Miks riputati vanasti vaipu seinale ja miks need jälle tagasi tulevad?

Kui meenutada 1970.–1980. aastate kodusid, tuleb paljudel silme ette terve rida esemeid, mida tänapäevases interjööris enam nii sageli ei kohta.

Sektsioonkapp.

Kristallnõud.

Must-valge või esimene värviteler.

Pitslinik.

Ja seinal vaip.

Mõnes kodus oli see suur mustriline villane vaip, teises värviline rüiuvaip või käsitsi valmistatud seinapannoo. Vahel rippus see diivani või voodi taga, mõnikord täitis peaaegu terve seina.

Ja mõnes kodus oli vaibal veel teinegi ülesanne: selle külge kinnitati kümneid rinnamärke.

Tänapäeval võib seinale riputatud vaip mõjuda esmapilgul kummalise meenutusena möödunud ajast. Tegelikult oli sellel nii dekoratiivne kui ka praktiline tähendus ning huvitaval kombel on tekstiilid nüüd uuesti seintele tagasi jõudmas.

Mitte päris samal kujul nagu nelikümmend aastat tagasi, kuid idee ise pole kuhugi kadunud.

Seinavaip polnud sugugi ainult Nõukogude aja nähtus

Vaiba seinale riputamine on palju vanem komme kui nõukogude korter.

Tekstiile on sajandeid kasutatud nii ruumide kaunistamiseks kui ka nende mugavamaks muutmiseks.

Ka Eesti Rahva Muuseum rõhutab oma vaibakogusid tutvustades, et vaip pole ajalooliselt tähendanud ainult põrandakatet. Eesti muuseumides leidub muu hulgas asemetekke, sõiduvaipu, seinavaipu ja tekstiilikunstnike loodud vaipu.

ERMi vaibaandmebaasis on tuhandeid esemeid ning nende kaudu saab jälgida nii käsitöötraditsioonide kui ka koduse sisustuse muutumist.

Seega pole mõte panna ilus tekstiil põranda asemel seinale sugugi uus ega ainult ühe ajastuga seotud.

1960.–1970. aastatel muutus rüiu Eestis eriti populaarseks

Üks tolle aja iseloomulikumaid seintekstiile oli rüiuvaip.

Rüiu on pika narmaga sõlmtehnikas valmistatud tekstiil, mille juured ulatuvad Põhjamaade käsitöötraditsiooni.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi andmetel jõudis rüiu kunstilise väljendusena Eestisse juba 1930. aastatel, kuid tõeliselt populaarseks muutus see 1950. aastate teisel poolel.

1960.–1970. aastatel oli rüiu Eesti tekstiilikunstis juba väga oluline nähtus.

ETDM on märkinud, et julgete värvide ja pika narmaga rüiuvaibad ehtisid sel ajal paljusid kodusid.

Need polnud tingimata ainult poest ostetud valmiskaubad.

Seinavaipu tehti ka ise

Tänapäeval võib tunduda, et käsitöö oli tollal ainult vanaemade harrastus.

Tegelikult jõudsid professionaalsete tekstiilikunstnike ideed üsna otseselt tavakodudesse.

ETDM-i andmetel avaldati näiteks ajakirjas Kunst ja Kodu 1960. aastatel Eesti tuntud tekstiilikunstnike kavandeid ning juhiseid, mille järgi sai valmistada ise:

• seinavaipu;
• patju;
• toolikatteid;
• muid narmastehnikas tekstiile.

See tähendas, et moodne tarbekunst ei jäänud ainult näitusesaalidesse.

Inimesed said sellest inspiratsiooni oma kodu kujundamiseks.

Mõni seinavaip oli professionaalse kunstniku looming, mõni tööstuslikult toodetud ning mõni valmistati kodus ise.

Seinavaip muutis toa kohe teistsuguseks

Suur tekstiil seinal mõjub hoopis teisiti kui väike pilt või riiul.

See lisab ruumi:

• värvi;
• mustrit;
• pehmust;
• tekstuuri.

Vanemate korterite seinad olid sageli üsna tagasihoidlikud ning ühe suure vaibaga sai terve toa ilmet märgatavalt muuta.

Eriti hästi töötas see diivani või voodi taga.

Seal täitis vaip korraga suure tühja seinapinna ning moodustas mööbliga ühe terviku.

Aga ainult ilust ei piisanud

Seinavaibal oli ka praktiline väärtus.

Paks tekstiil muudab kõva seinapinna pehmemaks ning aitab ruumis heli neelata.

Samuti moodustab seinale riputatud tekstiil külma pinna ja inimese vahele täiendava kihi.

Nõukogudeaegsete paneel- ja kortermajade kontekstis on seinavaipade kasutamist seetõttu seostatud nii ruumi soojema tunde kui ka kehva heliisolatsiooni leevendamisega.

See ei tähenda muidugi, et vaip oleks asendanud korralikku soojustust või heliisolatsiooni.

Kuid eriti voodi kõrval võis olla märgatav erinevus, kas inimese kõrval oli paljas külm sein või paks villane tekstiil.

Mõnes kodus oli vaip ka rinnamärkide kogu

Siin tuleb mängu üks detail, mida ametlikust sisustusajaloost alati ei leia, kuid mida paljud inimesed oma lapsepõlvekodudest mäletavad.

Rinnamärgid kinnitati seinavaiba külge.

See oli üllatavalt praktiline lahendus.

Nõukogude ajal toodeti rinnamärke väga suurtes kogustes ning neid jagati ja müüdi kõikvõimalikel põhjustel.

Oli:

• linnade ja paikade suveniirmärke;
• spordimärke;
• koolidega seotud märke;
• organisatsioonide märke;
• tähtpäevamärke;
• ettevõtete märke;
• ürituste ja võistluste märke.

Eesti Ajaloomuuseumi rinnamärkide kogust moodustabki ligi poole nõukogude perioodi märgitoodang ning muuseum märgib eraldi, et selle perioodi suveniirmärke toodeti massiliselt.

Pole seega ime, et neid kogunes ka kodudesse palju.

Vaip oli rinnamärkidele peaaegu ideaalne väljapanek

Tänapäeval ostaks kollektsionäär võib-olla spetsiaalse vitriini, kogujatahvlid või karbid.

Tollal kasutati seda, mis kodus juba olemas oli.

Rinnamärgil oli taga nõel või kinnitus.

Vaip rippus seinal.

Need kaks sobisid omavahel suurepäraselt.

Märk tuli lihtsalt vaiba külge kinnitada.

Nii ei läinud kogu:

• sahtlisse kaduma;
• karpi peitu;
• laiali.

Kõik märgid olid korraga silme ees.

Ja kui uus märk lisandus, leidis sellele lihtsalt järgmise vaba koha.

Lapse jaoks võis seinavaip olla terve väike maailm

Kui vaibal oli juba paarkümmend või isegi rohkem rinnamärki, polnud see enam lihtsalt sisustuselement.

Sellest sai omamoodi kodune näitus.

Üks märk võis meenutada reisi.

Teine spordivõistlust.

Kolmas mõnda linna.

Neljas vanema töökohta.

Viies oli lihtsalt ilus ning sattus kogusse sellepärast.

Just selliste esemete väärtus polnud alati rahaline.

Olulisem oli lugu, kust konkreetne märk saadud oli.

Kõigis kodudes seda muidugi ei tehtud

Siin tasub nostalgiamälestuste puhul olla ettevaatlik.

Eesti kodud polnud ühesugused ning pole põhjust väita, et igal seinavaibal rippusid rinnamärgid.

Mõnes peres koguti neid aktiivselt.

Teises polnud neid peaaegu üldse.

Mõnes pandi märgid vaiba külge, mõnes hoiti karbis või sahtlis.

Aga nende jaoks, kelle lapsepõlvekodus selline „märgivaip“ oli, on see väga äratuntav mälestus.

Vaibad olid ka asjad, mida hoiti

Tänapäeva odava sisustuse puhul võib ese mõne aasta pärast lihtsalt välja vahetuda.

Hea vaip oli hoopis teise tähendusega ese.

Seda võidi:

• kaua kasutada;
• parandada;
• puhastada;
• järgmisse korterisse kaasa võtta;
• lastele edasi anda.

Ilus või kvaliteetne vaip ei olnud tingimata asi, mida taheti põrandal kiiresti kulutada.

Seinal oli see nähtaval ja säilis paremini.

Ka see aitas muuta vaiba kodus pigem dekoratiivseks väärtusesemeks kui lihtsalt praktiliseks põrandakatteks.

Miks seinavaibad siis ära kadusid?

1. ja 2000. aastatel muutus Eesti kodude sisekujundus kiiresti.

Vanast nõukogudeaegsest interjöörist taheti sageli teadlikult eemalduda.

Kaduma hakkasid:

• tumedad sektsioonkapid;
• suured mustrilised vaibad;
• rasked kardinad;
• seinavaibad;
• paljud teised varasema aja kujunduselemendid.

Moeks tulid heledamad seinad, laminaatparkett, minimalistlikum mööbel ning hiljem järjest enam Skandinaavia mõjutustega interjöör.

Vaip seinal hakkas mõneks ajaks tunduma lausa vanamoodsa kodu sümbolina.

Midagi sarnast juhtus sektsioonkapiga

Veel mõnikümmend aastat tagasi tahtsid paljud vanast sektsioonkapist võimalikult kiiresti lahti saada.

Täna vaadatakse mõnda korralikku 1960.–1970. aastate mööblieset juba hoopis teise pilguga.

Sama toimub tekstiilidega.

Kui piisavalt palju aega möödub, ei nähta eset enam ainult selle ajastu argise tarbeasjana.

Hakatakse märkama:

• materjali;
• käsitööd;
• värve;
• disaini;
• ajastu iseloomu.

Seinavaip tuleb nüüd tagasi, kuid natuke teistsugusena

Huvitav on see, et seintekstiil pole tänapäeva sisekujundusest sugugi kadunud.

ETDM kirjutas juba 2022. aastal, et rüiu- ja narmastehnika oli maailmas taas väga populaarseks muutunud ning sotsiaalmeedias levis rohkesti tänapäevaseid dekoratiivtekstiile.

Seinale riputatakse jälle:

• rüiuvaipu;
• kootud pannood;
• makrameed;
• käsitöötekstiile;
• väiksemaid vaipu;
• vanu käsitöövaipu.

Erinevus on selles, et praegu käsitletakse neid sageli pigem tekstiilikunsti või suure seinadekoratsioonina.

See, mis oli kunagi vanamoodne, võib nüüd olla disain

Võta vana käsitsi tehtud rüiuvaip.

1. aastatel võis see olla täiesti tavaline kodune ese.
2. aastal võis keegi vaadata seda ja mõelda, et see tuleks kiiremas korras moodsama pildiga asendada.

Täna võib sama ese olla täpselt see detail, mida muidu väga minimalistlik ruum vajab.

Ajastu muutub.

Ese jääb samaks.

Muutub hoopis meie pilk sellele.

Vanad seinavaibad ei pea sobima ainult „vanaema tuppa“

Üks huvitavamaid võimalusi ongi vana ja uue segamine.

Näiteks võib vana värviline rüiuvaip olla väga efektne:

• valgel seinal;
• lihtsa diivani kohal;
• modernse valgusti kõrval;
• minimalistlikus magamistoas.

Kui kogu tuba ei ole ajastutruult 1975. aastasse viidud, ei mõju vana ese tingimata vanamoodsalt.

Sageli muutub see hoopis ruumi kõige isikupärasemaks detailiks.

Ja rinnamärgid?

Ka need on uuesti huvitavaks muutunud.

Vanad nõukogudeaegsed rinnamärgid võivad tänapäeval olla:

• kollektsiooniesemed;
• ajalooväärtusega esemed;
• nostalgilised mälestused;
• dekoratiivsed pisiasjad.

Mõni üksik haruldane märk võib olla kollektsionäärile väärtuslikum, kuid suur osa neist on eelkõige mälestusesemed.

Ja miks mitte kasutada nende väljapanekuks jälle tekstiili?

Idee, mis töötas aastakümneid tagasi, töötab tegelikult ka praegu.

Kõige väärtuslikum osa võib olla just lugu

Vana seinavaipa vaadates pole alati kõige tähtsam teada, kes selle täpselt valmistas või kui palju see praegu maksab.

Mõnikord on olulisem küsimus:

kus see kodus rippus?

Kas diivani taga?

Voodi kohal?

Kas vanaema tegi selle ise?

Kas selle küljes olid rinnamärgid?

Kas lapsena valiti iga uue märgi jaoks hoolikalt järgmine koht?

Need detailid muudavad tavalise vana asja isiklikuks ajalooks.

Nostalgia ei tähenda, et kõik vanasti parem oli

Pole vaja teeselda, et iga vana sisustuslahendus oli ideaalne.

Mõni seinavaip oli ilus.

Mõni polnud.

Mõni aitas külma seina kõrval olemise mugavamaks teha.

Mõni pandi üles lihtsalt seepärast, et selline mood oli.

Ja paljud inimesed olid hiljem täiesti õnnelikud, kui said sellest lahti.

Nostalgia pole kohustus kõike minevikust tagasi tuua.

Pigem võimalus vaadata uuesti asju, mida kunagi peeti nii tavaliseks, et nende peale ei mõeldudki.

Võib-olla pole seinavaip tegelikult kunagi olnud kummaline

Kui võtta ära konkreetse ajastu stereotüüp, jääb alles väga lihtne mõte.

Inimesel on suur tühi sein.

Ta tahab muuta toa:

• hubasemaks;
• värvilisemaks;
• isikupärasemaks.

Ta riputab sinna tekstiili.

Seda on tehtud sajandeid.

Ja tehakse jälle.

Seega võib-olla ei tulnud seinavaip tagasi.

Võib-olla kadus ta meie kodudest lihtsalt mõneks ajaks ära.

Ning kusagil kapis või pööningul võib siiani olla üks vana vaip, mille küljes on alles isegi mõned lapsepõlvest tuttavad rinnamärgid.

Allikad

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – Fookus. Rüiuvaibad

https://www.etdm.ee/naitused/fookus-ruiuvaibad

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – Rüiutehnika töötuba

https://www.etdm.ee/sundmused/ruiutehnika-tootuba

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – Tekstiilikogu

https://www.etdm.ee/kogud/tekstiil

Eesti Rahva Muuseum – Aja jälg Eesti vaibal

https://www.erm.ee/naitused/kohtumised/

Eesti Ajaloomuuseum – Rinnamärkide kogu

https://ajaloomuuseum.ee/muuseumist/muuseumi-kogud/eesti-ajaloomuuseumi-kogu