Miks on täiskasvanuna uute sõprade leidmine nii raske?

Lapsepõlves ja nooruses tekivad sõprussuhted sageli peaaegu märkamatult.

Istutakse samas klassis, käiakse trennis, elatakse samas ühiselamus või veedetakse iga päev tundide kaupa samade inimestega. Mõni juhuslik vestlus muutub kiiresti tuttavuseks ja tuttavusest võib saada sõprus.

Täiskasvanuna võib kõik olla hoopis keerulisem.

Inimene võib kolida uude linna, vahetada töökohta või lihtsalt märgata ühel hetkel, et vanad sõbrad on hajunud eri kohtadesse ja uusi lähedasi suhteid pole nende asemele tekkinud.

Ta võib samal ajal kohtuda iga päev kümnete inimestega.

Kolleegidega räägitakse tööst. Naabreid tervitatakse. Lapsevanematega kohtutakse kooliuksel. Jõusaalis nähakse tuttavaid nägusid.

Ometi ei pruugi ükski neist suhetest jõuda sinnamaani, kus võiks reede õhtul lihtsalt kirjutada:

„Kas teeme midagi?“

Miks võib täiskasvanuna olla nii raske leida uusi sõpru?

Noorena teeb keskkond suure osa tööst meie eest

Kool ja ülikool loovad midagi, mida täiskasvanuelus enam nii palju ei ole: korduvat ja pikaajalist kokkupuudet samade inimestega.

Inimesed kohtuvad:

peaaegu iga päev;
samas kohas;
ilma et peaksid kohtumist eraldi planeerima;
sageli mitme aasta jooksul.

See annab tohutult võimalusi väikesteks vestlusteks ja ühisteks kogemusteks.

Täiskasvanuna tuleb suur osa sellest teadlikult ise korraldada.

Kui kohtad huvitavat inimest ühel sünnipäeval, ei pruugi te enam kunagi juhuslikult kokku sattuda.

Sõprus vajab aga tavaliselt rohkem kui ühte head vestlust.

Tuttavaks saada on lihtsam kui sõbraks saada

Täiskasvanul võib olla väga palju tuttavaid.

Töökaaslased.

Naabrid.

Trennikaaslased.

Laste sõprade vanemad.

Endised koolikaaslased.

Sotsiaalmeedia kontaktid.

Aga tuttav ja lähedane sõber pole sama asi.

Sõprussuhe muutub lähedasemaks järk-järgult.

Alguses räägitakse neutraalsetest asjadest.

Hiljem võib lisanduda isiklikum info.

Tekivad ühised naljad.

Ühised mälestused.

Võib-olla hakatakse üksteisele kirjutama ka siis, kui mingit konkreetset põhjust pole.

Selline areng vajab aega ja korduvaid kokkupuuteid.

Üks meeldiv kohvijoomine ei muutu automaatselt sõpruseks.

Täiskasvanu kalender on juba täis

Üks suur erinevus nooruse ja täiskasvanuelu vahel on aeg.

Töö.

Pere.

Lapsed.

Elukaaslane.

Kodused kohustused.

Trenn.

Sugulased.

Vanade sõprade hoidmine.

Mõnikord ka vanemate abistamine.

Kui sellesse kõige sisse peaks mahutama uue inimese, tuleb sõpruse loomiseks päriselt aega leida.

Just siin võib tekkida probleem.

Kaks inimest saavad väga hästi läbi.

Mõlemad mõtlevad:

„Temaga võiks kunagi uuesti kokku saada.“

Aga keegi ei paku konkreetset päeva.

Möödub kuu.

Siis kaks.

Ja potentsiaalne sõprus jääbki tuttavuse tasemele.

Uus sõprus nõuab natuke julgust

Lapsele ei tundu tavaliselt imelik küsida:

„Kas sa tahad minuga mängida?“

Täiskasvanu puhul tundub sama mõtte väljendamine palju haavatavam.

„Kas tahad millalgi kohvi jooma minna?“

„Kas tuleksid nädalavahetusel jalutama?“

„Kas teeksime seda kunagi uuesti?“

Need laused võivad tunduda üllatavalt ebamugavad.

Inimene võib karta, et teine:

pole huvitatud;
peab teda pealetükkivaks;
on lihtsalt viisakas;
tal on juba piisavalt sõpru.

Seetõttu võivad kaks inimest teineteisele tegelikult meeldida, kuid kumbki ei tee järgmist sammu.

Mõnikord eeldame, et teistel on juba sõpruskond olemas

Täiskasvanuna võib jääda mulje, et kõigil teistel on oma inimesed juba olemas.

Neil on:

vanad koolisõbrad,

ülikoolikaaslased,

pere,

partner,

töökaaslased.

Sellest võib tekkida tunne, et uue inimese jaoks pole nende elus enam ruumi.

Tegelikkuses ei pruugi see üldse nii olla.

Ka väga seltskondlik inimene võib soovida uusi sõprussuhteid.

Sõpruskonnad muutuvad elu jooksul pidevalt.

Inimesed kolivad.

Saavad lapsed.

Vahetavad töökohta.

Lahutavad.

Kolivad välismaale.

Vanad sõprused võivad jääda alles, aga igapäevane kontakt väheneb.

Vanad sõbrad ei pruugi enam elada sama elu

Üks täiskasvanuks saamise kummalisemaid kogemusi võib olla avastus, et väga vana sõprus ei tähenda tingimata enam igapäevast lähedust.

Üks sõber elab teises riigis.

Teisel on väikesed lapsed.

Kolmas töötab nädalavahetustel.

Neljas on lihtsalt ajaga teistsuguseks muutunud.

Inimesed võivad üksteisest endiselt hoolida, kuid kohtuda ainult paar korda aastas.

See ei tee vana sõprust väärtusetuks.

Aga see võib tähendada, et igapäevaelus tekib koht ka uute suhete jaoks.

Paarisuhe ei asenda kõiki sõprussuhteid

Täiskasvanuna võib suur osa vabast ajast liikuda partneri ja pere poole.

See on loomulik.

Kuid üks inimene ei pea olema korraga kogu teise sotsiaalne maailm.

Sõbrad võivad pakkuda teistsuguseid suhteid:

ühiseid hobisid;
teistsuguseid vestlusi;
omaette sotsiaalset ruumi;
tuge olukordades, kus partner ei saa või ei pea olema ainus kuulaja.

Täiskasvanute sõprust käsitlevad uuringud seostavad kvaliteetseid sõprussuhteid heaolu, emotsionaalse toe ja väiksema üksildustundega.

Oluline ei ole tingimata väga suur sõpruskond.

Sageli loeb rohkem see, kas inimesel on vähemalt mõni suhe, mida ta ise peab usalduslikuks ja toetavaks.

Sõprade arv ei ütle veel, kas inimene tunneb end üksildasena

Inimesel võib olla kümneid tuttavaid ja ikkagi tunda end üksildasena.

Teisel võib olla kaks lähedast sõpra ning sellest täiesti piisata.

Üksildus ei tähenda ainult seda, mitu inimest inimese ümber on.

See on seotud ka sellega, kas olemasolevad suhted vastavad sellele lähedusele ja kontaktile, mida inimene vajab.

Suurtes uuringutes on leitud, et rahulolematus sõpradega suhtlemisega on üksildustundega tihedalt seotud.

Seetõttu pole küsimus ainult:

„Mitu sõpra mul on?“

Vaid:

„Kas mul on inimesed, kellega saan olla päriselt mina ise?“

Täiskasvanuna muutub sõpruse kvaliteet sageli tähtsamaks

Noorena võib olla väga oluline kuuluda suurde seltskonda.

Täiskasvanuna võivad prioriteedid muutuda.

Uuringutes on nähtud, et kolmekümnendates ja hiljem võib suhte kvaliteet muutuda sotsiaalsete kontaktide hulga kõrval järjest olulisemaks.

See sobib ka paljude inimeste enda kogemusega.

Kümme inimest, kellega aeg-ajalt pidutseda, ei pruugi olla nii tähtsad kui üks inimene, kellele saab halval päeval helistada.

See tähendab, et täiskasvanuna ei pea eesmärk tingimata olema „rohkem sõpru“.

Palju realistlikum eesmärk võib olla mõni hea suhe.

Miks töökaaslasest ei saa alati päris sõpra?

Töökoht on üks väheseid täiskasvanuelu keskkondi, kus inimesed kohtuvad regulaarselt.

Seetõttu tekib seal palju sõprussuhteid.

Aga töö loob ka piiri.

Kolleegiga võib olla väga hea läbisaamine, kuid suhe põhineb suuresti sellel, et mõlemad viibivad samas kohas.

Kui üks vahetab töökohta, võib kontakt kiiresti kaduda.

See ei tähenda, et suhe polnud päris.

Lihtsalt selgub, kas sellel oli piisavalt alust ka väljaspool töökeskkonda.

Mõnikord aitab väga lihtne samm:

kohtuda esimest korda väljaspool tööd.

Siis ei ole inimene enam ainult kolleeg.

Sõprust aitab luua korduv tegevus

Kui eesmärk on uute inimestega päriselt tuttavaks saada, võib ühekordne suur üritus olla vähem tõhus kui koht, kuhu minnakse regulaarselt.

Näiteks:

treeningrühm;
kursus;
vabatahtlik tegevus;
koor;
lauamänguõhtu;
jooksuklubi;
kogukonna tegevus;
mõni muu hobi.

Põhjus on lihtne.

Sa kohtad samu inimesi uuesti.

Esimesel korral öeldakse tere.

Teisel korral räägitakse paar minutit.

Kolmandal tekib juba mõni ühine teema.

Sõpruse loomisel on selline korduv kontakt väga väärtuslik.

Hobi üksi ei loo sõprust

Samas ei piisa alati lihtsalt sellest, et minna trenni või kursusele.

Inimene võib aastaid käia samas jõusaalis, rääkides teistega ainult „tere“.

Mingil hetkel tuleb teha ka väike sotsiaalne samm.

Näiteks:

„Kas käid siin alati teisipäeviti?“

„Kas tahad pärast trenni kohvi võtta?“

„Me läheme mõnega pärast sööma, tuled ka?“

Need võivad tunduda tühised laused.

Aga sageli just sellistest hetkedest uus tuttavus edasi liigub.

Sõprus vajab kordamist

Üks kohtumine võib olla väga tore.

Sõprus tekib pigem sellest, mis juhtub pärast seda.

Kas keegi kirjutab uuesti?

Kas tuleb uus kohtumine?

Kas teine inimene mäletab midagi, mida eelmisel korral rääkisid?

Kas suhtlus hakkab tekkima ka ilma kindla ürituseta?

Täiskasvanuna peab seda kordamist sageli teadlikult looma.

Noorena tegi selle töö ära koolitunniplaan.

Täiskasvanuna tuleb järgmine kohtumine ise kalendrisse panna.

„Peaks kunagi kokku saama“ ei ole tegelikult plaan

Täiskasvanute sõpruse üks klassikalisi lõkse on lause:

„Peaks kunagi kokku saama.“

Mõlemad võivad seda täiesti siiralt mõelda.

Aga sellest ei pruugi midagi juhtuda.

Palju suurem võimalus kohtumiseks tekib siis, kui keegi küsib:

„Kas järgmine neljapäev sobib?“

Sõprussuhete hoidmisel pole spontaansus ainus õige viis.

Kalendrisse pandud kohtumine ei ole vähem ehe ainult seetõttu, et see tuli kolm nädalat ette planeerida.

Täiskasvanuelu lihtsalt toimib sageli nii.

Uue sõbra leidmine sarnaneb natuke kohtingutega

Mitte romantilises mõttes, vaid protsessi poolest.

Kohtad inimest.

Vaatad, kas teil on midagi ühist.

Keegi peab tegema järgmise sammu.

Kohtute uuesti.

Vahel klapib.

Vahel mitte.

Mõni inimene on väga meeldiv, aga lähedast sõprust ei teki.

See on normaalne.

Iga tuttav ei pea saama sõbraks.

Nii nagu partneri leidmisel, ei tähenda üks ebaõnnestunud kontakt, et inimeses endas oleks midagi valesti.

Kas internetist saab päriselt sõpru leida?

Saab.

Interneti roll ei pea piirduma olemasolevate sõpradega suhtlemisega.

Kohalikud grupid, huvikogukonnad ja erinevad rakendused võivad tuua kokku inimesed, kes muidu ei kohtuks.

Eriti võib see olla kasulik inimesele, kes:

kolis uude linna;
töötab kodust;
elab väiksemas kohas;
tegeleb haruldasema hobiga.

Internet võib aidata kontakti luua.

Lähedasem sõprus vajab sageli siiski aja jooksul rohkem ühiseid kogemusi ja vastastikust usaldust, olenemata sellest, kus esimene kontakt tekkis.

Ka naabruskond võib olla tähtsam, kui arvame

Täiskasvanuna otsitakse sõpru sageli kaugelt, kuigi potentsiaalsed suhted võivad olla väga lähedal.

Naaber.

Inimene, kellega jalutad alati samal ajal koera.

Teine lapsevanem mänguväljakul.

Kohaliku kohviku tuttav nägu.

Hiljutised uuringud on näidanud, et naabruskonnas toimuv sotsiaalne suhtlus ja kuuluvustunne võivad olla seotud väiksema üksildustundega.

Kõik naabrid ei pea saama sõpradeks.

Aga isegi nõrgemad kohalikud kontaktid võivad muuta igapäevaelu sotsiaalsemaks.

Mida vanemaks inimene saab, seda vähem võivad juhuslikud kohtumised aidata

Elu muutub sageli struktureeritumaks.

Inimene liigub kodust tööle.

Töölt poodi.

Poest koju.

Paljud tegevused tehakse autoga.

Toit tellitakse koju.

Tööd tehakse internetis.

See võib vähendada olukordi, kus tekiks spontaanselt uusi tuttavaid.

Kui uusi inimesi enam loomulikult teele ei satu, tuleb võimalused teadlikult ise luua.

See ei ole märk sellest, et inimene oleks muutunud antisotsiaalseks.

Tema keskkond on lihtsalt muutunud.

Sõpruse loomine võtab aega

Täiskasvanuna võib tekkida kärsitus.

Kohtusid inimesega kaks korda.

Saate hästi läbi.

Aga ikka pole sellist tunnet nagu vana sõbraga, keda tunned 15 aastat.

See olekski ebarealistlik võrdlus.

Vana sõpruse taga on tuhandeid ühiseid hetki.

Uus suhe ei saa neid mõne nädalaga asendada.

Sellepärast vajab uus sõprus võimalust olla mõnda aega lihtsalt uus sõprus.

Lähedus tekib järk-järgult.

Ka väike haavatavus aitab

Kui kõik vestlused jäävad ilma, töö ja liikluse tasemele, võib suhe jäädagi pinnapealseks.

Lähedasem sõprus vajab tavaliselt mingil hetkel natuke rohkem enda avamist.

Mitte tingimata kõige isiklikumate murede jagamist esimesel kohtumisel.

Pigem väikest tunnet:

„Ma usaldan sind piisavalt, et rääkida midagi päriselt enda kohta.“

Kui teine vastab samaga, võib tuttavus hakata muutuma lähedasemaks.

Usaldus peab loomulikult tekkima järk-järgult ja olema vastastikune.

Sõprus pole ainult abi rasketel hetkedel

Hea sõprus ei koosne ainult tõsistest vestlustest.

Väga oluline on ka lihtsalt koos midagi teha.

Naerda.

Süüa.

Jalutada.

Vaadata jalgpalli.

Ehitusprojekti kallal nokitseda.

Mängida.

Reisida.

Sõprust käsitlevates uuringutes tuuakse lisaks emotsionaalsele toele olulise osana välja just ühised tegevused ja seltskond.

Mõnikord tekibki lähedus paremini ühise tegemise kui pika „sügava vestluse“ kaudu.

Mis siis, kui teine ei võta ühendust?

See võib olla ebameeldiv.

Eriti siis, kui oled ise paar korda kohtumist pakkunud.

Aga kõik suhted ei muutu vastastikuseks.

Teisel võib olla kiire.

Ta võib olla halb kontaktipidaja.

Või ei pruugi ta lihtsalt soovida suhet edasi arendada.

Sõprust ei saa sundida.

Mingil hetkel on täiesti normaalne lõpetada kogu suhtluse vedamine üksi.

Heas sõpruses ei pea algatus alati olema täpselt pooleks, kuid mõlemal peaks olema vähemalt mingisugune soov suhet hoida.

Mõnikord tasub vaadata ka vanu tutvusi

Uus sõber ei pea alati olema täiesti uus inimene.

Mõnikord on elus inimesi, kellega oldi kunagi lähedased, kuid kontakt kadus ilma tüli või suure põhjuseta.

Vana klassikaaslane.

Endine kolleeg.

Inimene, kellega kunagi samas trennis käisid.

Lihtne sõnum võib mõnikord taastada suhte üllatavalt kiiresti:

„Mõtlesin täna sinu peale. Kuidas sul läheb?“

Mõlemad võivad olla aastaid mõelnud, et teine pole enam huvitatud.

Täiskasvanuna tuleb sõprust rohkem teadlikult hoida

Nooruses võis sõber lihtsalt iga päev olemas olla.

Täiskasvanuna võib sõprus vajada rohkem kavatsust.

Kirjutamist.

Helistamist.

Planeerimist.

Kohaleminekut ka siis, kui diivan tundub pärast tööpäeva väga ahvatlev.

See võib tunduda vähem spontaanne.

Aga see ei muuda sõprust vähem päriseks.

Vastupidi.

Mõnikord on just teadlikult teise inimese jaoks aja tegemine üks tugevamaid märke sellest, et suhe on oluline.

Uute sõprade leidmine pole vanusega võimatu

Täiskasvanuna on see lihtsalt teistsugune.

Pole enam klassiruumi, kus sama inimesega viis korda nädalas kokku sattuda.

Aega on vähem.

Elu on keerulisem.

Ja esimese sammu tegemine võib tunduda kummaliselt haavatav.

Aga sõprussuhted ei ole midagi, mis kuuluvad ainult lapsepõlve ja noorusesse.

Inimesed loovad uusi lähedasi suhteid ka kolmekümnendates, viiekümnendates ja palju hiljem.

Selleks on sageli vaja kolme asja:

kohta, kus samade inimestega korduvalt kohtuda;

valmisolekut ise vahel esimene samm teha;

ja aega, et tuttavusest saaks päris sõprus.

Võib-olla pole täiskasvanuna raske leida inimesi.

Raskem on luua piisavalt palju korduvaid hetki, et kaks võõrast jõuaksid avastada, et neist võiksid saada sõbrad.