PÄRISJUTUD · Usk ja lootus
Miks mõned inimesed usuvad saatust ja teised juhusesse?
Miks tõlgendab üks inimene ootamatut sündmust saatuse märgina ja teine lihtsalt juhusena? Vaatame, kuidas kontrollitunne, tähenduse otsimine, mustrite märkamine ja isiklik maailmavaade mõjutavad seda, kuidas me elu sündmusi mõtestame.
Mõni inimene ütleb pärast ootamatut kohtumist: „See pidi nii minema.“
Teine vastab: „Lihtsalt juhus.“
Sündmus ise võib olla täpselt sama, kuid selle tähendus inimese jaoks täiesti erinev. Ühe jaoks on maailmas mingi suurem muster. Teise jaoks sünnivad paljud asjad lihtsalt tõenäosuste, valikute ja kokkusattumuste tulemusena.
Kumbki vaade ei pruugi olla ainult religiooni või maailmavaate küsimus. Psühholoogia on aastakümneid uurinud, kuidas inimesed tajuvad kontrolli, juhuslikkust ja oma elu sündmuste põhjuseid. Uuringud näitavad, et meie vajadus leida sündmustes korda ja tähendust võib tugevneda just ebakindlates olukordades.
Võib-olla polegi kõige huvitavam küsimus, kas saatus on olemas.
Huvitavam on küsida, miks üks inimene vajab sündmusele tähendust ja teine lepib mõttega, et mõnikord lihtsalt juhtus nii.
Saatus ja juhus pole psühholoogias päris vastandid
Igapäevases kõnes tunduvad saatus ja juhus vastanditena.
Saatus tähendab justkui, et sündmusel oli mingi ette määratud põhjus või suund. Juhus tähendab, et mingit suuremat plaani ei olnud.
Psühholoogias on asi veidi keerulisem.
Julian Rotteri klassikalises kontrollikeskme ehk locus of control käsitluses eristatakse inimesi muu hulgas selle järgi, kas nad tajuvad elu tulemusi rohkem enda tegevusest sõltuvana või väliste jõudude määratuna. Välise kontrollikeskme alla võivad kuuluda nii juhus, õnn, saatus kui ka teiste inimeste mõju.
Seega võivad inimene, kes ütleb „see oli saatus“, ja inimene, kes ütleb „mul lihtsalt vedas“, olla ühes mõttes isegi lähemal, kui esmapilgul tundub: mõlemad selgitavad vähemalt osa toimunust millegagi, mis polnud täielikult nende enda kontrolli all.
Erinevus on pigem selles, kas välisel sündmusel nähakse tähendust.
Juhus võib olla tähenduseta.
Saatus kipub tähendust eeldama.
Inimese aju otsib mustreid
Inimene on väga hea mustrite märkaja.
See on kasulik omadus. Kui teatud pilved ennustavad vihma või mingi heli tähendab lähenevat ohtu, on seoste märkamine ellujäämiseks vajalik.
Probleem on selles, et sama süsteem võib vahel näha seoseid ka seal, kus neid tegelikult pole.
Uuringutes on näiteks leitud, et kontrollitunde vähendamine võib suurendada kalduvust näha juhuslikes kujundites või sündmustes mustreid. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni ülevaates kirjeldatakse katseid, kus väiksema kontrollitundega inimesed nägid juhuslikes punktikogumites sagedamini tähenduslikke kujundeid.
See ei tähenda, et iga inimene, kes usub saatusesse, „kujutaks asju ette“.
Pigem näitab see, kui loomulik on inimese jaoks püüda maailmast korda leida.
Meie aju ei küsi ainult, mis juhtus.
Ta tahab sageli teada ka, miks see juhtus.
Juhus võib olla emotsionaalselt ebamugav
Kujutame ette kahte inimest, kes jäävad napilt tõsisest õnnetusest kõrvale.
Üks võib mõelda: „Mul lihtsalt vedas.“
Teine: „Ju siis polnud minu aeg.“
Kolmas: „Sellel peab olema mingi põhjus, et ma pääsesin.“
Ükski neist tõlgendustest ei muuda toimunud sündmust. Kuid nende emotsionaalne mõju võib olla väga erinev.
Hiljutises eksistentsiaalset ärevust ja tähenduse loomist käsitlevas teadusartiklis pakuti välja hüpotees, et inimestel võib olla piiratud taluvus mõtte suhtes, et väga olulised või valusad sündmused on täiesti juhuslikud. Autor kirjeldab, kuidas inimesed võivad ebakindlusega toimetulemiseks kasutada erinevaid seletusraamistikke – näiteks juhuslikkust, moraalset põhjust või suuremat eesmärki. Tegemist on siiski ühe teoreetilise käsitlusega, mitte tõendiga, et inimesed universaalselt juhuslikkust taluda ei suuda.
Selles on intuitiivselt midagi arusaadavat.
Kui väga raske sündmus oli lihtsalt juhus, pole sellel tingimata seletust.
Kui aga inimene usub, et sellel oli mingi tähendus, võib sündmus muutuda vähemalt mõtteliselt paremini paigutatavaks.
Kontrollitunne on inimesele oluline
Inimesed tahavad üldiselt tunda, et nende valikutel on mõju.
Psühholoogiauuringutes on tajutud kontrolli seostatud heaolu ja kohanemisega ning kontrollivajadust on kirjeldatud kui väga fundamentaalset inimlikku vajadust.
Esmapilgul võiks siis arvata, et saatusesse uskumine tähendab kontrollist loobumist.
Aga alati mitte.
Uuringutes on kirjeldatud ka nähtust, mida nimetatakse mõnikord „läbiräägitavaks saatuseks“. Selle järgi võib inimene uskuda, et teatud piirid on talle ette antud, kuid tema enda pingutus määrab siiski, mida nende piiride sees teha saab.
Mõte võib kõlada näiteks nii:
„Ma ei saanud valida olukorda, millesse sattusin, kuid saan valida, mida ma nüüd teen.“
Katsetes on selline saatuse ja isikliku tegutsemise ühendamine olnud mõnes olukorras seotud aktiivsema kohanemise, tähenduse leidmise ja väiksema mõtete kinnijäämisega kui täiesti fatalistlik suhtumine. Tulemused ei näita siiski, et saatusesse uskumine oleks üldiselt parem kui isikliku kontrolli rõhutamine.
See teeb saatuse mõiste palju mitmekesisemaks kui lihtne „kõik on juba ette määratud“.
„Kõik juhtub põhjusega“ võib lohutada, aga sellel on ka teine pool
Raske sündmuse järel võib lause „kõigel on põhjus“ olla mõnele inimesele väga lohutav.
Teisele võib see kõlada peaaegu solvavalt.
Kui inimene kaotab lähedase, saab raske diagnoosi või satub õnnetusse, võib mõte suuremast tähendusest aidata tal juhtunut mõtestada.
Aga sama mõtteviis võib tekitada ka keerulisi küsimusi.
Kui kõigel on põhjus, kas inimene siis kuidagi „pidi“ kannatama?
Kas halb sündmus oli karistus?
Kas inimene oleks saanud seda vältida, kui oleks elanud teisiti?
Seetõttu pole tähenduse leidmine automaatselt kasulik ega kahjulik. Mõju sõltub sellest, milliseks inimene selle tähenduse enda jaoks kujundab. Ka värske tähenduse loomist käsitlev töö rõhutab, et erinevad seletusraamistikud võivad tuua kaasa erinevaid emotsionaalseid tagajärgi – näiteks turvatunnet, aga mõnel juhul ka süüd või abitust.
Mõni inimene talub teadmatust paremini kui teine
Juhuse aktsepteerimine tähendab vahel lihtsalt tunnistamist:
„Ma ei tea, miks see juhtus.“
See võib olla üllatavalt raske lause.
Inimene tahab loomulikult otsida põhjus-tagajärg seoseid. Kui vastust pole, võib lahtine küsimus jääda häirima.
Mõne jaoks on täiesti vastuvõetav, et maailmas toimub tohutult asju tõenäosuse ja juhuse tõttu.
Teine tunneb ennast turvalisemalt maailmas, kus sündmustel on mingi suurem kord.
Selliseid erinevusi ei saa lihtsalt jagada „ratsionaalseks“ ja „ebaratsionaalseks“. Ka inimene, kes peab ennast väga ratsionaalseks, võib sattuda olukorda, kus ta hakkab otsima märke ja kokkusattumusi.
Näiteks võib juhuslik kohtumine tunduda palju tähenduslikum, kui selle tulemusel muutub kogu inimese elu.
Tagantjärele tundub juhus sageli vähem juhuslik
Oletame, et inimene jääb bussist maha.
Selle tõttu läheb ta järgmise bussiga.
Seal kohtub ta inimesega, kellest saab mõne aasta pärast tema abikaasa.
Aastaid hiljem võib olla väga ahvatlev öelda:
„Ma pidin sellest esimesest bussist maha jääma.“
Aga sündmuse toimumise hetkel ei olnud bussist mahajäämisel sellist tähendust.
Tähendus tekkis hiljem.
See näitab, kuidas inimene jutustab enda elu tagantjärele terviklikuks looks. Paljud juhuslikud sündmused muutuvad meie mälus oluliseks just seetõttu, et me teame nüüd nende tagajärgi.
Kui teisel bussil poleks midagi erilist juhtunud, poleks bussist mahajäämine võib-olla isegi meelde jäänud.
Saatusesse uskumine ei tähenda tingimata tegevusetust
Fatalism ja saatusesse uskumine pole tingimata üks ja sama.
Fatalistlikus äärmuses võiks inimene mõelda:
„Midagi pole mõtet teha, sest kõik on niikuinii ette määratud.“
Kuid uuringud on näidanud, et inimesed võivad ühendada usku saatusesse väga tugeva isikliku tegutsemisega. Ühes mitut kultuuri käsitlenud uurimissuunas kirjeldataksegi „fate control“ või „negotiable fate“ ideed: inimene tunnistab väliseid piiranguid, kuid usub endiselt, et tema enda pingutus saab tulemusi mõjutada.
Selline inimene võib öelda:
„Võib-olla sattusin siia põhjusega, aga nüüd sõltub minust, mida ma selle võimalusega teen.“
See on väga erinev mõttest, et inimesel pole oma elu üle üldse mõju.
Ka juhusesse uskuja võib uskuda kontrolli
Samamoodi ei tähenda juhuse aktsepteerimine, et inimene arvaks, et miski ei sõltu temast.
Võib uskuda korraga kahte asja:
mõnda sündmust saab oma valikutega mõjutada;
ja mõni sündmus on lihtsalt juhus.
Näiteks võib inimene hoolitseda oma tervise eest, kinnitada turvavöö ja teha mõistlikke otsuseid, tunnistades samal ajal, et kõiki õnnetusi pole võimalik vältida.
Võib-olla ongi inimese igapäevane elu enamasti kombinatsioon kontrollist ja juhusest.
Me teeme valikuid, kuid ei vali kõiki asjaolusid.
Planeerime, kuid kõik plaanid ei õnnestu.
Kohtume inimestega, kellega kohtumist ei osanud ette näha.
Mõne asja põhjustame ise.
Mõni asi lihtsalt juhtub.
Kas mõlemad mõtteviisid võivad eksisteerida ühes inimeses?
Väga tõenäoliselt.
Inimene võib ühes olukorras rääkida saatusest ja teises juhusest.
Ta võib uskuda, et kohtumine oma partneriga oli „määratud“, kuid pidada lotovõitu täiesti juhuslikuks.
Samuti võib maailmavaade elu jooksul muutuda.
Raske kogemus võib tugevdada inimese usku suuremasse plaani.
Teisel võib sama kogemus teha vastupidist ning panna teda seniseid uskumusi kahtluse alla seadma.
Seetõttu pole küsimus ainult selles, kas inimesed jagunevad saatuse- ja juhuseuskujateks.
Pigem võib meil kõigil olla mõlemast midagi.
Võib-olla räägivad saatus ja juhus lõpuks samast inimese vajadusest
Üks ütleb:
„See juhtus põhjusega.“
Teine:
„See oli statistiline kokkusattumus.“
Mõlemad üritavad maailma mingil viisil mõistetavaks teha.
Üks leiab korra tähendusest.
Teine leiab korra tõenäosusest.
Ja võib-olla on just see kõige huvitavam osa.
Inimene ei ela ainult sündmuste keskel. Ta loob neist enda jaoks loo.
Mõnikord nimetame selle loo saatuseks.
Mõnikord juhuseks.
Ja väga sageli saame alles aastaid hiljem aru, millise tähenduse me ühele täiesti ootamatule sündmusele lõpuks andsime.
Allikad ja edasi lugemine
American Psychological Association – A reason to believe
PubMed / PMC – Does Believing in Fate Facilitate Active or Avoidant Coping?
PubMed / PMC – Born to Choose: The Origins and Value of the Need for Control
MIDA SINA ARVAD?
Kumb tundub sulle elu ootamatute sündmuste puhul lähedasem?
1 inimene on kaasa mõelnud