Miks vajavad mõned inimesed suhtes rohkem omaette aega?

Heas suhtes olemist seostatakse sageli läheduse, ühiste tegemiste ja võimalikult rohke koos veedetud ajaga. Kui üks partneritest ütleb, et tahab mõneks ajaks omaette olla, võib teine seda tõlgendada hoopis eemaletõmbumise, jahtunud tunnete või probleemina.

Tegelikult ei tähenda omaette olemise vajadus automaatselt, et suhtes oleks midagi valesti.

Inimesed erinevad selles, kui palju nad vajavad suhtlemist, kui kiiresti nad sotsiaalselt väsivad, kuidas nad stressist taastuvad ja kui oluline on neile tunne, et osa ajast ja tegevustest kuulub ainult neile endile.

Mõne inimese jaoks tähendab hea suhe seda, et suurem osa vabast ajast veedetakse koos. Teise jaoks toimib suhe paremini siis, kui ühise elu kõrval jääb alles ka oma ruum, oma huvid ja võimalus aeg-ajalt üksi olla.

Kõige olulisem küsimus ei ole seetõttu see, kumb vajadus on õigem, vaid kas partnerid suudavad oma erinevustest rääkida nii, et kumbki ei tunneks end tõrjutuna ega kontrollituna.

Omaette olemine ei ole sama mis üksildus

Üksi olemine ja üksildus võivad väliselt tunduda sarnased, kuid inimese kogemus võib olla täiesti erinev.

Üksildus tähendab tavaliselt seda, et inimene sooviks rohkem lähedust või kontakti, kuid ei saa seda piisavalt.

Vabatahtlik omaette olemine võib seevastu olla teadlik valik.

Inimene võib armastada oma partnerit, nautida ühiseid tegevusi ja samal ajal soovida mõnikord lugeda, jalutada, tegeleda hobiga või lihtsalt vaikuses olla.

Just valikuvabadus on oluline.

Kui inimene saab ise otsustada, millal olla koos ja millal omaette, võib omaette veedetud aeg aidata tal taastuda ja mõtteid korrastada.

Kui aga inimene tunneb end suhtes sunnitult eraldatuna või jäetakse teadlikult tähelepanuta, on olukord hoopis teine.

Miks võivad inimesed selles nii erinevad olla?

Ühte lihtsat põhjust ei ole.

Erinevust võivad mõjutada temperament, harjumused, töö iseloom, varasemad suhted, lapsepõlvekodu ning lihtsalt inimese isiklikud eelistused.

Näiteks inimene, kes töötab terve päeva klientide, kolleegide või suure hulga inimestega, võib õhtuks vajada vaikust.

Teine inimene võib veeta suure osa päevast üksi või kodukontoris ning oodata just õhtust aega, et partneriga rääkida ja midagi koos teha.

Mõlemad võivad tulla koju täiesti erineva vajadusega.

Üks mõtleb:

„Lõpuks saan natuke omaette olla.“

Teine mõtleb:

„Lõpuks saame ometi koos olla.“

Kui kumbki ei mõista, mis teise sees toimub, võib sellest väga lihtsalt tekkida konflikt.

Autonoomia ei tähenda suhtest eemaldumist

Psühholoogias kasutatakse sageli autonoomia mõistet.

See ei tähenda tingimata iseseisvat elu ilma teiste inimesteta ega soovi partnerist eemalduda.

Pigem tähendab see tunnet, et inimene saab olla suhtes iseendana ja teha vähemalt osa oma valikutest vabatahtlikult.

Inimesel võib samal ajal olla tugev vajadus nii läheduse kui ka isikliku ruumi järele.

Need kaks vajadust ei pea teineteisele vastanduma.

Heas suhtes võib inimene tunda korraga:

et ta kuulub kellegagi kokku;
et teda armastatakse;
et ta saab partnerile toetuda;
ja et ta ei pea selle kõige nimel loobuma oma isiksusest.

Just see kombinatsioon võib olla suhte jaoks tugevam kui olukord, kus üks partner tunneb, et koosolemine on kohustus.

Miks võetakse omaette olemise soovi vahel isiklikult?

Kui üks partner ütleb: „Ma tahaks täna natuke omaette olla“, võib teine kuulda hoopis:

„Ma ei taha sinuga olla.“

Need kaks lauset ei tähenda sama asja.

Ometi võib teine tõlgendus tekkida väga kiiresti, eriti kui suhtes on varem olnud ebakindlust või kui partnerite lähedusevajadus on erinev.

Inimene, kes vajab rohkem koosolemist, võib hakata mõtlema:

Kas ta on minust tüdinud?

Kas midagi on valesti?

Kas ma olen midagi teinud?

Kas ta tahab minust eemalduda?

Samas võib rohkem oma ruumi vajav partner hakata tundma, et temalt nõutakse pidevalt tähelepanu.

Siis võib ta hakata eemalduma veel rohkem.

Nii võib väga tavalisest erinevusest kujuneda konflikt, kuigi kumbki ei kavatsenud teisele haiget teha.

Oluline on viis, kuidas oma vajadusest räägitakse

Sama mõtet saab väljendada väga erinevalt.

„Jäta mind rahule“ võib kõlada tõrjuvalt.

„Mul oli täna väga suhtlemisrohke päev ja ma tahaksin pool tundi vaikuses olla. Pärast võiksime koos süüa teha“ annab partnerile palju rohkem infot.

Teine lause ütleb korraga kaks asja:

mul on praegu vaja oma ruumi,

aga ma ei eemaldu sinust.

Selline selgus võib vähendada olukordi, kus partner hakkab vaikust või omaette olemist ise tõlgendama.

Samuti aitab see, kui inimene oskab nimetada, mida ta tegelikult vajab.

Mõnikord ei ole vaja tervet õhtut üksi olla.

Piisab 20 minutist pärast tööpäeva.

Teinekord aitab eraldi hobiga tegelemine.

Mõnel paaril toimib hästi see, kui kumbki saab nädalas mõne õhtu oma tegevuste jaoks.

Universaalset reeglit ei ole.

Ka liiga vähene isiklik ruum võib hakata suhet koormama

Suhte alguses võib tunduda loomulik tahta võimalikult palju koos olla.

Pikemas suhtes on aga sageli kasulik, kui mõlemal säilivad vähemalt mingil määral oma huvid, sõprussuhted ja tegevused.

Kui kogu inimese sotsiaalne elu, vaba aeg ja emotsionaalne tugi sõltuvad ainult partnerist, võib see muutuda mõlemale koormavaks.

Partner ei pea olema korraga:

parim sõber,

ainus vestluskaaslane,

ainus harrastuskaaslane,

ainus emotsionaalne tugi

ja kogu vaba aja sisu.

See ei tähenda, et paar peaks palju eraldi olema.

Pigem tähendab see, et lähedane suhe ei pea inimese ülejäänud elu täielikult asendama.

Kas introverdid vajavad alati rohkem omaette aega?

Sellist lihtsat reeglit teha ei saa.

Introvertsus võib tähendada, et inimene väsib intensiivsest sotsiaalsest suhtlusest kiiremini ja vajab taastumiseks rahulikumat keskkonda.

Kuid ka väga suhtlemisaldis inimene võib vajada palju oma aega.

Samuti võib introvert nautida partneriga väga palju koosolemist, sest lähedase inimesega suhtlemine ei pruugi olla talle sama koormav kui suur seltskond.

Seetõttu ei tasu partnerit ühe iseloomuomaduse põhjal ära seletada.

Palju kasulikum on küsida otse:

„Kui palju omaette aega sulle hea enesetunde jaoks vaja on?“

Omaette olemine võib tähendada erinevaid asju

Ka siin võivad partnerid rääkida justkui samast asjast, kuid mõelda midagi täiesti erinevat.

Ühele tähendab oma aeg seda, et ta läheb üksi jalutama.

Teine tahab mängida arvutimängu.

Kolmas tahab olla samas toas partneriga, kuid kumbki tegeleb oma asjadega.

Neljas tahab terve päeva üksi olla.

Ka koos olemisel on erinevaid tasemeid.

Kaks inimest võivad istuda õhtul kolm tundi samal diivanil, kuid üks vaatab televiisorit ja teine telefoni.

Teine paar võib veeta koos vaid tunni, kuid räägib selle aja jooksul päriselt omavahel.

Seetõttu ei määra suhte lähedust ainult koos veedetud tundide arv.

Oluline on ka see, milline see aeg on.

Millal võib omaette olemise soov siiski probleemile viidata?

Oma ruumi vajadus iseenesest ei ole probleem.

Tähelepanelikum tasub olla siis, kui käitumine muutub järsult või omaette olemist kasutatakse pidevalt partneri vältimiseks.

Näiteks võib muret tekitada olukord, kus inimene:

väldib nädalaid igasugust ühist aega;

keeldub peaaegu täielikult suhtlemast;

kasutab vaikimist partneri karistamiseks;

ei soovi enam ühtegi ühist tegevust;

muutub väga kinniseks ega selgita oma käitumise muutust.

Ka sellisel juhul ei saa ühe tunnuse põhjal järeldada, mis toimub.

Põhjuseks võivad olla suhteprobleemid, töökoormus, stress, väsimus või hoopis midagi muud.

Esimene samm võiks olla rahulik küsimus, mitte oletus.

Mõnikord on probleem hoopis liiga väheses koosolemises

Teine äärmus on samuti võimalik.

Kui üks partner tahab pidevalt olla omaette ja teine vajab oluliselt rohkem lähedust, võib juhtuda, et mõlemad vajadused on täiesti mõistetavad, kuid omavahel raskesti sobitatavad.

Ühel võib olla tunne, et temalt nõutakse liiga palju.

Teisel tunne, et teda jäetakse pidevalt üksi.

Sellises olukorras ei ole eriti kasulik otsida süüdlast.

Olulisem on aru saada, kas paar suudab leida rütmi, milles mõlemad saavad piisavalt seda, mida vajavad.

See võib tähendada näiteks kokkulepet, et teatud õhtud veedetakse teadlikult koos ja teatud aeg jäetakse vabamaks.

Hea kompromiss ei tähenda alati pooleks tegemist

Kui üks partner soovib kaks tundi omaette olla ja teine mitte ühtegi, ei tähenda kompromiss tingimata ühte tundi.

Suhetes ei saa kõiki vajadusi matemaatiliselt jagada.

Hea lahendus on selline, kus mõlemad mõistavad, miks kokkulepe nende jaoks toimib.

Näiteks võib omaette olemist vajav partner saada pärast tööd rahuliku tunni ning pärast seda veedab paar õhtu teadlikult koos.

Või lepitakse kokku, et üks inimene tegeleb laupäeva hommikuti oma hobiga ja pärastlõuna kuulub ühistele tegemistele.

Sellised kokkulepped vähendavad ebakindlust.

Partner teab, et omaette olemine ei tähenda suhte vältimist.

Ka samas kodus saab olla omaette

Oma ruum ei pea alati tähendama eraldi korterit, tuba või kodust lahkumist.

Paljud paarid leiavad võimaluse olla koos ja eraldi samal ajal.

Üks loeb.

Teine vaatab filmi.

Üks teeb köögis süüa.

Teine tegeleb oma hobiga.

Mõlemad teavad, et teine on lähedal, kuid puudub kohustus pidevalt suhelda.

Mõne inimese jaoks on just selline vaikne koosolemine väga tugev läheduse vorm.

Kas omaette olemise vajadus võib suhte jooksul muutuda?

Jah.

Inimese vajadused ei pruugi kogu elu ühesugused olla.

Töökoormus, laste sünd, tervis, kolimine, pensionile jäämine ja paljud muud elumuutused võivad mõjutada seda, kui palju inimene suhtlemist või vaikust soovib.

Näiteks võib kodukontor muuta olukorda vastupidiseks.

Kui paar veedab terve tööpäeva samas kodus, võib õhtune omaette olemise vajadus suureneda.

Kui üks partner on aga terve päeva üksi kodus, võib ta õhtuks hoopis rohkem suhtlemist oodata.

Seetõttu võivad ka aastaid hästi toiminud harjumused mingil hetkel muutmist vajada.

Küsimus ei ole selles, kui palju paar koos on

Ühte universaalset head suhtemudelit ei ole.

Mõni paar teeb peaaegu kõike koos ja mõlemale meeldib see.

Teised veedavad palju aega eraldi, kuid tunnevad end väga lähedasena.

Probleem tekib pigem siis, kui ühe inimese vajadus saavutatakse pidevalt teise arvelt.

Kui üks peab kogu aeg loobuma oma ruumist, võib tekkida tunne, et teda kontrollitakse.

Kui teine peab pidevalt loobuma soovitud lähedusest, võib ta tunda end kõrvalejäetuna.

Seetõttu ei ole kõige olulisem küsimus:

„Kui palju peaks paar koos aega veetma?“

Palju kasulikum küsimus on:

„Kas meie mõlema vajadustele on selles suhtes piisavalt ruumi?“

Oma ruum ja lähedus võivad teineteist toetada

Esmapilgul tundub, et omaette olemine ja lähedus on vastandid.

Tegelikult ei pruugi need seda olla.

Kui inimene saab suhtes olla vabalt iseenda moodi, võib tal olla ka lihtsam partnerile lähedal olla.

Ta ei pea koosolemist tajuma kohustusena.

Samal ajal aitab turvaline lähedus muuta omaette olemise vähem ähvardavaks.

Partner teab, et mõni tund või õhtu eraldi ei tähenda suhte kadumist.

Nii võib hea suhe sisaldada mõlemat:

ühist elu

ja ruumi kahele eraldi inimesele.

Võib-olla ei näita suhte tugevust mitte see, kui palju kaks inimest suudavad koos olla, vaid see, kas nad saavad olla nii koos kui ka eraldi ilma, et kumbki peaks selle pärast oma kohta suhtes kartma.

Miks mõned inimesed vajavad suhtes rohkem omaette aega kui teised?