Miks on „ei“ ütlemine nii raske – ja kuidas õppida oma piire hoidma?

„Kas sa saad selle ühe asja veel ära teha?“

„Kas sa saaksid nädalavahetusel aidata?“

„Kas tuled ikkagi kaasa?“

„Kas võtad selle projekti enda peale?“

Vastus tuleb sageli kiiresti: jah.

Alles hiljem tekib tunne, et tegelikult polnud selleks aega, tahtmist ega energiat. Mõnikord lisandub pahameel, väsimus või küsimus, miks jälle enda vajadused tagaplaanile jäid.

„Ei“ on ainult kahe tähega sõna, kuid paljudele inimestele on selle ütlemine üllatavalt raske.

Miks me ütleme „jah“, kuigi tahaksime öelda „ei“?

Põhjuseid võib olla palju.

Sageli kardetakse, et keeldumine:

valmistab teisele inimesele pettumuse; jätab meist ebaviisaka või iseka mulje; tekitab konflikti; kahjustab suhet; võib tööl mõjuda ebaprofessionaalselt; paneb teise inimese meid vähem hindama.

Mõne inimese jaoks on teiste aitamine muutunud nii tavaliseks rolliks, et enda vajaduste esikohale seadmine tekitab süütunnet.

Psühholoogiaalases kirjanduses kasutatakse sellise käitumise kirjeldamiseks sageli mõistet people-pleasing – soov teistele meeldida ja nende ootustele vastata isegi siis, kui see toimub enda aja, vajaduste või heaolu arvelt. Liigne teiste soovidega arvestamine võib aja jooksul põhjustada ülekoormust ja pahameelt.

„Ei“ ütlemine ei tähenda, et sa ei hooli

Üks suurimaid takistusi piiride seadmisel on tunne, et keeldumine tähendab teise inimese hülgamist.

Tegelikult on võimalik korraga:

teisest inimesest hoolida; tema olukorda mõista; soovida talle head; ja ikkagi öelda, et sa ei saa või ei taha midagi teha.

Piir ei pea tähendama tüli.

Näiteks on suur erinevus lausetel:

„Ei, ma ei viitsi.“

ja

„Ma ei saa seekord aidata, sest mul on enda tegemised juba planeeritud.“

Mõlemad tähendavad sisuliselt „ei“, kuid teine annab vastuse rahulikult ja ilma ründamata.

Kõige raskem võib olla „ei“ öelda lähedastele

Tööl võib keeldumine olla ebamugav, kuid perekonnas ja sõpruskonnas võivad emotsioonid olla veel tugevamad.

Kui inimene on aastaid olnud see, kes:

alati aitab; korraldab; viib ja toob; kuulab probleemid ära; laenab raha; teeb teiste eest ülesandeid;

võivad teised sellise korraldusega harjuda.

Kui ta hakkab ühel päeval piire seadma, ei pruugi kõik seda kohe hästi vastu võtta.

See ei tähenda tingimata, et uus piir oleks vale. Pigem tähendab see, et varasem suhtemuster muutub.

Piirid töökohal

Tööelus võib „jah“ ütlemine tunduda eriti turvaline.

Tahame näidata, et oleme:

abivalmid; paindlikud; usaldusväärsed; motiveeritud.

Probleem tekib siis, kui iga uus ülesanne lisatakse olemasolevale koormusele ning midagi ei võeta ära.

Sellises olukorras võib parem vastus olla näiteks:

„Saan selle enda peale võtta. Millise praeguse ülesande peaksin selle jaoks edasi lükkama?“

See ei ole otsene keeldumine, kuid muudab töökoormuse nähtavaks.

Kui inimene nõustub pidevalt kõigega, võib tekkida olukord, kus teised hakkavadki eeldama, et tema jaoks leidub alati veel natuke aega. Liigne soov teiste ootustele vastata võib lõpuks vähendada nii enda taastumiseks jäävat aega kui ka töö kvaliteeti.

Ära vasta alati kohe

Üks lihtsamaid viise „ei“ ütlemist õppida on lõpetada automaatne vastamine.

Kui keegi midagi palub, ei pea otsustama viie sekundi jooksul.

Võid öelda:

„Ma vaatan oma plaanid üle ja annan sulle teada.“

või

„Las ma mõtlen korraks, kas mul on selleks aega.“

See annab võimaluse endalt küsida:

Kas ma tegelikult tahan seda teha? Kas mul on selleks aega? Millest ma pean loobuma, kui nõustun? Kas ma ütlen „jah“ soovist või süütundest?

Vahel piisab mõnest minutist, et automaatne „jah“ muutuks teadlikuks otsuseks.

„Ei“ ei vaja alati pikka põhjendust

Keeldumisega kaasneb sageli soov ennast pikalt õigustada.

Näiteks:

„Ma tegelikult väga tahaksin, aga mul on homme see ja siis pean veel sinna minema ja võib-olla tuleb veel...“

Mida pikem seletus, seda rohkem võib jääda tunne, et otsus on läbiräägitav.

Mõnikord piisab täiesti:

„Aitäh, et küsisid, aga seekord ma ei saa.“

või:

„See ei mahu praegu minu plaanidesse.“

See on viisakas, konkreetne ja arusaadav.

Paku alternatiivi ainult siis, kui sa päriselt tahad

Keeldumise pehmendamiseks kipume vahel kohe uut kohustust pakkuma.

Näiteks:

„Täna ei saa, aga homme võin.“

Kui tegelikult ei taha ka homme, lükkab see probleemi lihtsalt edasi.

Alternatiiv on hea ainult siis, kui see sobib sulle päriselt.

Näiteks:

„Ma ei saa kolimisel terve päeva aidata, aga võin õhtul tunniks läbi tulla.“

Nii jääb piir alles, kuid saad siiski aidata selles ulatuses, mis sulle sobib.

Süütunne ei tähenda automaatselt, et tegid midagi valesti

Piiride seadmisel võib tekkida ebamugav tunne isegi siis, kui otsus oli täiesti mõistlik.

Eriti kui inimene on harjunud kõigile vastu tulema.

Süütunne võib sellisel juhul olla lihtsalt märk sellest, et käitud teistmoodi kui varem – mitte tõend sellest, et oled halb inimene.

Piiride seadmist käsitlevad psühholoogiaallikad rõhutavad, et teiste soovidega pidev kaasa minemine võib takistada enda vajaduste ausat väljendamist ning põhjustada suhetes pinget.

Millal „jah“ on ikkagi õige vastus?

Piiride hoidmine ei tähenda, et peaksime hakkama kõigile keelduma.

Abivalmidus, kompromissid ja teiste toetamine on suhete loomulik osa.

Oluline küsimus on pigem:

Kas ma ütlen „jah“, sest ma tahan seda teha, või sellepärast, et kardan „ei“ öelda?

Kui aitamine pakub rõõmu ja sul on selleks aega, pole põhjust sellest loobuda.

Probleem tekib siis, kui „jah“ muutub automaatseks vastuseks isegi olukorras, kus inimene ise kannatab.

Piiride seadmist saab harjutada

„Ei“ ütlemise oskus ei teki tingimata ühe päevaga.

Alustada võib väikestest olukordadest:

ära võta vastu ülesannet, milleks sul pole aega; ära nõustu kohtumisega ainult viisakusest; ära vasta palvele kohe; ütle oma eelistus välja; ära vabanda selle eest, et sul on oma plaanid.

Mida rohkem inimene kogeb, et viisakas keeldumine ei põhjusta katastroofi, seda loomulikumaks see muutub.

Kui tahad teemat põhjalikumalt uurida

Piiride seadmise ja „ei“ ütlemise teemaga tegeleb ka Patti Breitmani ja Connie Hatchi raamat „Kuidas süümepiinadeta „EI“ öelda“.

Raamatu keskmes on tuttav olukord: inimene mõtleb sisimas „ei“, kuid ütleb välja „jah“ ning avastab hiljem, et on võtnud enda kanda midagi, mida tegelikult teha ei soovinud.

Raamat kuulub REDO.ee Eneseabi & psühholoogia valikusse, kus on praegu kümneid erinevaid enesearengu, suhete, lapsevanemluse ja psühholoogia teemalisi raamatuid.

Kokkuvõtteks

„Ei“ ütlemine ei ole oskus, mille eesmärk on teisi inimesi endast eemal hoida.

Pigem aitab see otsustada, millele oma aega ja energiat kasutada.

Kõigile kõigele „jah“ öeldes võib lõpuks juhtuda, et inimese enda jaoks ei jäägi midagi alles.

Vahel on kõige ausam vastus nii endale kui teisele inimesele lihtsalt:

„Seekord mitte.“

Allikad ja edasi lugemine

Psychology Today – How to Say No to People-Pleasing

Psychology Today – Breaking the Cycle of People-Pleasing

Redo.ee – Eneseabi & psühholoogia raamatute valik

Koostööpartner

Artikkel valmis koostöös Redo.ee-ga.

Redo.ee valikus on uued raamatud erinevatel teemadel, sealhulgas eneseabi, psühholoogia, suhted ja lapsevanemlus.

Vaata Redo.ee eneseabi ja psühholoogia raamatute valikut. https://redo.ee/product-category/raamatud/eneseabi-psuhholoogia/