Miks on raske lähedasele öelda, et vajad omaette aega?

Oled pärast pikka päeva väsinud. Tahaksid istuda mõnda aega vaikuses, lugeda raamatut või minna üksi jalutama. Samal ajal soovib elukaaslane rääkida, sõber kutsub külla või pereliige ootab, et veedaksite koos aega.

Sa ei taha kedagi solvata. Võib-olla ütledki lõpuks „jah“, kuigi tegelikult vajad puhkust.

Teinekord ütled, et tahaksid omaette olla, kuid märkad teise inimese näos pettumust. Nüüd tunned end süüdi ja hakkad selgitama, et sa pole pahane, midagi pole juhtunud ning sa hoolid temast endiselt.

Miks võib nii lihtsa vajaduse väljendamine olla lähedases suhtes üllatavalt keeruline?

Üks põhjus on see, et inimesed võivad tõlgendada omaette olemist erinevalt. Ühele tähendab see puhkamist ja mõtete korrastamist. Teisele võib see kõlada eemaletõmbumise või tõrjumisena.

Omaette olemise vajadus ei tähenda tingimata soovi suhtest eemalduda

Lähedases suhtes soovitakse tavaliselt koos olla, rääkida ja üksteise tegemistes osaleda. Kuid see ei tähenda, et mõlemad inimesed vajaksid iga päev samas koguses suhtlemist.

Mõni inimene taastab pärast pingelist päeva jõuvarusid seltskonnas. Teine vajab selleks vaikust. Kolmas soovib esmalt üksi olla ja alles hiljem oma päevast rääkida.

Vajadus võib muutuda ka olukorra järgi. Inimene, kes tavaliselt naudib pikki ühiseid õhtuid, võib pärast keerulist tööpäeva soovida lihtsalt omaette istuda.

Vaimse tervise organisatsioon Mental Health Foundation toob tervete suhete ühe osana esile oskuse oma vajadusi väljendada ja teise inimese piire austada, sealhulgas vajadust üksiolemise järele.

Lähedus ja isiklik ruum ei pea teineteist välistama.

Keeruliseks muutub olukord siis, kui üks inimene tõlgendab teise puhkusevajadust hinnanguna suhtele.

Miks võib „ma tahan üksi olla“ kõlada teisele nagu „ma ei taha sinuga olla“?

Sama lause võib kahe inimese jaoks tähendada erinevat asja.

Ütleja mõtleb: „Mul on pea mõtteid täis ja ma vajan rahu.“

Kuulaja võib aga mõelda: „Kas ma tegin midagi valesti? Kas ta ei taha minuga aega veeta?“

Eriti kergesti võib selline arusaamatus tekkida siis, kui suhtes on viimasel ajal olnud vähe ühist aega või mõni lahendamata tüli.

Kui inimene ei tea, miks lähedane eemaldub, võib ta hakata puuduvat selgitust ise otsima. Paraku ei pruugi tema oletus vastata tegelikkusele.

Seetõttu võib lühike täpsustus aidata rohkem kui pikk õigustus.

Näiteks: „Ma ei ole sinu peale pahane. Mul on olnud väsitav päev ja tahaksin pool tundi omaette olla. Pärast saame koos õhtust süüa.“

See ei taga, et teine inimene ei tunneks pettumust. Küll aga teeb see vajaduse arusaadavamaks.

Süütunne võib panna oma vajadust edasi lükkama

Mõnikord ei ole kõige keerulisem teise inimese reaktsioon, vaid enda sisemine tunne.

Kui oled harjunud olema alati kättesaadav, võib omaette aja küsimine tunduda isekas. Võid mõelda, et hea elukaaslane peab tahtma koos aega veeta, hea sõber peaks kutsele vastama või hea pereliige ei tohiks teist ootama jätta.

Selliste ootuste tõttu võib inimene nõustuda asjadega, milleks tal parasjagu jõudu ei ole.

Üks õhtu ei pruugi midagi muuta. Kui aga oma vajadusi jäetakse pidevalt kõrvale, võib koosveedetud aeg hakata tunduma kohustusena.

Cleveland Clinic selgitab, et piiride seadmine aitab väljendada, millega inimene end mugavalt tunneb ning kuidas teised saavad tema aega ja energiat arvestada.

Piir ei pea tähendama teise inimese kõrvalelükkamist. See võib tähendada oma võimaluste ausat kirjeldamist.

Kas omaette aega peab alati põhjendama?

Lähedases suhtes on selgitamisest sageli kasu, eriti kui teisel inimesel on sinu jaoks konkreetne plaan või vajadus.

Aga iga omaette olemise soov ei vaja pikka kaitsekõnet.

„Ma tahaksin täna õhtul kodus olla“ võib olla täiesti piisav vastus sõbrale, kes kutsub välja.

„Mul on vaja pärast tööd natuke vaikust“ võib olla piisav selgitus pereliikmele.

Kui hakkad iga kord esitama kümmet põhjust, miks sul on lubatud puhata, võib tekkida tunne, nagu peaksid oma vajadusele loa saama.

Teisalt aitab arvestada olukorraga. Kui olete juba kokku leppinud, et hoiad sel õhtul lapsi, aitad lähedast või osaled ühises ettevõtmises, ei muuda üksiolemise vajadus varasemat kokkulepet automaatselt olematuks.

Oma vajaduse väljendamine ja teistega arvestamine võivad toimuda korraga.

Isiklik ruum ei ole kõigi jaoks ühesugune

Omaette aeg ei pea tähendama tunde suletud ukse taga.

Ühele inimesele piisab sellest, kui ta saab pärast tööd rahulikult duši all käia. Teisele sobib üksinda tehtud jalutuskäik. Kolmas tahab lugeda, meisterdada või teha midagi, mille juures ta ei pea samal ajal vestlema.

Ka paarisuhtes võib omaette aeg tähendada lihtsalt seda, et mõlemad tegelevad samas kodus oma asjadega.

Üks vaatab filmi, teine loeb. Üks läheb trenni, teine jääb koju. Mõlemad võivad olla oma suhtega rahul, kuigi nad ei veeda iga vaba hetke koos.

Gottmani Instituudi suhtematerjalides rõhutatakse, et koosolemise kõrval saab paarisuhtes hoida ka isiklikke huvisid, sõprussuhteid ja omaette aega.

Oluline ei ole leida kõigile sobivat tundide arvu, vaid mõista, mida kumbki inimene vajab.

Miks võib piiride seadmine sõpruses olla isegi raskem kui paarisuhtes?

Sõbrale äraütlemine võib tunduda ebamugav, sest kardame, et järgmine kutse jääb tulemata.

Kui sõpradel on niigi raske ühist aega leida, võib üks loobumine tunduda suurema asjana, kui see tegelikult on.

Samas ei tähenda sõprus kohustust olla igal hetkel valmis suhtlema.

Kui tahad sõprust hoida, kuid ei jaksa sel korral kohtuda, saab öelda mõlemat:

„Täna ma ei tule, sest vajan rahulikku õhtut. Aga järgmisel nädalal võiksime kohvi juua.“

Nii ei pea valima kahe äärmuse vahel: kas surud oma vajaduse maha või jätad teise inimese teadmatusse.

Mõnikord tuleb siiski leppida, et sõber tunneb pettumust. Seda tunnet ei saa alati ära hoida, kuid pettumus ei tähenda tingimata, et oled midagi valesti teinud.

Peres võib omaette aja leidmine vajada kokkulepet

Kui elad üksi, saad enamasti ise otsustada, millal tahad vaikust.

Pereelus sõltub see sageli ka teiste vajadustest. Väikelaps ei saa alati oodata, kuni vanem on puhanud. Ka hooldust vajav lähedane või ühised kodused kohustused võivad piirata võimalust kohe omaette minna.

Sellises olukorras ei pruugi toimida lause „Ma lihtsalt vajan ruumi“, kui pole selge, kes samal ajal vajalikud asjad ära teeb.

Abi võib olla konkreetsest kokkuleppest: üks vanem saab mõnda aega puhata ning teine saab oma aja hiljem. Või lepitakse kokku, et pärast õhtusööki on kummalgi pool tundi segamatut aega.

See ei pruugi iga päev täpselt õnnestuda. Kokkulepe aitab aga muuta puhkusevajaduse nähtavaks, selle asemel et üks inimene peaks ootama hetkeni, mil ta enam ei jaksa.

Mida öelda, kui kardad lähedast solvata?

Keeruline vestlus muutub sageli lihtsamaks, kui räägid teise inimese puuduste asemel enda vajadusest.

Omaette aja soovist rääkimise võimalused

Pärast tööpäeva: „Mul on vaja enne õhtuseid tegemisi natuke vaikust. Räägime poole tunni pärast.“
Paarisuhtes: „Mulle meeldib sinuga koos olla, aga vahel vajan ka aega omaette tegutsemiseks.“
Sõbrale: „Ma ei jaksa täna kohtuda. See ei ole sinuga seotud, mul on lihtsalt vaja puhata.“
Peres: „Ma tahaksin täna veidi omaette olla. Lepime kokku, kuidas saame mõlemad natuke puhkeaega.“
Pärast tüli: „Ma olen praegu liiga ärritunud, et rahulikult rääkida. Võtame pausi ja jätkame seda vestlust õhtul.“

Need ei ole võlusõnad, mis igas suhtes arusaamatused lõpetavad. Need on näited sellest, kuidas muuta oma vajadus konkreetseks ja arusaadavaks.

Millal muutub omaette olemine probleemide vältimiseks?

Omaette aeg ja teadlik eemaldumine ei ole alati sama asi.

Kui inimene ütleb, et vajab puhkust, kuid tuleb hiljem vestluse juurde tagasi, võib paus aidata pinget vähendada.

Kui aga keegi kaob pärast iga keerulist vestlust päevadeks, keeldub järjekindlalt olulistest teemadest rääkimast või kasutab vaikimist teise karistamiseks, on olukord teistsugune.

Mental Health Foundation eristab tervetes suhetes isiklike piiride austamist käitumisest, mille puhul teist inimest ignoreeritakse või kasutatakse vaikimist kahjustaval viisil.

Vahet aitab mõista see, kas omaette aega kasutatakse taastumiseks või selleks, et vältida lõputult vastutust ja suhtlemist.

Ka väsinud inimene võib vajada pausi enne keerulist vestlust. Kuid kui teema on mõlemale oluline, tuleks võimaluse korral kokku leppida, millal selle juurde tagasi tullakse.

Aga kui teine inimene vajab rohkem lähedust kui mina?

Mõnikord on kahe inimese vajadused lihtsalt erinevad.

Üks soovib pärast tööd kohe koos olla. Teine tahab kõigepealt vaikust. Kumbki ei pruugi teha midagi valesti, kuid erinevus võib tekitada pingeid.

Lahendus ei pea olema see, et üks loobub täielikult oma vajadusest.

Võib proovida näiteks sellist rütmi: pärast tööpäeva on mõlemal oma aeg, seejärel süüakse koos ning õhtul tehakse midagi ühist. Või lepitakse kokku, et mõni nädalavahetuse osa on ühine ja mõni jääb kummagi enda plaanide jaoks.

Tähtis on, et kokkulepe ei muutuks ühe inimese pidevaks järeleandmiseks.

Lähedus ei tähenda tingimata ühesugust suhtlemisvajadust. See tähendab muu hulgas võimalust nendest erinevustest rääkida.

Kas omaette aja soov võib olla märk, et suhe on muutunud?

Vahel võib olla.

Kui oled hakanud vältima just ühte inimest, ei tunne end tema läheduses hästi või vajad pidevalt eemalolekut, et suhtes toime tulla, tasub mõelda, mis on muutunud.

Võimalik, et oled lihtsalt ülekoormatud. Võimalik, et suhtes on lahendamata pingeid. Võimalik on ka see, et sinu vajadused või eluolukord on ajaga teisenenud.

Üksiolemise soovi põhjal ei saa teha kindlat järeldust suhte seisundi kohta.

Küll aga võib sellest saada põhjus endalt küsida: kas ma tahan puhata suhtlemisest üldiselt või tunnen end kurnatuna just selles suhtes?

Kui vajadustest rääkimine toob korduvalt kaasa ähvardusi, alandamist või hirmu, ei ole küsimus enam ainult erinevas puhkevajaduses. Sellises olukorras tasub otsida tuge usaldusväärselt inimeselt või spetsialistilt.

Lähedus ei pea tähendama pidevat kättesaadavust

Omaette aja küsimine võib olla raske just seetõttu, et hoolime teisest inimesest. Me ei taha talle pettumust valmistada ega jätta muljet, et ta pole meile oluline.

Kuid pidev koosolemine ei ole ainus viis hoolimist näidata.

Mõnikord aitab suhtele kaasa hoopis see, kui inimene saab puhata, tegeleda oma huvidega ja tulla ühisesse aega tagasi suurema tähelepanuga.

Lähedasele ei pea ütlema „ma ei taha sinuga olla“, kui tegelik mõte on „ma vajan praegu natuke aega iseendale“.

Omaette aja soov ei pea olema suhetest eemaldumine. See võib olla üks viis hoida alles nii iseennast kui ka lähedust teistega.