Miks muutub vana sõprus vahel ühepoolseks?

„Peaksime varsti kokku saama.“

Sõber kirjutab, et muidugi peaks. Ta ütleb, et igatseb vanu aegu ja tahaks pikemalt rääkida.

Aga kohtumist ei tule.

Nädal hiljem kirjutad uuesti sina. Pakud välja päeva ja koha. Sõber vastab sõbralikult, kuid tal on kiire. Järgmine kord läheb samamoodi.

Ühel hetkel märkad, et kui sina ühendust ei võta, ei pruugi te mitu kuud rääkida.

Kas see tähendab, et sõprus on muutunud ühepoolseks? Või on täiskasvanuelus lihtsalt nii palju tegemist, et keegi peabki olema see, kes teisi kokku kutsub?

Vastus ei pruugi selguda sõnumite arvu kokku lugedes. Oluline on vaadata, milline on suhe tervikuna ning kuidas mõlemad inimesed end selles tunnevad.

Sõprussuhted ei püsi alati sellisena, nagu need kunagi olid

Kooliajal või nooruses võib sõpradega kohtumine olla igapäevaelu loomulik osa.

Käite samas koolis, elate lähestikku või kuulute ühisesse seltskonda. Suhtlemiseks ei pea tingimata aega eraldi planeerima.

Hiljem võivad inimeste elud liikuda eri suundades.

Üks kolib teise linna. Teisel sünnivad lapsed. Kolmas alustab uut tööd või hoolitseb lähedase eest. Mõni inimene vajab senisest rohkem omaette olemise aega.

Sõprus võib jääda oluliseks, kuid senised võimalused seda hoida muutuvad.

Teaduskirjanduses käsitletakse täiskasvanute sõprussuhete nõrgenemist nii teadliku eemaldumise kui ka järkjärgulise kaugenemisena. Viimase puhul ei pruugi olla ühtegi tüli ega kindlat hetke, mil suhe lõpeb.

Mõnikord jäävad kaks inimest lihtsalt aina harvemini teineteise ellu.

Miks võtab ühendust alati üks ja sama inimene?

Mõnes sõpruskonnas on algusest peale inimene, kes teeb ettepanekuid ja korraldab kohtumisi.

Ta mäletab sünnipäevi, kirjutab esimesena ja küsib, kuidas teistel läheb.

See ei tähenda automaatselt, et ülejäänud sõbrad temast vähem hooliksid.

Inimesed erinevad selles, kui sageli nad suhtlemisvajadust tunnevad, kui kergesti nad ise algatavad ning kui mugavalt nad kohtumisi korraldavad.

Üks võib mõelda: „Me pole ammu rääkinud, peaksin kirjutama.“

Teine võib mõelda täpselt sama, kuid lükata kirjutamise õhtusse. Õhtul tuleb midagi vahele ning järgmisel päeval on mõte ununenud.

Selline erinevus võib toimida aastaid, kui mõlemad on suhtega rahul.

Raskus tekib siis, kui ühenduse hoidjast saab inimene, kellele tundub, et ilma tema pingutuseta kaoks sõprus täielikult.

Sõpruses ei pea kõike tegema võrdselt

Vastastikkus ei tähenda seda, et üks sõnum nõuab alati üht vastusõnumit või et mõlemad peavad kordamööda kohtumise välja pakkuma.

Sõbrad võivad panustada erinevalt.

Üks korraldab ühiseid ettevõtmisi. Teine oskab rasketel hetkedel kuulata. Kolmas on inimene, kellelt saab alati praktilist abi küsida.

Mõnel eluperioodil võib üks sõber vajada rohkem tuge ja teine seda pakkuda.

Seetõttu ei anna üksainus küsimus „Kes viimati kirjutas?“ kogu suhte kohta õiglast pilti.

Olulisem on küsida, kas mõlemad tunnevad, et teine peab neid tähtsaks.

Kui üks inimene algatab kõik kohtumised, kuid teine tuleb hea meelega kohale, tunneb huvi ja on vajaduse korral olemas, ei pruugi esimene seda ühepoolse suhtena kogeda.

Kui aga üks inimene peab alati kirjutama, kohale sõitma, vestlust üleval hoidma ja abi pakkuma, võib tasakaal tunduda hoopis teistsugune.

Millal hakkab ühepoolsus haiget tegema?

Sageli ei teki pettumus ühest ära jäänud kohtumisest.

See koguneb väikestest kogemustest.

Sina küsid, kuidas sõbral läheb, kuid tema ei küsi sinult sama.

Sina sõidad talle külla, aga tema ei leia võimalust sinu juurde tulla.

Sina kuulad tema muresid, kuid oma probleemist rääkides märkad, et vestlus pöördub kiiresti tagasi tema elu juurde.

Ühel hetkel võib tekkida küsimus: „Kas ma olen talle sõber või lihtsalt inimene, kes on alati olemas?“

See tunne väärib tähelepanu isegi siis, kui sõber ei ole teadlikult midagi halba teinud.

Samas ei saa ainult ühe inimese kogemuse põhjal kindlalt teada, mida teine mõtleb või miks ta nii käitub.

Enne lõpliku järelduse tegemist võib olla mõistlik sellest rääkida.

„Tal on lihtsalt kiire“ võib olla tõsi — aga kui kaua?

Täiskasvanutel võib tõepoolest olla keeruline ühiseid aegu leida.

Töö, pere, tervis ja muud kohustused võivad muuta kohtumised harvaks.

Kuid hõivatus ja huvi puudumine ei ole päris sama asi.

Sõber võib keelduda kohtumisest, aga pakkuda ise uue aja. Ta võib vastata alles mitme päeva pärast, kuid siis päriselt uurida, kuidas sul läheb.

Mõnikord võib ta öelda: „Mul on praegu väga keeruline aeg, aga ma ei taha, et sa arvaksid, nagu oleksid mulle väheoluline.“

Selline selgitus ei muuda kiiret eluperioodi olematuks, kuid võib vähendada teadmatust.

Kui vastuseks on kuude kaupa ainult „peaksime kunagi kokku saama“, võib aga tekkida vajadus küsida, kas mõlemad üldse ootavad sellelt sõpruselt sama.

Kas vanad ühised mälestused hoiavad sõprust alles?

Pikaaegses sõpruses võib olla palju ühist ajalugu.

Mäletate kooliaega, esimesi töökohti, ühiseid reise või sündmusi, mida on raske kellelegi teisele lõpuni selgitada.

Need mälestused võivad olla väga väärtuslikud.

Aga ühine minevik ei taga automaatselt, et praegune suhe pakub mõlemale lähedust.

Inimesed võivad olla aja jooksul muutunud. Teie huvid, väärtused ja igapäevaelu ei pruugi enam nii palju kattuda.

See ei tee varasemat sõprust võltsiks.

Võimalik, et see oli ühel eluperioodil lähedane ning on nüüd muutunud harvemaks ja teistsuguseks suhteks.

Täiskasvanute sõprussuhete lõppemist käsitlevad uurijad on välja pakkunud mudeli, milles suhte muutumist mõjutavad olukorrad, inimeste endi omadused ja nendevaheline suhtlus. Mudel eristab ka aktiivset suhte lõpetamist ja passiivset kaugenemist.

Kõik sõprused ei lõpe seega suure tüliga. Mõni muutub ajapikku kaugemaks ilma selge lõpp-punktita.

Kas tasub mõneks ajaks ise kirjutamine lõpetada?

Kui tunned, et oled alati suhte algataja, võib tekkida soov teha katse:

„Vaatan, kas ta võtab ise ühendust.“

See võib aidata märgata senist suhtlusmustrit, kuid ei ole eksimatu test sõbra tunnetele.

Inimene, kes pole harjunud esimesena kirjutama, ei pruugi seda teha ka siis, kui peab sind oluliseks. Samuti ei tea ta tingimata, et sina ootad muutust.

Kui lõpetad kirjutamise selleks, et teist inimest karistada või panna teda oma väärtust tõestama, võib tulemus olla veel suurem kaugenemine.

Teistsugune on olukord siis, kui otsustad oma aega ja energiat teadlikumalt jagada.

Sa ei pea lõputult korraldama kohtumisi, mis jäävad ära, ega võtma endale kogu suhte hoidmise vastutust.

Võid kirjutada harvemini ja vaadata, milline suhtlemine tundub sulle loomulik — ilma et peaksid vaikimisest salajast eksamit tegema.

Kuidas sõbrale öelda, et suhe tundub ühepoolne?

Kõige keerulisem võib olla vestluse alustamine.

Lause „Sa ei kirjuta mulle kunagi“ võib panna teise inimese kohe ennast kaitsma.

Rääkida võib ka sellest, mida sina oled märganud ja vajad.

Näiteks:

„Mulle meeldib sinuga kokku saada, aga viimasel ajal on mul tunne, et kohtumised toimuvad ainult siis, kui mina need välja pakun. Kas sulle sobiks, kui mõnikord algataksid ka sina?“

Või:

„Ma tean, et sul on kiire aeg. Samas tunnen meie vanast suhtlemisest puudust. Kas me võiksime leida viisi, kuidas aeg-ajalt päriselt ühendust hoida?“

Selline vestlus ei taga soovitud vastust.

Võib selguda, et sõbral ongi praegu vähe aega. Võib ilmneda, et ta ei osanud sinu tunnet märgata. Või saate aru, et ootate suhtelt erinevaid asju.

Ka ebamugav vastus võib olla kasulikum kui kuude kaupa oletamine.

Kui sõber lubab muutuda, aga midagi ei muutu

Mõnikord möödub vestlus hästi.

Sõber ütleb, et sul on õigus, ja lubab edaspidi rohkem ühendust võtta.

Siis läheb mõni nädal mööda ning kõik jätkub endistviisi.

See võib olla eriti pettumust valmistav, sest nüüd tead, et oled oma mure välja öelnud.

Siiski tasub eristada ühekordset unustamist pikemast mustrist.

Keegi ei muuda alati aastate jooksul kujunenud harjumust kohe.

Aga kui sõnad ja teod jäävad pikema aja jooksul lahku, võib tekkida vajadus mõelda, millise suhtega sa päriselt rahul oleksid.

Mõnikord tuleb leppida, et endine väga lähedane sõprus toimib edaspidi pigem aeg-ajalt suhtlemise vormis.

Mõnikord tuleb aga tunnistada, et see suhe teeb rohkem haiget, kui rõõmu pakub.

Kas sõpruse muutumine tähendab selle lõppu?

Ei pruugi.

Sõprus ei pea alati jääma sama lähedaseks ega sama sagedaseks, et olla tähenduslik.

Mõne sõbraga räägitakse iga nädal. Teisega saadakse kokku paar korda aastas ning jätkatakse juttu sealt, kus viimati pooleli jäi.

Kui see sobib mõlemale, ei ole harv suhtlemine iseenesest probleem.

Raskus tekib siis, kui üks inimene ootab lähedast sõprust, teine aga soovib või suudab pakkuda ainult juhuslikku kontakti.

Sellisel juhul ei pruugi küsimus olla selles, kumb on halb sõber.

Küsimus võib olla erinevates ootustes, mida pole omavahel läbi räägitud.

Millal on mõistlik suhtesse vähem panustada?

Kui oled oma tundeid selgitanud, proovinud kohtumisvõimalusi leida ja märganud, et vastastikust huvi ei teki, on lubatud oma panust vähendada.

See ei nõua tingimata suurt lõpuvestlust ega kellegi süüdlaseks kuulutamist.

Võid lõpetada pideva kohtumiste korraldamise. Võid keskenduda rohkem inimestele, kellega suhtlemine tundub vastastikune. Võid jätta vana sõpruse alles, kuid muuta oma ootusi sellele.

Kui suhtes esineb korduvat halvustamist, ärakasutamist või piiride eiramist, võib distantsi hoidmine olla vajalik ka muudel põhjustel kui harv ühendusevõtt.

Pikk ühine ajalugu ei kohusta inimest taluma suhet, milles tema vajadustele pidevalt ruumi ei jää.

Vahel ei olegi vaja sõprust päästa, vaid mõista, milliseks see on muutunud

Ühepoolse sõpruse juures teeb sageli kõige rohkem haiget teadmatus.

Kas teisel pole aega? Kas ta on kaugenenud? Kas midagi jäi ütlemata? Kas mina ootan liiga palju?

Kõigile küsimustele ei pruugi selget vastust tulla.

Kuid üks asi on oluline: sõpruse väärtust ei saa mõõta ainult selle järgi, kes viimati helistas või kui kiiresti sõnumile vastati.

Vaadata tasub tervikut.

Kas sul on selle inimesega hea olla? Kas ta tunneb sinu elu vastu huvi? Kas saad vajaduse korral temale toetuda? Kas suhtlemine jätab sind enamasti hoituna või hoopis kurnatuna tundma?

Mõni vana sõprus vajab uut kokkulepet. Mõni vajab rohkem aega. Mõni jääbki ilusaks osaks minevikust.

Sõprust ei pea iga hinna eest hoidma täpselt sellisena, nagu see kunagi oli. Aga kui see on sulle oluline, tasub enne vaikselt eemaldumist anda teisele inimesele võimalus aru saada, mida sa tunned.