Miks inimesi ristitakse ja mida ristimine tegelikult tähendab? Erinevate kristlike kirikute tavad ja erinevused

Ristimine on üks vanemaid ja tuntumaid kristlikke talitusi. Paljude inimeste jaoks on see esimene suurem kokkupuude kirikuga – kas siis imikuna, lapsepõlves või täiskasvanuna.

Väljastpoolt vaadates võib ristimine tunduda üsna lihtne: kasutatakse vett, öeldakse mõned sõnad ja inimene saab kirikliku õnnistuse.

Kristlikus traditsioonis on selle tähendus aga palju sügavam.

Ristimisega seostatakse uue elu algust, kuulumist kristlikku kogukonda, pattudest puhastumist, usutunnistust ja inimese ühendamist Kristusega.

Samas ei mõista kõik kristlikud kirikud ristimist täpselt ühtemoodi.

Mõnes kirikus ristitakse tavaliselt juba imikuid.

Teises peetakse õigeks ristimist alles siis, kui inimene suudab ise teadlikult oma usku tunnistada.

Mõnes kirikus valatakse vett pähe.

Teises kastetakse inimene täielikult vette.

Mõnes traditsioonis on ristimine sakrament.

Teises rõhutatakse rohkem seda kui inimese avalikku usutunnistust.

Kust ristimise tava pärineb?

Kristlik ristimine on seotud nii vana juudi puhastuskommetega kui ka Ristija Johannese tegevusega.

Uue Testamendi järgi kutsus Johannes inimesi meeleparandusele ja ristis neid Jordani jões.

Ka Jeesus ise laskis end Johannesel ristida.

Kristluses sai ristimisest keskne talitus pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist.

Matteuse evangeeliumis annab Jeesus jüngritele ülesande minna kõigi rahvaste juurde ning ristida neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.

Sellest sai kristliku ristimise üks põhilisi aluseid.

Miks kasutatakse just vett?

Vesi on ristimise keskne sümbol.

Kristluses seostatakse seda mitme tähendusega.

Vesi puhastab.

Vesi annab elu.

Vesi võib tähistada ka surma ja uut algust.

Ristimise puhul ühendatakse need tähendused mõttega, et inimene jätab maha vana elu ja alustab uut elu Kristuses.

Just sellest pärineb ka täieliku vettekastmise sümboolika: inimene läheb vee alla ja tõuseb sealt justkui uue inimesena.

Kirikutraditsioonides, kus vett valatakse pähe, on põhisisu sama – vesi tähistab puhastumist ja uut elu.

Mida tähendab ristimine kristluses?

Ühist definitsiooni, mis sobiks sõna-sõnalt kõigile kristlikele kirikutele, on keeruline anda.

Kõige laiemalt võib öelda, et ristimine tähistab inimese vastuvõtmist kristlikku ellu ja kogukonda.

Traditsioonilistes kirikutes nähakse ristimist ka Jumala armu toimimisena.

Katoliku ja õigeusu kirikus on ristimine sakrament ehk püha toiming, mille kaudu inimene saab osa Jumala armust.

Luterlikus kirikus on ristimine samuti sakrament.

Paljudes vabakiriklikes kogudustes rõhutatakse rohkem inimese enda usku ja teadlikku otsust Kristust järgida.

Kas ristimine teeb inimesest automaatselt kristlase?

Erinevad kirikud vastaksid sellele veidi erinevalt.

Traditsioonilistes kirikutes tähendab ristimine inimese liitmist kristliku kiriku ja Kristuse ihuga.

Samas ei tähenda see, et ristitud inimene hakkaks automaatselt aktiivselt usku praktiseerima.

Ristimine võib toimuda imikueas, kuid inimese hilisem suhe kirikuga sõltub juba tema enda elust, perekonnast ja valikutest.

Vabakiriklikes traditsioonides seostatakse ristimist tavaliselt inimese teadliku usuotsusega.

Seal nähakse ristimist pigem juba olemasoleva usu avaliku tunnistusena.

Suurim erinevus: kas ristida imikut või teadliku otsuse teinud inimest?

See on ristimisega seotud üks suurimaid erinevusi kristlike kirikute vahel.

Luterlik, katoliku, õigeusu ja metodisti kirik ristivad lapsi.

Baptistlikud, nelipühilikud ja mitmed teised vabakirikud eelistavad ristida inimesi, kes on ise teinud teadliku usuotsuse.

Mõlemal poolel on selleks oma teoloogiline põhjendus.

Miks mõned kirikud ristivad imikuid?

Laste ristimist pooldavates kirikutes rõhutatakse, et Jumala arm ei sõltu inimese vanusest ega sellest, kui palju ta suudab usust aru saada.

Laps võetakse ristimise kaudu kristliku kogukonna liikmeks.

Vanemad ja ristivanemad võtavad endale ülesande aidata lapsel kristlikus usus kasvada.

Kui laps saab vanemaks, oodatakse, et ta õpib oma usku tundma ja kinnitab seda hiljem ise.

Luterlikus traditsioonis toimub see tavaliselt leeris.

Katoliku kirikus seostub hilisema usulise kinnitamisega kinnitamise ehk konfirmatsiooni sakrament.

Miks teised kirikud imikuid ei risti?

Baptistlikus ja mitmes vabakiriklikus traditsioonis rõhutatakse, et ristimine peaks järgnema inimese isiklikule usule ja meeleparandusele.

Imik ei saa enda usku teadlikult tunnistada.

Seetõttu oodatakse, kuni inimene on piisavalt vana, et ise otsustada.

Sellist ristimist nimetatakse sageli usklike ristimiseks või usuristimiseks.

Luterlik ristimine

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus ristitakse nii lapsi kui täiskasvanuid.

Ristimine toimub veega Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.

Tavaliselt pannakse vett ristitava pähe.

Laps võib saada ristitud juba esimestel elukuudel.

Lapse ristimisel võtavad vanemad ja ristivanemad kohustuse aidata teda kristlikult kasvatada.

Kui inimene on jõudnud leerieani, kuid pole lapsena ristitud, võib tema ristimine toimuda koos leeritamise ehk konfirmatsiooniga.

Milline roll on luterlikul ristivanemal?

EELK-s peab lapsel olema vähemalt üks ristivanem.

Ristivanem peab üldjuhul ise olema ristitud ja konfirmeeritud.

Tema roll pole ainult pidulik.

Ristivanem peaks aitama lapsel kristliku usu ja kogudusega sidet hoida.

Ta on ka ristimise tunnistaja.

Täiskasvanu võib samuti ristivanema valida, kuid see pole kohustuslik.

Katoliku ristimine

Rooma-Katoliku Kirikus on ristimine üks seitsmest sakramendist.

Seda peetakse kristliku elu aluseks ja väravaks teiste sakramentide juurde.

Katoliku õpetuse järgi ühendab ristimine inimese Kristuse ja kirikuga ning annab talle uue elu Jumala lapsena.

Katoliku kirikus ristitakse nii lapsi kui täiskasvanuid.

Kuidas toimub katoliku ristimine?

Ristimise keskne osa on vesi ja Kolmainsuse nime lausumine.

Ristitav kastetakse vette või valatakse vett tema pähe.

Talituse juurde võivad kuuluda ka:

Jumala sõna lugemine;

palved;

usust tunnistamine;

patust lahtiütlemine;

püha õliga salvimine;

valge rõivas;

ristimisküünal.

Need sümbolid väljendavad uut elu ja inimese kuulumist Kristusele.

Katoliku täiskasvanu ristimine

Täiskasvanul eelneb ristimisele tavaliselt pikem ettevalmistus ehk katehhumenaat või katehhees.

Selle ajal tutvutakse:

kristliku õpetusega;

palveeluga;

sakramentidega;

koguduse eluga.

Täiskasvanu vastuvõtmine katoliku kirikusse võib hõlmata ristimist, kinnitamist ja esimest armulauda.

Katoliku ristivanemad

Katoliku kirikus peab ristivanem olema tavaliselt vähemalt 16-aastane katoliiklane.

Ta peab olema ise ristitud, kinnitatud ja vastu võtnud armulaua.

Samuti eeldatakse, et ta elab viisil, mis vastab ristivanema ülesandele.

Ristitava ema ega isa ei saa olla tema ristivanem.

Piisab ühest ristivanemast, kuid võimalik on valida ka üks ristiisa ja üks ristiema.

Õigeusu ristimine

Õigeusu kirikus on ristimisel väga keskne koht.

Traditsiooniliselt ristitakse ka imikuid.

Õigeusu ristimise üks silmatorkavamaid erinevusi läänekristlikest traditsioonidest on see, et ristimisel kasutatakse sageli täielikku vettekastmist.

Tavaliselt kastetakse ristitav kolm korda vette Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.

Miks kolm korda?

Kolmekordne kastmine väljendab Kolmainsust.

Samal ajal sümboliseerib see Kristuse surma, matmist ja ülestõusmist.

Ristitav justkui sureb vanale elule ja sünnib uuele.

Õigeusus järgnevad ristimisele kohe teised toimingud

Õigeusu traditsioonis on ristimine tihedalt seotud salvimise ja armulauaga.

Pärast ristimist toimub tavaliselt mürri ehk püha salviga võidmine.

Seda võib võrrelda läänekristluse konfirmatsiooniga, kuid õigeusus tehakse see tavaliselt kohe pärast ristimist.

Ka väike laps võib pärast ristimist saada armulauda.

See erineb näiteks katoliku ja luterlikust praktikast, kus esimene armulaud tuleb enamasti hiljem.

Kas õigeusus on ristivanemad?

Jah.

Ristivanemal on oluline usuline roll.

Ta peab aitama lapsel või ristitaval kristlikus usus kasvada.

Õigeusu traditsioonis ei ole ristivanem lihtsalt perekonna sõber või pidulik tunnistaja.

Temalt oodatakse tegelikku usulist vastutust.

Baptistlik ristimine

Baptistliku traditsiooni üks tunnuseid on usklike ristimine.

See tähendab, et ristimisele tuleb inimene, kes on ise teadlikult otsustanud Kristust järgida.

Seetõttu imikuid tavaliselt ei ristita.

Lapse asemel võidakse korraldada lapse õnnistamine, kuid seda ei käsitleta ristimisena.

Baptistid eelistavad täielikku vettekastmist

Baptistlikus traditsioonis toimub ristimine enamasti täieliku vettekastmise teel.

Ristitav läheb ristimisbasseini, järve või mõnda teise sobivasse veekogusse.

Pastor või koguduse vaimulik kastab inimese korraks täielikult vee alla.

Seda peetakse eriti selgeks sümboliks Kristusega koos suremisest ja uude ellu tõusmisest.

Kas baptistlikus traditsioonis peetakse ristimist sakramendiks?

Terminikasutus võib erineda.

Paljud baptistid kasutavad sõna „talitus“ või „seadmine“ ning rõhutavad, et ristimine ei päästa inimest iseenesest.

Pääste seostatakse usuga Kristusesse.

Ristimine on selle usu avalik väljendus ja kuulekuse samm.

Nelipühilik ristimine

Nelipühikirikutes on ristimispraktika paljuski sarnane baptistliku traditsiooniga.

Tavaliselt eeldatakse inimese isiklikku usku ja teadlikku otsust.

Ristimine toimub sageli täieliku vettekastmisega.

Ristitav tunnistab enne ristimist oma usku Kristusesse.

Veega ristimine ja Püha Vaimuga ristimine pole nelipühilaste jaoks sama asi

Nelipühilikus traditsioonis räägitakse sageli eraldi veega ristimisest ja Püha Vaimuga ristimisest.

Veega ristimine on inimese avalik usutunnistus.

Püha Vaimuga ristimist käsitletakse eraldi vaimuliku kogemusena.

Seetõttu võib sõna „ristimine“ nelipühilikes kogudustes esineda rohkem kui ühes tähenduses.

Adventistlik ristimine

Seitsmenda Päeva Adventistide koguduses seostatakse ristimist samuti inimese teadliku usuotsusega.

Adventistide õpetuses tunnistab inimene ristimise kaudu usku Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmisse ning soovi elada uut elu.

Adventistide ristimine toimub tavaliselt täieliku vettekastmisega.

Enne ristimist läbib inimene üldjuhul piibliõppe või muu usuõpetuse.

Kas lapsi adventkirikus ristitakse?

Väikseid lapsi tavaliselt ei ristita.

Ristimise eelduseks on piisav arusaamine usust ja isiklik otsus.

See tähendab, et ristimise vanus võib inimeseti erineda.

Oluline pole niivõrd kindel number, vaid see, kas inimene mõistab oma otsust.

Metodisti ristimine

Metodisti kirikus säilitatakse laste ristimise traditsiooni.

Metodistliku õpetuse järgi pole ristimine pelgalt märk sellest, et inimene kuulub kristlaste hulka, vaid ka uuestisünni märk.

Seetõttu ristitakse nii lapsi kui täiskasvanuid.

Hiljem saab inimene oma usku teadlikult kinnitada.

Kas erinevad kirikud tunnustavad üksteise ristimist?

Sageli küll.

Traditsioonilised kristlikud kirikud tunnustavad tavaliselt ristimist, kui see on tehtud veega Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.

Seetõttu ei ristita näiteks teises tunnustatud kristlikus kirikus kehtivalt ristitud inimest tavaliselt uuesti.

Katoliku kirik rõhutab selgelt, et kehtiv ristimine toimub ainult üks kord.

Ka luterlikus kirikus ei ristita õigesti ristitud inimest uuesti.

Miks mõned inimesed siiski „ristitakse uuesti“?

Siin tekib üks olulisemaid erinevusi.

Kui inimene on saanud imikuna ristitud luterlikus, katoliku või õigeusu kirikus ja liitub hiljem kogudusega, mis tunnustab ainult teadliku usu järel toimunud ristimist, võib uus kogudus soovida usuristimist.

Selle koguduse seisukohalt ei pruugita imikuristimist käsitleda samal viisil kui teadlikku ristimist.

Traditsiooniliste kirikute vaatenurgast oleks inimene aga juba ristitud ning uut ristimist ei peetaks vajalikuks.

Seega võib sama toimingu tõlgendus olla konfessiooniti väga erinev.

Kas ristimine kustutab patud?

Katoliku ja õigeusu õpetuses seostatakse ristimist otseselt pattudest puhastumisega.

Katoliku õpetuses kustutab ristimine pärispatu ning enne ristimist tehtud isiklikud patud.

Luterlikus õpetuses on samuti keskne Jumala arm, pattude andeksandmine ja uus elu.

Vabakiriklikes traditsioonides rõhutatakse rohkem, et inimene saab pääste usu kaudu ning ristimine väljendab seda usku.

Seetõttu on sama sümboolika olemas, kuid rõhuasetus erineb.

Miks tehakse ristimisel ristimärk?

Paljudes kirikutes tehakse ristitavale ristimärk otsaesisele.

Rist tähistab kuulumist Kristusele.

Luterlikus traditsioonis võidakse ristimärk teha otsaesisele ja rinnale.

Katoliku ja õigeusu traditsioonis on ristimärgil samuti oluline koht.

Miks kasutatakse valget riietust?

Valge sümboliseerib puhtust, uut elu ja uut algust.

Seetõttu on ristimisrüü või valge ristimiskleit eriti levinud lapse ristimisel.

Katoliku traditsioonis on valge rõivas üks ristimise tähendust selgitavaid sümboleid.

Ka luterlikus kultuuris on valge ristimiskleit olnud kaua tuttav tava.

Miks süüdatakse ristimisküünal?

Ristimisküünal sümboliseerib Kristust kui valgust.

See meenutab, et ristitud inimene on kutsutud elama kristlikus usus.

Mõnes peres hoitakse ristimisküünalt alles aastaid.

See võib muutuda ka perekondlikuks mälestusesemeks.

Mis vahe on ristimisel ja leeril?

Need pole sama asi.

Ristimine on kristlikku ellu vastuvõtmise talitus.

Leer ehk konfirmatsioon tähendab luterlikus traditsioonis juba ristitud inimese usu teadlikku kinnitamist ja koguduse täieõiguslikuma liikmelisuse kinnitamist.

Kui inimene pole enne leerikursust ristitud, võib ristimine toimuda leeriga samal ajal.

Lapsepõlves ristitud inimene ei saa leeris uuesti ristitud.

Kas ristivanem on lihtsalt aunimetus?

Algse mõtte järgi mitte.

Ristivanema ülesanne on aidata ristitaval kristlikus usus kasvada.

Praktikas võib ristivanema roll perekonniti väga erinev olla.

Mõnes peres on ta väga lähedane ja aktiivne.

Mõnes jääb roll peamiselt sümboolseks.

Kirikute vaatenurgast on ristivanemal siiski usuline vastutus.

Kas ristivanem peab kuuluma samasse kirikusse?

See sõltub kirikust.

Luterlikus kirikus peab ristivanem tavaliselt olema ristitud ja konfirmeeritud, kuid erandina võib ta kuuluda ka teise konfessiooni.

Katoliku kirikus on ametlikule ristivanemale seatud konkreetsemad nõuded ning tavaliselt peab ta olema praktiseeriv katoliiklane.

Õigeusu kirikus eeldatakse samuti, et ristivanem suudaks ristitavat õigeusu usus toetada.

Kas ristimise võib teha väljaspool kirikut?

Jah, mõnes traditsioonis küll.

Luterlikus kirikus toimub ristimine tavaliselt kirikus või kabelis, kuid vajadusel võib see toimuda ka kodus või muus sobivas kohas.

Baptistlikus ja vabakiriklikus traditsioonis võib ristimine toimuda näiteks:

kiriku ristimisbasseinis;

järves;

jões;

meres.

Oluline pole tingimata hoone, vaid ristimise sisu.

Kas hädaolukorras võib ristida ilma preestrita?

Mõnes kirikus jah.

Katoliku kirikus võib hädaolukorras ristida ka tavainimene, kui ta kasutab vett, õiget ristimisvormelit ja tal on kavatsus teha seda, mida kirik ristimisega teeb.

Luterlikus traditsioonis tuntakse samuti hädaristimist.

Tavaliselt ristib siiski vaimulik.

Kas inimene saab ristimata kirikusse minna?

Jah.

Kirikusse sisenemine, jumalateenistusel osalemine või lihtsalt kirikus viibimine ei eelda ristimist.

Ristimine muutub oluliseks siis, kui inimene soovib astuda ametlikumalt kristliku usu ja koguduse ellu.

Mõnes kirikus on ristimine ka teatud teiste sakramentide või liikmelisuse eeltingimus.

Kas ristimine on ainult usuline või ka kultuuriline sündmus?

Paljude perede jaoks on see mõlemat.

Ristimine võib olla sügavalt usuline sündmus.

Samas on see olnud sajandeid ka osa perekondlikust ja kohalikust kultuurist.

Ristimise ümber võivad olla:

pidulaud;

fotod;

ristimiskleit;

ristimisküünal;

kingitused;

ristivanemate valimine;

perekonna kokkutulek.

Mõne pere jaoks on religioosne tähendus keskne.

Teise jaoks on tähtis ka traditsiooni jätkamine.

Ristimise põhilised erinevused lühidalt

Kõige suurem erinevus pole selles, kas kasutatakse vett.

Vett kasutavad praktiliselt kõik ajaloolised kristlikud ristimistraditsioonid.

Erinevus seisneb eelkõige selles:

kas ristida imikut või teadliku otsuse teinud inimest;

kas kasutada vee pähe valamist või täielikku vettekastmist;

kas ristimist mõistetakse sakramendina või peamiselt usu avaliku tunnistusena;

milline roll antakse ristivanematele;

kas ristimisele järgnevad kohe salvimine ja armulaud või alles hiljem muud kiriklikud toimingud.

Mis jääb erinevustest hoolimata ühiseks?

Enamik kristlikke kirikuid seostab ristimisega:

vett;

Kristust;

uut elu;

usku;

kuulumist kristlikku kogukonda.

Selles mõttes on ristimine üks kõige tugevamaid kristlasi ühendavaid sümboleid.

Samas näitab just ristimise praktika hästi, kui erinevalt võivad kristlikud traditsioonid sama algset tava tõlgendada.

Ühes kirikus tuuakse mõnekuune laps ristimisvaagna juurde.

Teises astub täiskasvanu ise ristimisbasseini.

Kolmandas kastetakse imik kolm korda täielikult vette.

Väline vorm võib olla väga erinev, kuid kõigis neis on keskne mõte, et ristimine tähistab inimese suhet kristliku usu, Kristuse ja kirikuga.

Allikad ja edasi lugemine

• Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – Ristimine: https://eelk.ee/kiriklikud-talitused/ristimine/
• Rooma-Katoliku Kirik Eestis – Ristimine: https://katoliku.ee/talitused/ristimine/
• Rooma-Katoliku Kirik Eestis – Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendium: https://katoliku.ee/katoliku-kiriku-kompendium/
• Eesti Metodisti Kirik – Metodisti Kiriku usuartiklid: https://www.metodistikirik.ee/kiriku-opetus/metodisti-kiriku-usuartiklid/
• Eesti Kristlik Nelipühi Kirik – Aluspõhimõtted: https://eknk.ee/aluspohimotted-2/
• Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus – Põhiuskumused: https://www.advent.ee/pohiuskumused/