Miks seisid vanasti sektsioonkapis kristall, serviisid ja „paremad nõud“?

Paljud mäletavad kodusid, kus elutoa kõige tähtsam mööbliese polnud diivan ega televiisor, vaid suur sektsioonkapp.

Selle klaasuste taga seisid:

• kristallklaasid;
• serviisid;
• vaasid;
• seinataldrikud;
• väiksed kujukesed;
• reisidelt toodud suveniirid;
• „paremad nõud“, mida igapäevaselt peaaegu kunagi ei kasutatud.

Mõni ese seisis seal kümneid aastaid.

Tolmu pühiti.

Klaase nihutati.

Aga kasutada neid ei raatsitud.

Miks oli selline kapp nii paljudes kodudes ja miks hoiti ilusaid asju pigem vaatamiseks kui kasutamiseks?

Sektsioonkapp oli korraga mööbel ja vitriin

1. sajandi teisel poolel muutus sektsioonmööbel väga tavaliseks kodusisustuse osaks.

Selle idee oli praktiline: ühest mööblisüsteemist sai kombineerida kappe, riiuleid, sahtleid, baarikappe ja vitriine.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum toob nõukogude perioodi disaini käsitledes välja, et moodulsüsteem oli tollases disainis oluline ning standardelementidest sektsioonmööblit sai paigutada vastavalt kodu vajadustele.

Väikeses korteris oli see loogiline lahendus.

Üks sein võis korraga mahutada:

• raamatud;
• nõud;
• dokumendid;
• televiisori;
• riided;
• dekoratiivesemed.

Kõige nähtavam osa oli aga sageli klaasustega vitriin.

Klaasi taha pandi see, mis oli väärtuslik

Tänapäeval võib ilusat klaasi või taldrikut üsna vabalt iga päev kasutada.

Varasematel kümnenditel ei olnud valik nii suur ega asjad alati nii lihtsalt asendatavad.

Seetõttu võis mõni serviis või kristallikomplekt olla pere jaoks päriselt väärtuslik ese.

See võis olla:

• pulmakingitus;
• juubelikingitus;
• välismaalt toodud ese;
• defitsiitne kaup;
• aastate jooksul kogutud komplekt.

Kui midagi oli raske saada, oli ka soov seda hoida suurem.

Nii kujuneski osa nõudest igapäevatarbe asemel omamoodi koduseks varanduseks.

„Need on külaliste jaoks“

Seda lauset mäletavad ilmselt paljud.

Paremaid tasse ei kasutatud hommikukohvi jaoks.

Kristallklaase ei võetud välja tavalise õhtusöögi kõrvale.

Pidulikumad nõud ootasid:

• jõule;
• sünnipäeva;
• aastavahetust;
• külalisi;
• suuremaid perekondlikke sündmusi.

Mõnikord juhtus lõpuks nii, et „külaliste nõusid“ kasutati vaid paar korda aastas.

Või veel harvem.

Kristall oli eriti nähtav staatuseese

Kristallklaas ja lõigatud klaasi meenutavad esemed olid kodudes silmatorkavad.

Need püüdsid vitriinis valgust ja jätsid piduliku mulje.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes on klaas, keraamika ja portselan olulisel kohal ning muuseum kogub süstemaatiliselt ka nõukogude perioodi disainipärandit.

Koduses keskkonnas ei olnud sellised esemed ainult tarbeasjad.

Need näitasid ka maitset, hoolikust ja vahel võimalust saada midagi, mida kõigil polnud.

Serviis võis olla suurem asi kui tänapäeval

Praegu ostetakse sageli tasse ja taldrikuid üksikult.

Vanasti oli terviklik serviis palju tavalisem mõte.

Komplekti võisid kuuluda:

• tassid;
• alustassid;
• desserttaldrikud;
• kann;
• suhkrutoos;
• piimakann;
• suuremad serveerimisnõud.

Kui mõni ese katki läks, võis komplekti terviklikkus kannatada.

See oli veel üks põhjus, miks „paremaid nõusid“ igapäevaselt ei pruugitud kasutada.

Kapp oli ka pere mälu

Sektsioonkapis polnud ainult nõud.

Seal võis olla terve pere ajalugu.

Ühel riiulil pulmakingiks saadud vaas.

Teisel välisreisilt toodud kujuke.

Kolmandal vanaema serviis.

Kõrval fotod ja albumid.

Sellisel juhul muutus kapp omamoodi füüsiliseks mälupangaks.

Iga ese võis meenutada:

• inimest;
• reisi;
• sündmust;
• eluetappi.

Seetõttu oli mõnest esemest raske loobuda isegi siis, kui selle praktiline väärtus oli väike.

Suveniirid olid palju tähtsamad kui praegu

Kui välismaale reisimine oli haruldasem, oli reisilt toodud ese midagi erilist.

Väike keraamiline kujuke või dekoratiivtaldrik võis tänapäeva mõistes tunduda täiesti tavalise suveniirina.

Aga kui keegi oli selle toonud:

• Soomest;
• Saksamaalt;
• Poolast;
• Bulgaariast;
• kaugemaltki,

võis sellel olla palju suurem tähendus.

See polnud lihtsalt ese.

See oli tõend sellest, et keegi oli kusagil käinud.

Mõnikord koguti asju lihtsalt ilu pärast

Kõik ei olnud seotud staatuse või defitsiidiga.

Inimestele lihtsalt meeldisid ilusad asjad.

Koguti:

• portselankujukesi;
• vaase;
• klaasesemeid;
• taldrikuid;
• lusikaid;
• tasse.

Kui tänapäeval kogutakse näiteks vinüüle, LEGO komplekte või disainiesemeid, siis varem võis sama rolli täita portselan või kristall.

Inimese soov koguda pole kuhugi kadunud.

Muutunud on lihtsalt esemed.

Miks oli vitriin nii oluline?

Vitriin lahendas ühe lihtsa probleemi.

Esemed olid nähtaval, aga samas kaitstud.

Avatud riiulil koguneb nõudele kiiresti tolm.

Klaasukse taga püsisid need palju puhtamana ning kogu kollektsioon oli korraga näha.

Lisaks andis klaasustega kapp elutoale pidulikuma ilme.

Miks tänapäeva kodudes neid vähem näeb?

Kodude sisustus on muutunud.

Viimastel aastakümnetel on populaarsed olnud:

• avaramad seinad;
• madalad kapid;
• minimalistlikum sisustus;
• vähem nähtavaid esemeid.

Suur tume sektsioonkapp võib tänapäeva interjööris tunduda raske.

Samuti pole enam nii suurt vajadust kõiki esemeid aastaid säästa.

Kui klaas katki läheb, saab uue üsna lihtsalt osta.

See muudab ka suhtumist esemesse.

Samal ajal tuleb vana jälle tagasi

Huvitaval kombel ei ole kristall, vana portselan ega retroserviisid kadunud.

Need on lihtsalt kolinud teise konteksti.

Vintage-poodides ja järelturul otsitakse taas:

• vanu klaase;
• Saksa portselani;
• Soome keraamikat;
• dekoratiivtaldrikuid;
• käsitsi vormitud klaasi;
• vanu serveerimisnõusid.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum kogub samuti teadlikult 20. sajandi ja nõukogude perioodi disaini, mis näitab, et kunagine argine kodukaup on nüüdseks osa disainiajaloost.

Ese, mida eile peeti vanamoodsaks, võib täna jälle huvitav olla

See on vintage-maailmas väga tavaline.

Mõni ese võib läbida mitu etappi.

Kõigepealt on ta uus ja moodne.

Siis tavaline.

Seejärel vanamoodne.

Mõne aja pärast muutub aga uuesti huvitavaks.

1970.–1980. aastate nõud ja dekoratiivesemed võivad tänapäeval sobida väga hästi täiesti kaasaegsesse interjööri.

Enam pole vaja tervet sektsioonkappi.

Piisab ühest heast esemest.

Võib-olla oli vanas mõtteviisis midagi head

Tänapäeval räägitakse palju sellest, et asju võiks rohkem kasutada ja vähem lihtsalt säilitada.

Selles on oma tõde.

Mis mõtet on ilusal tassil, mida kunagi kapist välja ei võeta?

Samas oli vanas suhtumises ka midagi väärtuslikku.

Asju hoiti.

Neid parandati.

Neid anti edasi.

Üks serviis võis olla peres aastakümneid.

Tänapäeval vahetatakse kodukaupa sageli palju kiiremini.

„Paremaid nõusid“ võikski nüüd kasutada

Kui sul on kapis vana serviis, mida pole aastaid kasutatud, võib olla kõige parem hetk just praegu.

Mitte oodata:

• jõule;
• juubelit;
• külalisi.

Võtta tass välja ja juua sellest tavalise esmaspäeva hommikul kohvi.

Sest võib-olla polegi mõtet hoida midagi „paremaks päevaks“ nii kaua, et see parem päev kunagi ei tule.

Sektsioonkapp ise on juba nostalgia

Paljude jaoks ei tekita nostalgiat isegi üks konkreetne ese.

Piisab pildist.

Tumepruun sektsioonkapp.

Klaasuste taga kristall.

Raamatud reas.

Mõni portselankuju.

Televiisor ühes vahes.

Sahtlis dokumendid ja vanad fotod.

See oli aastakümneid täiesti tavaline Eesti elutuba.

Praegu võib sama pilt tunduda nagu vaade hoopis teise maailma.

Aga paljud neist esemetest on endiselt alles.

Lihtsalt sektsioonkapp nende ümbert on kadunud.

Allikad

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – Disainikogu

https://www.etdm.ee/kogud/disain

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – Kogud

https://www.etdm.ee/kogud

Kumu / Eesti Kunstimuuseum – „Kunst on disain on kunst“ saalivihik

https://kunstimuuseum.ekm.ee/wp-content/uploads/2020/11/Kumu_Kunst-on-disain-on-kunst-saalivihik.pdf