Miks otsib inimene elus märke ja tähenduslikke kokkusattumusi?

Mõnikord juhtub midagi, mis paneb korraks mõtlema.

Mõtled inimese peale, kellega pole aastaid rääkinud – ja samal päeval ta helistab.

Kaalud töökoha vahetamist – ning järgmisel hommikul satub su ette juhuslikult kuulutus täpselt sellisest ametist, mida oled mõttes kujutanud.

Näed korduvalt sama numbrit.

Kuuled mitmest täiesti erinevast kohast sama lauset.

Kohtad inimest just hetkel, mil temaga seotud teema on peas keerelnud.

Kas need on lihtsalt juhused?

Või on neis mingi sõnum?

Inimesed on selliseid tähenduslikuna tunduvaid kokkusattumusi märganud ilmselt nii kaua, kui on olnud lugusid, uskumusi ja küsimusi selle kohta, miks asjad juhtuvad.

Psühholoogia vaatenurgast pole üllatav, et juhuslikud sündmused võivad tunduda tähenduslikud. Inimese aju otsib pidevalt mustreid ja seoseid ning eriti tugevalt võivad need silma jääda siis, kui sündmus puudutab midagi, mis on meile parajasti oluline.

See ei tähenda, et inimene oleks naiivne või ebaratsionaalne.

Pigem on mustrite leidmine üks viis, kuidas me maailma mõtestame.

Aju on loodud seoseid märkama

Inimene ei töötle maailma üksikute, omavahel sõltumatute infokildudena.

Me püüame pidevalt aru saada:

mis põhjustas mida;

mis kuulub kokku;

mis kordub;

mis võib järgmisena juhtuda.

See oskus on igapäevaelus väga kasulik.

Kui taevas tumeneb ja tuul tugevneb, oskame seostada seda võimaliku vihmaga.

Kui auto teeb iga kord pööramisel sama kummalist heli, hakkame otsima põhjust.

Kui inimene käitub korduvalt teatud viisil, püüame sellest tema kohta järeldusi teha.

Probleem on ainult selles, et mõnikord võib aju näha tähenduslikku seost ka seal, kus sündmused on tegelikult sõltumatud.

Seda nähtust nimetatakse psühholoogias muu hulgas illusoorseks mustritajuks.

Juhus ei tundu juhuslik siis, kui see puudutab meid isiklikult

Kujuta ette kahte olukorda.

Esimeses kuuled, et täiesti võõras inimene mõtles vana sõbra peale ning see sõber talle järgmisel päeval helistas.

Tore kokkusattumus.

Teises juhtub täpselt sama sinuga.

Nüüd võib sündmus tunduda hoopis tugevam.

Põhjus on selles, et sündmusele lisandub isiklik tähendus.

Me ei hinda juhuse tõenäosust ainult matemaatiliselt.

Meie hinnangut mõjutavad ka:

üllatus;
emotsioon;
sündmuse ajastus;
isiklik tähtsus;
see, kui ebatõenäoline sündmus meile tundub.

Uuringutes on näidatud, et inimesed hindavad kokkusattumusi just selliste omaduste järgi – eriti oluline on see, kui üllatav ja ebatõenäoline sündmus tundub.

Mõnikord märkame seda, millele juba mõtleme

See on väga tavaline kogemus.

Ostad näiteks teatud automudeli.

Järsku tundub, et seda autot on kõikjal.

Mudel polnud tegelikult tänavale üleöö juurde tekkinud.

Sa lihtsalt hakkasid seda rohkem märkama.

Sama võib juhtuda sõnade, nimede, numbrite ja teemadega.

Kui mingi asi muutub inimese jaoks oluliseks, suunab tähelepanu sellele rohkem ressursse.

Seetõttu võivad juhuslikud kokkulangevused hakata tunduma sagedasemad.

Miks teatud numbrid tunduvad meid „jälitavat“?

Mõni inimene märkab pidevalt näiteks:

11:11.

22:22.

oma sünnikuupäeva.

mingit kindlat numbrikombinatsiooni.

Numbrile tähenduse andmise järel muutub see tähelepanu jaoks eriliseks.

Kella vaadatakse päeva jooksul võib-olla kümneid kordi.

Enamik kellaaegu ununeb kohe.

Kui aga ekraanil on number, mida juba tähenduslikuks pead, jääb see meelde.

Seejärel võib tekkida tunne:

„Ma näen seda kogu aeg.“

Tegelikult võivad teised numbrid esineda sama sageli, kuid neid lihtsalt ei salvestata mällu sama tugevalt.

Kokkusattumused jäävad paremini meelde kui mittekokkusattumused

See on üks olulisemaid põhjuseid, miks juhused võivad tunduda erakordsed.

Mõtle näiteks sellele, mitu korda oled viimase aasta jooksul mõelnud mõne inimese peale.

Tõenäoliselt väga palju.

Enamik neist inimestest ei helistanud sulle sel päeval.

Neid juhtumeid aju tavaliselt ei säilita.

Aga kui üks inimene just siis kirjutab, jääb sündmus meelde.

Hiljem meenubki:

„Ma mõtlesin talle ja ta võttis kohe ühendust.“

Paljud korrad, mil midagi ei juhtunud, on mälust kadunud.

Miks võivad kokkusattumused keerulisel ajal sagedasemad tunduda?

Siin muutub teema eriti huvitavaks.

aastal ajakirjas Science avaldatud kuue eksperimendiga uuring leidis, et vähene kontrollitunne suurendas osalejate kalduvust näha tähenduslikke mustreid juhuslikus või seostamata infomaterjalis.

Uuringus ilmnes see näiteks:

kujutiste nägemises müras;
juhuslike turuandmete vaheliste seoste märkamisel;
ebausklikes tõlgendustes;
seoste nägemises sõltumatute sündmuste vahel.

Üks võimalik seletus on see, et kontrollitunde vähenedes muutub mustrite leidmine psühholoogiliselt tähtsamaks.

Kui maailm tundub ebakindel, tahab inimene sellest paremini aru saada.

Seos annab korratusele struktuuri.

See ei tähenda, et iga tähenduslik kokkusattumus on „väljamõeldud“

Siin tasub olla ettevaatlik.

Psühholoogia saab uurida seda, kuidas inimesed kokkusattumusi märkavad ja tõlgendavad.

See ei saa laborikatsega lõplikult vastata filosoofilisele või usulisele küsimusele, kas mõnel sündmusel võib olla sügavam tähendus.

Need on kaks eri küsimust.

Teaduslikult saab öelda:

inimesed erinevad selle poolest, kui sageli nad tähenduslikke kokkusattumusi märkavad;

tähelepanu, emotsioonid ja kontrollitunne võivad seda mõjutada;

aju otsib loomulikult seoseid.

Kas inimene näeb mõnes sündmuses ka vaimset või usulist tähendust, sõltub juba tema maailmavaatest.

Mõiste „sünkroonsus“ tekkis just selliste kogemuste kirjeldamiseks

Psühhiaater Carl Gustav Jung kasutas mõistet sünkroonsus sündmuste kohta, mis langevad ajaliselt kokku ning tunduvad inimese jaoks tähenduslikult seotud, kuigi nende vahel pole selget põhjuslikku seost.

Tänapäevases teaduskirjanduses uuritakse seda nähtust pigem inimese kogemusena.

Mitte küsimusena:

„Kas universum saatis selle märgi?“

vaid:

„Miks inimene seda sündmust tähenduslikuks peab ja kuidas see tema elu mõjutab?“

aastal ajakirjas Frontiers in Psychology avaldatud uuringus arendati isegi eraldi mõõdik tähenduslike kokkusattumuste märkamise ja neile tähenduse andmise hindamiseks.

See näitab, et kogemus ise on psühholoogiliselt täiesti uuritav nähtus.

Inimesed erinevad selles väga palju

Mõni inimene ütleb:

„Juhus on juhus.“

Teine märkab väga palju kokkusattumusi.

Kolmas märkab neid, kuid ei tee neist suuri järeldusi.

Neljas võib näha neis olulisi elusuuniseid.

Uuringutes on leitud, et inimesed erinevad üsna püsivalt selles, kui sageli nad tähenduslikke kokkusattumusi märkavad.

Seda võivad mõjutada muu hulgas:

maailmavaade;
religioossus;
intuitsiooni usaldamine;
isiksuseomadused;
tähelepanu;
emotsionaalne seisund.

Ühte tüüpi inimest, kes „märke näeb“, seega olemas ei ole.

Elumuutused võivad muuta kokkusattumused tähenduslikumaks

Kujuta ette, et inimene kaalub välismaale kolimist.

Tavaliselt ei paneks ta tähele artiklit Portugalis elamisest.

Aga nüüd jääb see silma.

Siis kohtab ta juhuslikult inimest, kes just Portugalist tagasi tuli.

Järgmisel päeval näeb reisipakkumist.

Need sündmused võivad kokku moodustada väga tugeva tunde:

„Midagi justkui suunab mind.“

Võimalik on ka lihtsam seletus.

Portugal on nüüd inimese tähelepanus ning seetõttu märkab ta selle teemaga seotud infot palju rohkem.

Mõlemal juhul on kogemus inimese jaoks päris.

Kas tähenduslikest kokkusattumustest võib olla kasu?

Võib küll.

Mitte tingimata seetõttu, et need annaksid objektiivselt õige vastuse.

Pigem võivad need sundida inimest küsima:

Mida ma tegelikult tahan?

Miks see sündmus mind nii tugevalt puudutas?

Miks ma sellele tähelepanu pöörasin?

Kas ma olen juba mõnda aega soovinud oma elus midagi muuta?

Sellisel juhul muutub kokkusattumus omamoodi peegliks.

Näiteks töökuulutus ei pruukinud olla „märk“.

Aga kui selle nägemine tekitas väga tugeva reaktsiooni, võib reaktsioon ise öelda midagi inimese rahulolu kohta praeguse tööga.

Mõnikord loob inimene tähenduse alles tagantjärele

Elulood saavad sageli selgema kuju alles hiljem.

Inimene võib meenutada:

„Kui ma poleks tol õhtul sinna läinud, poleks ma oma elukaaslast kohanud.“

See on fakt.

Aga hiljem võib sellele lisanduda tunne:

„See pidi juhtuma.“

Tagantjärele vaatamine muudab juhuslike sündmuste ahela sageli väga loogiliseks.

Reaalses hetkes polnud võimalik teada, milleni üks juhuslik otsus lõpuks viib.

Haruldasi kokkusattumusi juhtub rohkem, kui intuitiivselt arvame

Inimese elu sisaldab tohutult sündmusi.

Kohtumisi.

Telefonikõnesid.

Nimesid.

Kuupäevi.

Mõtteid.

Unenägusid.

Uudiseid.

Vestlusi.

Kui võimalikke kokkulangevusi on väga palju, hakkab mõni neist paratamatult tunduma hämmastavalt täpne.

Seda on intuitiivselt raske tajuda.

Ühe konkreetse kokkusattumuse tõenäosus võib olla väike.

Aga võimalikke erinevaid kokkusattumusi on tohutult.

Seetõttu pole üllatav, et neid aeg-ajalt juhtub.

Unenäod võivad seda tunnet veel tugevdada

Inimene näeb öö jooksul palju unenägusid, millest enamik ununeb.

Kui aga järgmisel päeval juhtub midagi, mis meenutab unenägu, võib just see uni kohe meelde tulla.

Siis tundub:

„Ma nägin seda ette.“

Siin töötab sarnane valikuline mälu.

Sadade unenägude seast jäävad eriliselt meelde need, mis hiljem mõne tegeliku sündmusega kokku sobivad.

Millal muutub märkide otsimine probleemiks?

Enamiku inimeste jaoks on kokkusattumuste märkamine täiesti tavaline osa maailmast tähenduse otsimisest.

Probleem võib tekkida siis, kui inimene hakkab olulisi otsuseid tegema ainult juhuslike märkide põhjal.

Näiteks:

loobub vajalikust ravist, sest nägi „märki“;

teeb suure rahalise otsuse numbri või unenäo põhjal;

muutub kokkusattumuste tõttu väga ärevaks;

tunneb, et kõik välised sündmused on spetsiaalselt talle suunatud;

ei suuda enam kaaluda tavalisemaid seletusi.

Sellisel juhul tasub otsuse tegemisel hetkeks peatuda ja otsida ka kontrollitavat infot.

Märk võib olla põhjus millegi üle mõelda.

See ei pea olema põhjus automaatselt tegutseda.

Hea küsimus pole alati „kas see oli märk?“

Võib-olla kasulikum küsimus on:

„Miks see mulle nii tähenduslik tundus?“

Kui juhuslik sündmus puudutab meid tugevalt, võib see näidata midagi meie enda vajaduste, hirmude või soovide kohta.

Näiteks võib inimene näha korduvalt välismaale kolimisega seotud „märke“.

Võib-olla pole siin küsimus universumi plaanis.

Võib-olla on inimene ise juba ammu muutust tahtnud.

Sellisel juhul on kokkusattumus lihtsalt hetk, mis selle soovi nähtavaks teeb.

Usk ja psühholoogia ei pea siin tingimata vastanduma

Usulise inimese jaoks võib tähenduslik kokkusattumus olla osa tema maailmapildist.

Sekulaarse inimese jaoks võib sama sündmus olla lihtsalt väga ilus juhus.

Kolmas inimene võib öelda:

„Ma ei tea, mis see oli, aga see tähendas mulle midagi.“

Kõiki neid võimalusi saab vaadelda ilma teise inimese kogemust naeruvääristamata.

Teadus saab kirjeldada psühholoogilisi mehhanisme.

Usk ja filosoofia tegelevad küsimusega, millise suurema tähenduse inimene oma kogemusele annab.

Need pole päris sama küsimus.

Kas universum saadab siis märke?

Sellele küsimusele ei saa teadus anda kontrollitavat jah- või ei-vastust.

Küll saab teadus üsna hästi näidata, miks inimesed märke märkavad.

Meie aju otsib mustreid.

Tähelepanu tõstab esile selle, mis on meile parajasti oluline.

Mälu säilitab üllatavad kokkulangevused paremini kui tuhanded korrad, mil midagi erilist ei juhtunud.

Ebakindlus võib muuta seoste otsimise tugevamaks.

Ja isiklik tähendus muudab juhusliku sündmuse emotsionaalselt suuremaks.

Aga sellest ei tulene, et kogemus ise oleks väärtusetu.

Mõnikord võib täiesti juhuslik sündmus aidata inimesel enda kohta midagi olulist mõista.

Võib-olla polegi kõige tähtsam teada, kas see oli juhus

Kujuta ette, et oled kuid kaalunud mingit otsust.

Siis toimub kummaline kokkusattumus.

See paneb sind lõpuks päriselt mõtlema.

Võib-olla oli see juhus.

Võib-olla sinu jaoks mitte.

Aga otsustav küsimus võiks olla hoopis:

kas pärast seda sündmust mõistan paremini, mida ma ise tahan?

Sest sõltumata sellest, kust „märk“ tuli, jääb otsus lõpuks ikkagi inimese enda teha.

Miks otsib inimene elus märke ja kokkusattumusi – kas juhus võib tunduda liiga tähenduslik?