellamängutraditsioon, kus erinevatel helistamisviisidel võib olla selge liturgiline tähendus.

Läänekirikutes kasutatakse mitmel pool rohkem kiikuvaid kelli.

Seetõttu ei saa ühe kiriku tava automaatselt teisele üle kanda.

Ka teenistuse ajal võidakse kella lüüa

Kõik kirikukellad pole mõeldud ainult väljas kuulmiseks.

Mõnes traditsioonis kasutatakse jumalateenistuse sees väikest kella.

Näiteks katoliku missal võib kell anda märku liturgia olulisest hetkest.

Suur tornikell võib mõnes paigas samuti tähistada teenistuse kindlat osa.

See võimaldas ajalooliselt isegi väljas viibival inimesel teada, mis kirikus parasjagu toimub.

Miks üldse kasutada tänapäeval kelli?

Praktiliselt pole neid enam vaja.

Kõigil on kell.

Teenistuse algusaja leiab internetist.

Õnnetusest teatab telefon.

Matustest saadakse teada muul viisil.

Ometi kirikukellad endiselt helisevad.

Sest nende roll pole enam ainult info edastamine.

Kellaheli ühendab koha ajaloo ja tänapäeva

Kui sama kiriku kell on kõlanud aastasadu, on seda kuulnud väga erinevad põlvkonnad.

Inimesed, kes seal kunagi ristiti.

Abiellusid.

Matsid oma lähedasi.

Tähistasid pühi.

Kogunesid sõja ajal.

Tähistasid rahu.

Sama heli võib seetõttu olla üks väheseid asju, mis ühendab tänast kogukonda inimestega, kes elasid samas paigas sajandeid tagasi.

Mõne inimese jaoks on kell usuline heli, teise jaoks lihtsalt kodukoha heli

Kirikukella tähendus ei pea olema kõigile sama.

Usklikule võib see olla kutse palvele.

Teisele inimesele võib see tähendada pühapäeva hommikut.

Kolmandale lapsepõlvekodu.

Neljandale lihtsalt vana linna või küla tuttavat helitausta.

Seetõttu on kirikukelladel koht kultuuris ka väljaspool otsest usuelu.

Kas ühe kellalöögi järgi saab alati aru, mida see tähendab?

Ei.

See sõltub kohalikust tavast.

Aeglane leinakell on üsna hõlpsasti äratuntav ning pidulik mitme kella helin samuti.

Aga täpse löökide arvu tähendust ei maksa ilma kohaliku tausta teadmiseta oletada.

Kolm lööki ei tähenda kõikjal ühte asja.

Üheksa lööki ei ole üleilmne kood.

Kirikukellade keel on palju rohkem kohaliku ajaloo ja traditsioonide kui universaalse reeglistiku küsimus.

Üks heli võis kunagi rääkida tervele külale terve loo

Tänapäeval kuuleme kella ja jätkame sageli oma tegevust.

Sajandeid tagasi võis inimene aga juba helistamise järgi aru saada:

jumalateenistus algab;

keegi on surnud;

toimub pulm;

on saabunud püha;

on aeg palvetada;

kogukond peab kokku tulema;

kusagil võib olla oht.

Just selles peitub kirikukellade ajalooline eripära.

Need polnud lihtsalt kiriku helid.

Need olid terve kogukonna ühine keel.

Allikad ja edasi lugemine

• Muinsuskaitseamet – Kirikute hooldusraamat: https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Kirikute%20hooldusraamat_.pdf
• Central Council of Church Bell Ringers – kirikukellade ajalugu: https://bellringing.org/discover-bellringing/history-of-bellringing/
• Encyclopaedia Britannica / ajalooline ülevaade kirikukellade kasutusest: https://www.britannica.com/
• Catholic Encyclopedia – Bells: https://www.newadvent.org/cathen/02418b.htm
• Catholic Encyclopedia – Angelus Bell: https://www.newadvent.org/cathen/01487a.htm