Miks inimesed pöörduvad usu poole just keerulistel aegadel?

Igapäevaelus võib usk olla inimese jaoks üsna tagaplaanil.

Kirikusse ei minda sageli. Palvetamine ei kuulu igapäevasesse rutiini. Religioonist ei räägita sõprade ega töökaaslastega peaaegu üldse.

Aga siis tuleb midagi, mis lööb tavapärase elu paigast.

Raske haigus.

Lähedase surm.

Suhte purunemine.

Suur majanduslik probleem.

Õnnetus.

Sõda või muu kriis.

Ja inimene, kes polnud aastaid usule eriti mõelnud, võib äkitselt hakata palvetama, kirikusse minema või otsima vastuseid küsimustele, millele igapäevaelus polnud vajadust mõelda.

Miks see nii on?

Psühholoogia ja religiooniuurijad on seda nähtust uurinud aastakümneid ning vastus pole päris nii lihtne nagu „hirm paneb uskuma“.

Usk võib kriisis pakkuda tähendust, struktuuri, kogukonda ja tunnet, et inimene pole oma olukorraga täiesti üksi. Samal ajal ei mõju religioon kõigile ühtemoodi ning mõne inimese jaoks võib usuline kriis hoopis kannatusi suurendada.

Kriis muudab küsimusi

Tavalises argipäevas keskendub inimene enamasti üsna konkreetsetele asjadele.

Töö.

Arved.

Lapsed.

Remont.

Puhkus.

Järgmine nädalavahetus.

Raske sündmus võib aga tuua korraga esile hoopis teistsugused küsimused:

• miks see minuga juhtus?
• miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega?
• kas sellel kõigel on mingi mõte?
• mis saab pärast surma?
• kas mul on üldse millegi üle kontrolli?
• mida ma oma eluga edasi teen?

Need pole enam probleemid, mida saab tingimata lahendada kalkulaatori, arstiretsepti või tööplaaniga.

Just sellistes olukordades võib religioon muutuda inimese jaoks olulisemaks, sest religioossed traditsioonid on sajandeid tegelenud surma, kannatuse, lootuse, süü, andestuse ja elu tähenduse küsimustega.

Inimene otsib tähendust ka siis, kui olukorda muuta ei saa

Paljude igapäevaste probleemide puhul saab midagi ette võtta.

Kui kraan lekib, kutsutakse torumees.

Kui autol läheb rehv katki, vahetatakse see ära.

Aga lähedase surma või raske diagnoosi puhul ei pruugi olla midagi, mida inimene saaks olukorra tagasipööramiseks teha.

Siis muutub küsimus.

Mitte enam ainult:

„Kuidas ma selle probleemi lahendan?“

vaid:

„Kuidas ma selle olukorraga elan?“

Religioosse toimetuleku uurija Kenneth Pargament on kirjeldanud religiooni just ühe võimaliku toimetulekuressursina, mis võib aidata inimesel leida tähendust ja säilitada tunnet, et elul on mingi laiem raamistik ka siis, kui olukorda ennast muuta ei saa.

Usk võib anda tunde, et maailm pole täiesti juhuslik

Üks raskemaid asju kriisi juures on kontrolli kadumine.

Inimene võib olla harjunud mõttega, et kui ta:

• töötab korralikult;
• hoolitseb tervise eest;
• säästab raha;
• käitub ettevaatlikult,

siis suudab ta suuremat osa oma elust vähemalt mingil määral juhtida.

Aga mõni sündmus näitab väga järsult, et see kontroll on piiratud.

Psühholoogiauuringutes on käsitletud võimalust, et ebakindlus ja kontrollikaotus võivad suurendada vajadust maailmapildi järele, mis muudab sündmused inimese jaoks mõistetavamaks või korrastatumaks. Religioon võib olla üks selline raamistik, kuigi kaugeltki mitte ainus.

Palve ei pea inimese jaoks tähendama ainult ime ootamist

Kõrvalt võib palvetamist tõlgendada nii, et inimene lihtsalt loodab üleloomulikule lahendusele.

Praktikas võib palve täita palju erinevaid rolle.

Inimene võib palvetada:

• abi saamiseks;
• rahunemiseks;
• tänamiseks;
• andestuse palumiseks;
• lahkunud inimese meenutamiseks;
• selleks, et oma mõtteid korrastada.

Mõne inimese jaoks on see väga konkreetne usuline tegevus.

Teise jaoks on palve vaikne hetk, kus ta sõnastab iseendale, mida ta kardab või loodab.

Religiooniuurimises käsitletaksegi usulist toimetulekut palju laiemalt kui lihtsalt jumaliku sekkumise ootamist.

Rituaal võib anda kaosele struktuuri

Kriisis võib olla tähtis ka see, et religioon pakub rituaale.

Näiteks:

• matus;
• küünla süütamine;
• palvus;
• kirikusse minek;
• kindlad leinatraditsioonid.

Kui inimese maailm tundub kontrollimatu, võib tuttav rituaal anda sellele vähemalt ajutiselt struktuuri.

Inimene teab, mida teha.

Kuhu minna.

Mida öelda.

Kes tema kõrval on.

See võib olla oluline ka inimesele, kes ise väga tugevalt usklik pole.

Seetõttu minnakse kirikusse vahel ka siis, kui muidu sinna ei minda

Suure õnnetuse või lähedase surma järel otsivad inimesed mõnikord kohta, kus olla vaikselt.

Kirik võib selleks sobida isegi inimesele, kelle igapäevaelus religioon suurt rolli ei mängi.

Põhjus ei pruugi olla selles, et tema maailmavaade muutus üleöö.

Kirik võib lihtsalt pakkuda midagi, mida tavalisest keskkonnast alati ei leia:

• vaikust;
• rituaali;
• sümboleid;
• traditsiooni;
• kohta leinamiseks.

Usuline ja kultuuriline tähendus võivad siin omavahel seguneda.

Kogukond võib olla sama oluline kui usk ise

Religioon pole ainult inimese ja Jumala vaheline suhe.

Paljude inimeste jaoks tähendab see ka kogukonda.

Kogudus võib kriisis pakkuda väga praktilist tuge.

Keegi:

• helistab;
• kuulab;
• tuleb külla;
• aitab toiduga;
• aitab matuseid korraldada;
• istub lihtsalt kõrval.

APA ülevaadetes on usulise toimetuleku ühe võimaliku tugevusena välja toodud ka sotsiaalne toetus ja kuuluvustunne.

Samas pole selline abi muidugi ainult religioossetes kogukondades.

Sarnast tuge võib inimene saada perekonnast, sõpradelt, naabritelt, tugirühmadelt või muudest kogukondadest.

Kas usk päriselt parandab vaimset tervist?

Siin tuleb olla väga ettevaatlik.

Teadusuuringute põhjal ei saa öelda:

„Usklikud inimesed tulevad kriisidega alati paremini toime.“

Nii lihtne seos ei ole.

Uuringutes eristatakse sageli positiivset ja negatiivset religioosset toimetulekut.

Positiivne religioosne toimetulek võib tähendada näiteks:

• lootuse otsimist;
• tähenduse leidmist;
• kogukonna tuge;
• tunnet, et Jumal toetab inimest;
• andestamise või leppimise otsimist.

Negatiivne religioosne toimetulek võib väljenduda näiteks mõtetes:

• Jumal karistab mind;
• mind on hüljatud;
• miks Jumal seda lubas?
• minu kogukond on mind reetnud;
• minu usk ei anna enam vastuseid.

Need kaks võivad inimese heaoluga väga erinevalt seostuda.

Värske suur uuring näitas sama erinevust

1. aastal avaldatud USA uuringus analüüsiti üle 5000 inimese andmeid kolmest erinevast kohordist.

Uuringus seostus positiivne religioosne toimetulek nõrgema seosega tajutud stressi ja kehvema vaimse tervise vahel.

Negatiivne religioosne toimetulek seostus aga vastupidise tulemusega – stressi ja vaimse tervise probleemide seos oli tugevam.

Autorid rõhutasid samas, et tulemused erinesid eri rühmade vahel ning religiooni mõju ei saa käsitleda kõigi inimeste ja kultuuride puhul ühtemoodi.

See on üsna oluline nüanss.

Religioon pole automaatselt ravim stressi vastu.

Oluline on ka see, kuidas inimene oma usku kogeb.

Ka COVID-19 andis teadlastele suure hulga uut materjali

Pandeemia ajal uuriti religioosset toimetulekut väga palju.

Süstemaatilises ülevaates ja metaanalüüsis leiti positiivse religioosse toimetuleku ning parema heaolu vahel statistiline seos, samas kui negatiivne religioosne toimetulek seostus halvema heaoluga.

Teadlased rõhutasid siiski uuringute piiranguid ning seda, et seosest ei saa automaatselt järeldada põhjuslikku mõju.

Mõnikord võib kriis inimese usku hoopis nõrgendada

See pool kipub avalikus arutelus vahel ununema.

Raske sündmus ei vii kõiki inimesi religioonile lähemale.

Mõne inimese reaktsioon võib olla vastupidine.

Ta võib küsida:

„Kui Jumal on olemas, miks see juhtus?“

Või:

„Miks minu palvele ei vastatud?“

APA nimetab selliseid kogemusi religioosseteks või spirituaalseteks võitlusteks.

Need võivad hõlmata kahtlusi, viha Jumala vastu, tunnet, et inimene on hüljatud, või konflikti oma usukogukonnaga.

Seetõttu pole õige väita, et kannatus muudab inimesed tingimata usklikumaks.

Väide „kaevikus pole ateiste“ pole päris tõsi

Selle mõtte erinevaid variante on korratud väga kaua.

Mõte on lihtne: kui inimene kardab surma, hakkab ta lõpuks Jumalasse uskuma.

Religioonipsühholoog Kenneth Pargament on aga rõhutanud, et see pole fakt.

Ka väga ohtlikes olukordades jäävad osad inimesed ateistideks või mittereligioosseteks.

Tõsi on pigem see, et inimesed, kelle jaoks usk on juba olemasolev või vähemalt kultuuriliselt tuttav võimalus, võivad kriisis sellele rohkem toetuda.

Mitteusklik inimene otsib samu asju mujalt

Tähenduse otsimine pole ainult religioosne vajadus.

Mittereligioosne inimene võib kriisis leida tuge:

• perekonnast;
• sõprusest;
• loodusest;
• filosoofiast;
• psühhoteraapiast;
• tööst;
• vabatahtlikust tegevusest;
• isiklikest väärtustest.

Ka tema võib vajada tunnet, et juhtunul on mingisugune tähendus või vähemalt et tema elu saab pärast juhtunut jätkuda mõtestatud kujul.

Seega pole küsimus ainult selles, miks inimesed kriisis Jumalat otsivad.

Laiem küsimus on:

miks inimene otsib kriisis midagi, mis on suurem kui konkreetne probleem ise?

Religioon võib pakkuda vastuseid küsimustele, millele teadus ei püüagi vastata

Meditsiin võib selgitada, miks inimene haigestus.

Füüsika võib selgitada, kuidas loodusõnnetus tekkis.

Psühholoogia võib kirjeldada, kuidas inimene leinaga kohaneb.

Aga küsimus:

„Miks pidi see juhtuma just minu perega?“

pole samas mõttes teaduslik küsimus.

Religioonid ja filosoofilised maailmavaated pakuvad sellistele küsimustele erinevaid tõlgendusi.

Neid ei saa laboratooriumis samal viisil kontrollida nagu vererõhku või keemilist reaktsiooni.

Sellepärast võivad teadus ja usk inimese elus eksisteerida ka täiesti erinevaid küsimusi lahendades.

Kõik religioonid ei käsitle kannatust ühtemoodi

Samuti ei saa rääkida „religiooni vastusest“ nagu ühest asjast.

Kristlus, islam, judaism, hinduism, budism ja teised traditsioonid võivad kannatust, surma, saatust ja inimese vastutust tõlgendada erinevalt.

Ka ühe ja sama religiooni sees võivad inimeste arusaamad olla väga erinevad.

Religioosse toimetuleku uuringutes on leitud, et erinevate religioonide inimesed kasutavad kriisides küll sarnaseid üldisi mehhanisme – näiteks palvet, tähenduse otsimist ja kogukonna tuge –, kuid nende täpne sisu sõltub traditsioonist ja kultuurist.

Usuga ei tohiks asendada päris abi

See on eriti oluline tervise ja vaimse tervise puhul.

Palve võib inimesele olla väga oluline.

Kogudus võib pakkuda tuge.

Usk võib anda lootust.

Aga need ei pea asendama:

• arstiabi;
• psühholoogilist abi;
• ravimeid;
• kriisiabi;
• sotsiaalteenuseid.

Ka religiooni ja vaimse tervise uurijad käsitlevad usku pigem ühe võimaliku toimetulekuressursina, mitte universaalse ravimeetodina.

Mõne inimese jaoks tuleb usk tagasi alles vanemas eas

Elu jooksul muutuvad ka küsimused, millega inimene kokku puutub.

Nooremas eas võivad domineerida:

• haridus;
• töö;
• suhted;
• lapsed;
• kodu.

Vanemas eas tuleb sagedamini kokku puutuda:

• tervise halvenemise;
• lähedaste kaotuse;
• enda surelikkuse;
• elu tagasivaatamisega.

Seetõttu võib inimene hakata religiooni või vaimsuse peale rohkem mõtlema ka ilma ühe konkreetse suure kriisita.

See ei tähenda tingimata radikaalset pöördumist.

Vahel tähendab see lihtsalt seda, et varem ebaolulisena tundunud küsimused muutuvad olulisemaks.

Mõnikord pole inimene ise kindel, kas ta üldse usub

Ka see on täiesti võimalik.

Inimene võib öelda:

„Ma ei tea, kas Jumal on olemas, aga ma ikkagi palvetan.“

Esmapilgul võib see tunduda vastuoluline.

Psühholoogiliselt pole see aga sugugi kummaline.

Kriisis ei pruugi inimene kõigepealt koostada lõpuni läbi mõeldud filosoofilist maailmavaadet.

Ta võib lihtsalt proovida midagi, mis on talle lapsepõlvest, kultuurist või perekonnast tuttav.

Lapsepõlves õpitu võib kriisis uuesti pinnale tulla

Isegi inimene, kes pole aastakümneid kirikus käinud, võib mäletada:

• meieisapalvet;
• jõulukirikuid;
• vanaema usulisi kombeid;
• matuserituaale;
• kirikulaule.

Kriisis võivad sellised tuttavad mustrid muutuda ootamatult oluliseks.

Mitte tingimata sellepärast, et inimene oleks ühe päevaga oma maailmavaadet muutnud.

Need võivad lihtsalt olla sügavalt tuttavad viisid hirmu või leinaga toime tulemiseks.

Usk võib anda lootuse, aga lootus ei pea tähendama õnnelikku lõppu

Lootust tõlgendatakse vahel liiga lihtsalt.

Kui raske haige inimene loodab, ei tähenda see tingimata ainult lootust täielikule paranemisele.

Lootus võib muutuda.

Alguses:

„Ma saan terveks.“

Hiljem:

„Ma saan veel oma perega aega veeta.“

Või:

„Ma suudan selle olukorra rahulikult vastu võtta.“

Religioon võib mõne inimese puhul aidata sellist lootust ümber kujundada.

Aga usu puudumine pole inimese puudus

Sama oluline on öelda ka vastupidine.

Inimene ei pea olema usklik, et:

• kannatusega toime tulla;
• elul mõtet näha;
• moraalselt elada;
• surmaga leppida;
• tugevat kogukonda omada.

Religioon on üks võimalik viis nende küsimustega tegelemiseks.

Mitte ainus.

Võib-olla muutub kriisis nähtavaks lihtsalt see, mida inimene tegelikult tähtsaks peab

Kriis sunnib prioriteete muutma.

Asjad, mille pärast eelmisel nädalal muretseti, võivad järsku tunduda täiesti tühised.

Samas muutuvad tähtsamaks:

• lähedased;
• elu tähendus;
• andestamine;
• kahetsused;
• lootus;
• surm;
• küsimus sellest, mida inimene endast maha jätab.

Religioon on üks traditsiooniline koht, kus neist teemadest räägitakse.

Seetõttu pole üllatav, et inimesed võivad just raskel ajal selle poole tagasi pöörduda.

Kokkuvõttes

Inimesed ei pöördu usu poole kriisis ainult hirmu tõttu.

Religioon võib pakkuda korraga mitut asja:

• tähendust;
• lootust;
• rituaale;
• kogukonda;
• tunnet, et inimene pole üksi;
• raamistikku küsimustele, millele pole lihtsat praktilist vastust.

Mõne inimese jaoks on see väga tugev tugi.

Teise jaoks ei tähenda religioon midagi ning ta leiab samad ressursid mujalt.

Kolmanda inimese puhul võib kriis usu hoopis kahtluse alla seada.

Teadusuuringud toetavadki pigem seda keerulisemat pilti: religioosne toimetulek võib olla seotud parema heaoluga, kuid religioosne võitlus ja negatiivne usuline toimetulek võivad olla seotud ka suurema psühholoogilise koormusega.

Seega pole kõige huvitavam küsimus võib-olla see, kas kriis teeb inimese usklikuks.

Pigem see:

mille poole pöördub inimene siis, kui tema tavapärastest vastustest enam ei piisa?

See teema ei lõpe ühe artikliga

Usk, kahtlus, lootus, lein, surm, palve, kogukond ja elu mõte on liiga suured teemad, et neid ühe looga ammendada.

Mõne inimese jaoks on usk eluaegne osa igapäevast. Teine jõuab selleni alles kriisis. Kolmas kaotab just raskel ajal usu, mis tal varem oli. Neljas ei tunne end ühegi religiooniga seotuna, kuid otsib siiski samadele küsimustele oma vastuseid.

Need vaatenurgad väärivad eraldi käsitlemist.

Järgmistes lugudes vaatame lähemalt näiteks seda, miks osa inimesi kaotab kriisis usu, miks palvetatakse ka siis, kui inimene ise ei tea, kas ta usub, millist rolli mängib kogudus üksinduse ja leina puhul ning miks religioossed rituaalid võivad olla olulised ka neile, kes end usklikuks ei pea.

See pole niivõrd ühe vastuse teema.

Pigem on see pikk vestlus sellest, kuidas inimesed püüavad mõtestada elu hetki, mille jaoks lihtsaid vastuseid sageli ei ole.

Allikad

Oxford Academic – Religion and Coping: The Current State of Knowledge

https://academic.oup.com/edited-volume/38623/chapter-abstract/335208247

American Psychological Association – What role do religion and spirituality play in mental health?

https://www.apa.org/news/press/releases/2013/03/religion-spirituality

American Psychological Association – Religious and spiritual struggles

https://www.apa.org/topics/belief-systems-religion/spiritual-struggles

PubMed – Religious Coping, Stress, and Mental and Physical Health, 2026

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/42284004/

PubMed – Turning to Religion During COVID-19: systematic review and meta-analysis

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/36592322/