Miks õed-vennad pidevalt tülitsevad ja millal peaks vanem sekkuma?

„Tema alustas!“

„Ei, tema võttis minu asja!“

„Ta teeb seda meelega!“

Kui peres kasvab rohkem kui üks laps, võivad sellised laused kõlada peaaegu iga päev.

Tülitsetakse mänguasjade, tähelepanu, telekapuldi, arvuti, toa, maiustuste, istekoha või selle üle, kes sai midagi esimesena.

Vanema jaoks võib see muutuda väsitavaks.

Tekib tunne, et lapsed võiksid ju ometi omavahel läbi saada.

Aga õdede-vendade konfliktid ei tähenda automaatselt, et nende suhtes oleks midagi valesti.

Mõõdukas vaidlemine on osa koos kasvamisest.

Küsimus on pigem selles, millal tasub lastel lasta ise lahendus leida ja millal peab täiskasvanu sekkuma.

Õed-vennad on üksteisele väga lähedal

Õde või vend pole lihtsalt teine laps samas majas.

Ta võib olla korraga:

mängukaaslane;

võistleja;

liitlane;

ärritaja;

eeskuju;

inimene, kellega tuleb jagada vanemate tähelepanu ja kodust ruumi.

Just see lähedus loob palju võimalusi nii heaks läbisaamiseks kui konfliktideks.

Lapsed veedavad sageli õe või vennaga rohkem vaba aega kui paljude teiste inimestega.

Mida rohkem ollakse koos, seda rohkem tekib ka võimalusi erimeelsusteks.

Tülitsemine ei tähenda, et lapsed üksteist ei armasta

Üks levinud vanema hirm on:

„Kui nad kogu aeg tülitsevad, siis nad vist ei salligi üksteist.“

Tegelikkus võib olla palju keerulisem.

Sama laps võib hommikul vennaga mängida, lõuna ajal temaga kakelda ja õhtul jälle otsida just tema seltskonda.

Lähedus ja konflikt võivad õdede-vendade suhtes eksisteerida korraga.

Uuringutes on õdede-vendade suhte kvaliteeti kirjeldatud muu hulgas soojuse, konflikti ja tajutud erineva kohtlemise kaudu.

See tähendab, et ainult tülide arvu järgi ei saa kogu suhte kvaliteeti hinnata.

Väiksem laps ei oska konflikti veel samamoodi lahendada kui suurem

Kolmeaastase ja kümneaastase lapse konfliktioskused pole võrreldavad.

Väiksem laps võib veel väga tugevalt tegutseda hetkeemotsiooni järgi.

Ta tahab mänguasja.

Ta võtab selle.

Ta vihastab.

Ta lükkab.

Vanem laps suudab üldjuhul paremini mõista reegleid, teise inimese vaatenurka ja võimalikke kompromisse.

See tähendab ka seda, et vanema roll sõltub laste vanusest.

Uuringud on viidanud, et nooremate õdede-vendade puhul võib vanema sekkumisest olla rohkem kasu kui vanemate laste puhul, kes suudavad juba ise rohkem konflikte lahendada.

„Tema sai rohkem“ on laste jaoks väga oluline küsimus

Paljud õdede-vendade tülid keerlevad õigluse ümber.

Kes sai suurema koogitüki?

Kes istub autos ees?

Kes sai uue asja?

Kes tohib kauem üleval olla?

Täiskasvanu võib mõelda:

„See pole ju üldse oluline.“

Lapse jaoks võib see olla väga oluline.

Ta ei vaata ainult eset või privileegi.

Ta võib vaadata, mida see tema arvates tähendab:

„Kas ema armastab teda rohkem?“

„Miks tema tohib ja mina ei tohi?“

„Miks mina pean alati järele andma?“

Just seetõttu võib näiliselt tühine asi käivitada väga suure emotsiooni.

Õiglane ei tähenda alati täpselt sama

Vanema üks raskemaid ülesandeid on selgitada, et võrdsus ja õiglus pole alati üks ja sama.

Kuueaastane ja neljateistkümneaastane laps ei pea tingimata saama kõike samadel tingimustel.

Vanem laps võib kauem üleval olla.

Noorem võib vajada rohkem abi.

Üks laps võib vajada rohkem tuge koolis.

Teine rohkem abi emotsioonidega.

Kui vanem proovib teha kõik alati matemaatiliselt täpselt võrdseks, võib see muutuda võimatuks.

Olulisem on, et erinevustel oleks lapse jaoks arusaadav põhjus.

Võistlus vanema tähelepanu pärast võib olla peidetud

Lapsed ei pruugi öelda:

„Ma olen kade, sest sa veetsid vennaga rohkem aega.“

Selle asemel võib juhtuda midagi muud.

Laps segab õe mängu.

Võtab tema asja.

Provotseerib.

Kaebab vanemale.

See ei tähenda, et iga tüli põhjuseks oleks tähelepanupuudus.

Kuid vahel võib konflikti taga olla soov saada tagasi tunne:

„Ka mina olen oluline.“

Vanem võib tahtmatult konflikti suuremaks teha

Üks kõige tavalisemaid küsimusi on:

„Kes alustas?“

Vahel on seda vaja teada.

Näiteks siis, kui keegi tegi teisele haiget.

Aga tavalise vaidluse puhul võib pidev süüdlase otsimine viia selleni, et lapsed õpivad hoopis paremini oma versiooni esitama.

Mõlemad tahavad tõestada:

„Mina olen hea ja tema on süüdi.“

Selle asemel võib vahel kasulikum olla küsida:

„Mis juhtus?“

„Mida sina tahtsid?“

„Mida tema tahtis?“

„Kuidas seda nüüd lahendada?“

Vanem ei pea alati olema kohtunik

Kui iga väikese konflikti lahendab vanem, saavad lapsed vähem võimalusi ise harjutada.

Läbirääkimine.

Kompromiss.

Oma soovi sõnastamine.

Teise kuulamine.

Järjekorra kokkuleppimine.

Need kõik on oskused, mida õpitakse praktikas.

Uuringud vanemate vahendamisest on näidanud, et kui täiskasvanu aitab lastel ise lahendusteni jõuda, võivad paraneda laste läbirääkimis- ja probleemilahendusoskused.

Seetõttu ei pea vanema roll alati olema otsustada:

„Sinul on õigus ja sinul pole.“

Vahel on parem olla vahendaja.

Millal võib lasta lastel ise lahendada?

Kui konflikt on suhteliselt rahulik ja mõlemad lapsed suudavad veel rääkida, võib vanem mõnda aega kõrvalt vaadata.

Näiteks:

kaks last tahavad sama mänguasja;

üks tahab valida telekast ühe saate, teine teise;

mõlemad tahavad istuda samal kohal.

Sellistes olukordades võib öelda:

„Proovige kõigepealt ise lahendus leida.“

See annab lastele võimaluse harjutada.

Kui nad jõuavad kompromissini, on see oskus, mida nad saavad kasutada ka väljaspool kodu.

Aga väiksemad lapsed vajavad rohkem abi

Eelkooliealise lapse puhul ei saa eeldada, et ta suudab alati rahulikult kompromissi leida.

Uuringud on leidnud, et nooremate õdede-vendade konfliktides võib vanema passiivne mittesekkumine olla seotud järgmiste konfliktide ja antagonistlikuma käitumisega.

See ei tähenda, et vanem peaks iga vaidluse ise lahendama.

Pigem tähendab see, et väiksemad lapsed võivad vajada rohkem juhendamist.

Näiteks:

„Ütle talle sõnadega, mida sa tahad.“

„Praegu on tema kord. Siis tuleb sinu kord.“

„Me ei löö. Kui oled vihane, ütle seda.“

Millal peab vanem kindlasti sekkuma?

On olukordi, kus lihtsalt kõrvalt vaatamine pole sobiv.

Vanem peaks sekkuma, kui:

üks laps lööb, hammustab, kägistab või kasutab muud füüsilist vägivalda;
kasutatakse esemeid teise vigastamiseks;
üks laps on selgelt teise ees jõu või vanuse tõttu kaitsetu;
üks laps kardab teist;
konflikt muutub pidevaks alandamiseks või mõnitamiseks;
üks laps ei saa olukorrast ise lahkuda;
vara lõhutakse tahtlikult;
sama last rünnatakse või tõrjutakse süstemaatiliselt.

Sellisel juhul pole enam tegemist lihtsalt tavalise „õdede-vendade nääklemisega“.

Kõiki tülisid ei tohiks nimetada normaalseks

Õdede-vendade konfliktid on tavalised.

See ei tähenda, et igasugune käitumine oleks normaalne või lubatav.

Süstemaatilisel agressioonil võivad olla lastele negatiivsed tagajärjed.

Uuringud on leidnud seoseid suurema õdede-vendade konflikti ning laste emotsionaalsete ja käitumisprobleemide vahel.

See ei tõesta, et konflikt üksi neid probleeme põhjustaks, sest peresuhted on keerulised.

Kuid see on piisav põhjus, et pidevat agressiooni mitte pisendada lausega:

„Õed-vennad ikka kaklevad.“

„Te olete ju õed-vennad“ ei lahenda probleemi

Vanem võib konfliktist väsides öelda:

„Te peate üksteist armastama.“

Aga tunnet ei saa käsu peale tekitada.

Samuti ei pea õed-vennad olema alati parimad sõbrad.

Palju realistlikum eesmärk on:

teist ei lööda;

teise asju austatakse;

teist ei alandata;

konflikti saab lahendada ilma haiget tegemata.

Lähedus võib selle kõrval aja jooksul ise kujuneda.

Võrdlemine võib muuta võistluse teravamaks

„Miks sina ei võiks olla sama korralik kui su õde?“

„Vaata, vend sai ju hakkama.“

Selline lause võib tunduda motivatsioonina.

Lapse jaoks võib see aga kinnitada tunnet, et õde või vend on tema konkurent.

Sama kehtib positiivsete siltide kohta.

Kui üks laps on peres „tark“ ja teine „sportlik“, võivad mõlemad hakata tajuma, et neile on määratud kindel roll.

Paremini töötab konkreetse käitumise märkamine.

„Sa tegid selle ülesande väga hoolikalt.“

Selle asemel, et öelda:

„Miks sa ei võiks õppimises olla nagu su vend?“

Alati ei pea sundima vabandama

„Ütle kohe vabandust!“

Laps võib sõna ära öelda.

Aga see ei tähenda tingimata, et ta mõistis juhtunut.

Mõnikord võib olla kasulikum küsida:

„Mis sinu arvates temaga juhtus, kui sa seda tegid?“

„Kuidas saaksid seda parandada?“

Parandamine võib tähendada vabandamist.

Aga ka mänguasja tagastamist, katkise asja parandamist või ruumi andmist.

Eesmärk pole ainult õige sõna öelda.

Eesmärk on õppida mõistma oma käitumise mõju.

Karjumine võib tüli lihtsalt ajutiselt peatada

Kui vanem hüüab:

„Lõpetage kohe!“

võib tuba tõesti vaikseks jääda.

See võib olla vajalik, kui olukord on kontrolli alt väljas.

Aga karjumine ei õpeta lastele, mida järgmine kord teisiti teha.

Seetõttu tasub pärast rahunemist lühidalt juhtunu juurde tagasi tulla.

Mitte pika loengu vormis.

Pigem:

„Mis juhtus?“

„Mis oleks olnud parem viis?“

„Mida te järgmine kord teete?“

Lapsele võib õpetada valmis lauseid

Väiksem laps ei pruugi konflikti hetkel osata oma soovi väljendada.

Vanem saab talle anda lihtsad laused.

„Ma mängin sellega praegu.“

„Anna see palun tagasi.“

„Ma ei taha, et sa mind puudutad.“

„Kui sina lõpetad, tahan mina mängida.“

„Teeme kordamööda.“

Need võivad tunduda väga lihtsad.

Aga just sellistest lausetest algab konfliktide lahendamise oskus.

Kõige keerulisemad on konfliktid, kus mõlemal on õigus

Üks tahab omaette olla.

Teine tahab koos mängida.

Mõlemad vajadused on mõistlikud.

Üks tahab mänguasja, mis kuulub talle.

Teine tahab seda väga laenata.

Jällegi ei pea kumbki olema halb.

Sellistes olukordades tasub lastele õpetada, et konflikti eesmärk pole alati välja selgitada, kes on „hea“ ja kes „halb“.

Vahel on lihtsalt kaks erinevat soovi.

Vanem ei saa muuta lapsi parimateks sõpradeks

Ka ühe pere lastel võivad olla täiesti erinevad iseloomud.

Üks on vaikne.

Teine väga aktiivne.

Üks tahab kõike jagada.

Teine hoiab oma asju.

Üks vajab palju lähedust.

Teine oma ruumi.

Vanem saab luua keskkonna, kus austatakse piire ja õpitakse konflikte lahendama.

Aga ta ei saa sundida lapsi üksteisega samamoodi sobima nagu kaks ise teineteist valinud sõpra.

Oma aeg vanemaga võib samuti aidata

Kui peres on mitu last, toimub suur osa elust koos.

Vahel võib lapse jaoks olla väga oluline saada vanemaga natuke aega ilma õe või vennata.

See ei pea olema terve päev.

See võib olla:

ühine poeskäik;

õhtune jalutuskäik;

koos söögi valmistamine;

kümme minutit enne magamaminekut.

Selline aeg ei lahenda kõiki õdede-vendade konflikte.

Aga see võib vähendada vajadust vanema tähelepanu pidevalt välja võidelda.

Millal võiks otsida nõu väljastpoolt?

Abi tasub kaaluda, kui:

konfliktid on peaaegu pidevad;

üks laps kardab kodus teist last;

esineb korduvat füüsilist vägivalda;

üks laps muutub järjest rohkem tõrjutuks;

tülid mõjutavad und, kooli või kogu pere igapäevaelu;

vanemad tunnevad, et nad ei suuda olukorda enam juhtida.

Sellisel juhul võib abi olla perearstist, koolipsühholoogist, lastepsühholoogist või pereterapeudist sõltuvalt probleemi iseloomust.

Õdede-vendade tüli võib olla ka õppimise koht

Vanemal võib olla raske seda hetkel nii näha.

Eriti siis, kui sama vaidlus toimub kolmandat korda ühe õhtu jooksul.

Aga just kodus harjutavad lapsed paljusid oskusi, mida nad hiljem vajavad.

Kuidas enda eest seista.

Kuidas teisega arvestada.

Kuidas kompromissi teha.

Kuidas vihastuda ilma haiget tegemata.

Kuidas pärast tüli uuesti läbi saada.

Seetõttu pole eesmärk kasvatada lapsi, kes kunagi ei tülitse.

Palju realistlikum eesmärk on kasvatada lapsi, kes õpivad tülidega toime tulema.

Ja vanema ülesanne pole lahendada iga konflikti nende eest.

Vahel tuleb peatada.

Vahel juhendada.

Ja vahel tasub lihtsalt paar minutit oodata ning vaadata, kas lapsed leiavad seekord lahenduse juba ise.