Miks inimesed hoiavad alles asju, mida nad aastaid ei kasuta?

Kapis on jope, mida pole viis aastat selga pandud.

Sahtlis on juhtmed seadmetele, mida enam ammu alles pole.

Riiulis seisavad nõud, mida „äkki kunagi läheb vaja“.

Ja kuskil kapi taga on karp asjadega, mida pole aastaid isegi vaadatud.

Miks on neist nii raske loobuda?

Põhjus pole alati laiskus ega korratus. Esemetega seostuvad mälestused, turvatunne, identiteet, raha ja üsna tugev psühholoogiline tunne, et enda asi on kuidagi väärtuslikum kui täpselt samasugune võõras asi.

Omandamine muudab asja meie silmis väärtuslikumaks

Psühholoogias ja käitumisökonoomikas tuntakse nähtust nimega omandusefekt ehk endowment effect.

Lihtsustatult tähendab see seda, et inimesed kipuvad neile kuuluvaid esemeid kõrgemalt hindama kui täpselt samu esemeid enne nende omandamist.

See ei puuduta ainult kallist vara.

Katsetes on sama nähtust täheldatud täiesti tavaliste esemete puhul.

Omandusefekti kohta tehtud teadusülevaated näitavad, et pelk omamine võib muuta inimese hinnangut esemele ning loobumine võib tunduda kaotusena.

Seetõttu võib täiesti tavaline tass tunduda omanikule palju väärtuslikum kui inimesele, kes seda poes näeb.

„Ma maksin selle eest päris palju“

Üks tugev põhjus asja alles hoida on selle kunagine hind.

Näiteks ostsid mantli 200 euro eest.

Sa pole seda kuus aastat kandnud.

Kui peaksid otsustama, kas jätad alles või annad ära, meenub kohe:

„Aga see maksis ju 200 eurot.“

Probleem on selles, et algne ostuhind ei muuda enam seda, kas ese on sulle praegu kasulik.

Raha on juba kulutatud.

Eseme alleshoidmine ei too seda raha tagasi.

Ometi võib loobumine tunduda justkui selle 200 euro lõplikuks kaotamiseks.

„Äkki läheb kunagi vaja“

See võib olla kõige tavalisem põhjus üldse.

Vanad purgid.

Kaablid.

Kruvid.

Riided.

Karbid.

Köögitarvikud.

Kõigele on võimalik välja mõelda olukord, kus seda võiks kunagi vaja minna.

Ja sageli on see täiesti tõsi.

Probleem on tõenäosuses.

Kas vajad seda päriselt järgmisel aastal?

Või hoiad kümme aastat alles 40 asja juhuks, kui ühel päeval läheb neist üks vaja?

Esemete alleshoidmise motiive käsitlevates uuringutes tuleb võimaliku tulevase kasulikkuse tunne korduvalt esile ühe olulise põhjusena, miks inimestel on asjadest keeruline loobuda.

Asi pole enam ainult ese

Vana mänguauto võib olla väärt paar eurot.

Aga kui see oli sinu lapsepõlve lemmik, pole see enam lihtsalt mänguasi.

Vanaema kohvitass.

Isa tööriist.

Esimese välisreisi pilet.

Lapse esimene joonistus.

Need esemed kannavad endaga mälestust.

American Psychiatric Association toob esemete emotsionaalse tähenduse kohta lihtsa näite: paljud inimesed hoiavad alles kontserdipileteid, kingitusi või lahkunud lähedase esemeid, sest nende väärtus läheb füüsilisest esemest palju kaugemale.

Sellepärast võib soovitus „viska lihtsalt ära“ mõjuda täiesti valesti.

Inimene ei tunne, et loobub vanast kruusist.

Ta tunneb, et loobub osast mälestusest.

Asjad võivad muutuda osaks identiteedist

Meie omand võib jutustada lugu sellest, kes me oleme või vähemalt kes me kunagi olime.

Raamatud võivad öelda:

„Ma olen inimene, kes loeb.“

Spordivarustus:

„Ma olen aktiivne inimene.“

Vanad tööriistad:

„Ma oskan ise asju teha.“

Riided, mis enam selga ei lähe:

„Kunagi olin ma selline.“

Uuringud esemete ja enesetaju seostest näitavad, et omand võib muutuda inimese identiteedi osaks ning emotsionaalne seotus aitab seletada, miks mõnedest asjadest on raske loobuda.

Seetõttu pole kapi koristamine mõnikord lihtsalt esemete sorteerimine.

See võib tähendada otsustamist, millise vana mina versiooni oled valmis lahti laskma.

„See oli kingitus“

Kingitustega on veel üks eraldi probleem.

Ese võib sulle mitte meeldida.

Sa ei kasuta seda.

Aga selle kinkis inimene, kellest hoolid.

Siis võib asja äraandmine tunduda justkui inimese või tema žesti tagasilükkamisena.

Tegelikult pole kingituse eesmärk tavaliselt see, et sa peaksid eset elu lõpuni hoidma.

Kingitus täitis oma rolli hetkel, mil see anti ja vastu võeti.

Aga emotsionaalselt võib sellest hoolimata raske loobuda.

Vanad asjad võivad anda turvatunnet

Mõnele inimesele annab täis kapp turvatunde.

„Mul on kõik olemas.“

„Kui midagi juhtub, saan hakkama.“

„Ma ei pea uut ostma.“

See võib olla eriti tugev inimestel, kes on kogenud perioodi, mil raha või kaupu oli vähe.

Sellisel juhul pole vanade asjade säilitamine tingimata irratsionaalne harjumus.

See võib olla aastatega õpitud ellujäämisstrateegia.

Vanemate ja vanavanemate põlvkonnal oli asjadega teine suhe

Tänapäeval on paljud kaubad suhteliselt lihtsalt asendatavad.

Varasemates põlvkondades ei olnud see alati nii.

Rõivaid parandati.

Purgid jäeti alles.

Nööbid koguti kokku.

Mööblit kasutati aastakümneid.

Katkist eset ei visatud kohe ära, vaid mõeldi, kas seda saab parandada.

Sellest kultuurist tulnud inimesele võib tänapäevane „kui aasta jooksul ei kasutanud, viska ära“ lähenemine tunduda lausa raiskamisena.

Ja mõnikord põhjendatult.

Mõnikord on ese väärtuslik just sellepärast, et seda enam ei tehta

Siin tuleb mängu ka vintage.

Kõik vana pole väärtuslik.

Aga mõned esemed, mis kunagi olid täiesti tavalised, võivad aastakümneid hiljem olla huvitavad just seetõttu, et neid enam ei toodeta.

Vana keraamika.

Klaas.

Valgustid.

Raadiod.

Köögitarbed.

Mänguasjad.

Seetõttu pole alati tark vana asja automaatselt prügikasti saata.

Kui ese tundub vana või ebatavaline, tasub enne uurida, mis see on.

„Ma müün selle kunagi maha“

See on järgmine klassikaline kategooria.

Ese on liiga hea, et ära visata.

Liiga väärtuslik, et tasuta ära anda.

Aga müügikuulutust pole aega teha.

Nii jääb ese kappi.

Aasta möödub.

Siis teine.

Siin aitab üks lihtne reegel:

pane endale tähtaeg.

Näiteks:

„Kui ma pole seda kolme kuu jooksul müüki pannud, annan ära.“

Muidu võib „kunagi müün“ muutuda lihtsalt teiseks viisiks öelda „ma ei taha praegu otsustada“.

Otsustamine ise väsitab

Iga eseme puhul tuleb teha väike otsus:

Kas hoian?

Müün?

Annan ära?

Kas see on väärtuslik?

Kas mul võib seda vaja minna?

Kas keegi pahandaks, kui ära viskan?

Kui neid otsuseid on sadu, muutub koristamine vaimselt väsitavaks.

Siis on kõige lihtsam teha mitte midagi.

„Vaatan hiljem.“

Ja karp läheb tagasi kappi.

Mälestust ei pea tingimata koos esemega säilitama

Mõne asja puhul võib aidata väga lihtne lahendus:

tee sellest foto.

Näiteks lapse suur meisterdus.

Vana mööbliese.

Riideese, millel on tugev emotsionaalne tähendus, kuid mida sa enam ei kasuta.

Foto ei asenda alati eset.

Aga vahel on just mälestus see, mida inimene tegelikult säilitada tahab.

Kõigest ei pea loobuma

Minimalismi kõige äärmuslikum versioon võib samuti olla ebavajalik.

Kui vana vaas teeb sulle päriselt rõõmu, pole oluline, kas oled seda viimase aasta jooksul „kasutanud“.

Ese ei pea olema praktiline, et olla väärtuslik.

Ka ilu, ajalugu ja sentimentaalne tähendus on täiesti päris väärtused.

Küsimus on pigem selles:

kas sina omad asju või hakkavad asjad omama sinu ruumi ja elu?

Kollektsioon pole sama mis probleemne kogumine

Oluline on mitte nimetada iga inimest, kellel on palju asju, „kogujaks“ või kogumishäirega inimeseks.

Kollektsioneerimine on tavaliselt organiseeritud ja sihipärane. Inimene otsib kindlat tüüpi esemeid, korrastab neid ja sageli ka eksponeerib.

Kogumishäire on midagi muud.

American Psychiatric Association kirjeldab kogumishäiret kui püsivat raskust esemetest loobumisel, millega kaasneb tugev vajadus neid säilitada ning märkimisväärne distress. Kogunenud asjad võivad lõpuks takistada eluruumide tavapärast kasutamist.

Seetõttu ei tähenda täis garaaž või vanaema serviisi alleshoidmine automaatselt terviseprobleemi.

Millal tasub esemete hulka siiski tõsisemalt vaadata?

Kui asjad:

• takistavad tubade normaalset kasutamist;
• tekitavad pidevaid konflikte;
• muudavad kodu ohtlikuks;
• põhjustavad tugevat ärevust iga loobumisotsuse puhul;
• kogunevad kiiremini, kui neid sorteerida jõuad,

pole küsimus enam ainult tavalisest nostalgia- või säästmisharjumusest.

Sellisel juhul võib abi küsimine olla täiesti mõistlik.

Üks lihtne küsimus aitab üllatavalt palju

Kui sa ei tea, kas eset alles hoida, ära küsi:

„Kas mul võib seda kunagi vaja minna?“

Peaaegu kõige kohta saab vastata jah.

Küsi parem:

„Kui mul seda asja täna poleks, kas ma ostaksin selle uuesti?“

Kui vastus on kindel „ei“, näed eset korraks ilma omandusefekti ja mineviku ostuotsuseta.

See ei tähenda, et peaksid selle kindlasti ära andma.

Aga annab palju ausama lähtekoha.

Veel üks hea test: mida ma kaotaksin?

Küsi:

„Mis päriselt juhtub, kui ma sellest loobun?“

Kui vastus on:

„Pean võib-olla viie aasta pärast uue 5-eurose juhtme ostma,“

on risk väike.

Kui vastus on:

„See on ainus ese, mis mul vanaisast alles on,“

on olukord hoopis teine.

Kõiki esemeid pole mõtet hinnata sama reegliga.

Asjade vähendamise eesmärk pole tühi kodu

Eesmärk võiks olla hoopis see, et ruumi jäävad esemed, millel on sinu jaoks mingi päris põhjus.

Kasutan.

Vajan.

Armastan.

Kogun.

Mälestus on oluline.

Või lihtsalt meeldib.

Kõige tüütumad on sageli hoopis need esemed, mille kohta pole ühtegi head vastust peale:

„Noh... äkki läheb kunagi vaja.“

Miks me siis asju alles hoiame?

Sest esemed pole meie jaoks ainult esemed.

Nendega võivad kaasas käia raha, mälestused, süütunne, tulevikuplaanid, identiteet ja turvatunne.

Lisaks kipume omandatud asja lihtsalt kõrgemalt väärtustama kui samasugust asja, mida meil pole.

Seetõttu võib täiesti mõttetu vana ese tunduda kummaliselt raske ära anda.

Ja võib-olla ei peagi kõigest loobuma.

Aga vahel tasub kapp lahti teha ja küsida:

„Kas see asi kuulub minu praegusesse ellu või ainult sellesse ellu, mida ma kunagi elasin või arvasin, et hakkan elama?“

See küsimus võib olla palju kasulikum kui „kas see tekitab rõõmu?“.

Allikad

Trends in Cognitive Sciences – Explanations of the endowment effect: an integrative review

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1364661315000789

Journal of Consumer Psychology – Psychological ownership and affective reaction

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1057740811000167

Current Opinion in Psychology – Object attachment and decision-making

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S2352250X20301317

American Psychiatric Association – What is Hoarding Disorder?

https://www.psychiatry.org/patients-families/hoarding-disorder/what-is-hoarding-disorder

American Psychiatric Association – Hoarding: A Look at the Motivations to Save Things

https://www.psychiatry.org/news-room/apa-blogs/hoarding-a-look-at-the-motivations-to-save-things