Miks tundub lapsepõlvekodu täiskasvanuna nii väike?

Lähed pärast pikka aega tagasi majja või korterisse, kus lapsena elasid.

Koridor tundub kitsam.

Trepp palju lühem.

Elutuba väiksem.

Aed, mis kunagi tundus tohutu, on nüüd üllatavalt pisike.

Ja tekib kummaline tunne:

„Kas see koht oligi alati nii väike?“

Enamasti oli.

Muutunud pole ainult maja.

Muutunud oled sina ise.

Lapse keha annab ruumile teistsuguse mõõdu

Laps vaatab maailma palju madalamalt.

Tema samm on lühem.

Käed ulatuvad vähem.

Laud on kõrgem.

Trepp järsem.

Tuba pikem.

Sama füüsiline ruum võib väiksema keha suhtes tunduda palju suurem kui täiskasvanu jaoks.

Uuringud ruumitaju kohta on näidanud, et keha suurus ja tegevusvõimalused võivad mõjutada seda, kuidas inimene hindab objektide suurust ja kaugust.

See aitab seletada, miks lapsepõlves kogetud ruum võib mälestuses püsida suuremana.

See kogemus on väga tavaline

Ühes ruumitaju käsitlenud uuringus küsiti inimestelt, kas nad on täiskasvanuna kogenud, et lapsepõlvest tuttav ruum või vahemaa tundus hiljem väiksem, kui nad seda mäletasid.

Valdav enamus vastas, et oli sellist tunnet kogenud.

See ei tähenda, et meie lapsepõlvemälestused oleksid lihtsalt „valed“.

Pigem on need mälestused tekkinud täiesti teistsuguse keha ja vaatenurga kaudu.

Lapse jaoks võib trepp olla päriselt suur ettevõtmine

Täiskasvanu teeb kümme astet kiiresti ära.

Väikese lapse jaoks võivad samad astmed olla:

kõrgemad;

pikema teekonnaga;

füüsiliselt raskemad;

tähelepanu nõudvad.

Seetõttu ei mõõda laps ruumi ainult meetrites.

Ta kogeb seda ka oma keha kaudu.

Aed pole lihtsalt 20 meetrit pikk.

See on koht, mille ühest otsast teise jooksmine võtab kaua.

Kapi ülemine riiul pole lihtsalt 170 sentimeetri kõrgusel.

See on koht, kuhu üldse ei ulatu.

Täiskasvanu keha muudab maailma mõõtkava

Kui lapsest saab täiskasvanu, suureneb tema kehapikkus, samm ja ulatus.

Uks, mis lapsele tundus tohutu, on nüüd tavaline.

Söögilaud, mille taha tuli ronida, ulatub lihtsalt puusani.

Koridor, mida mööda sai mänguautoga „kaugele sõita“, läbime nüüd mõne sammuga.

Seetõttu ei pruugi lapsepõlvekodu ise üldse muutunud olla.

Võrdluspunkt on muutunud.

Aga ainult kehast ei piisa kogu nähtuse seletamiseks

Kui põhjus oleks ainult pikkuses, peaks iga vana ruum tunduma lihtsalt proportsionaalselt väiksem.

Tegelikult on lapsepõlvekodu puhul mängus ka mälu.

Me ei säilita peas täiuslikku kolmemõõtmelist mõõdistust.

Mälu valib välja olulise.

Seob ruumid sündmustega.

Lisab emotsioone.

Ja jätab palju detaile kõrvale.

Mälu pole videokaamera

Lapsepõlvekodu meenutades ei mängi aju lihtsalt vana salvestust uuesti ette.

Mälestus konstrueeritakse.

Me mäletame:

köögilauda, mille ääres söödi;

koridori, kus mängiti;

akent, kust välja vaadati;

vanaema tugitooli;

oma tuba;

mõnda lõhna või heli.

Ruumi täpsed mõõtmed ei pruugi olla üldse mälestuse kõige olulisem osa.

Seetõttu võib aastate jooksul alles jääda pigem ruumi „tunne“ kui täpne suurus.

Emotsioon võib muuta koha mälus suuremaks

Lapsepõlvekodu ei ole lihtsalt arhitektuur.

See on sageli terve maailm.

Seal toimusid:

sünnipäevad;

jõulud;

tülid;

mängud;

haiguspäevad;

esimesed sõprussuhted;

pere igapäevaelu.

Kui ühte väikesesse korterisse mahub inimese jaoks tohutu hulk olulisi sündmusi, võib ka koht ise mälus tunduda suurem ja tähenduslikum.

Oluline koht jääb mällu teisiti kui juhuslik ruum

Uuringud autobiograafilise mälu kohta näitavad, et füüsilised kohad võivad olla väga tugevad mälestuste käivitajad.

Eriti sageli seostuvad olulised kohad lapsepõlve ja kasvamisega.

Kui inimene mõtleb vanale kodule, ei meenuta ta ainult seinu.

Ta meenutab ka seda, kes ta ise seal oli.

Seetõttu võib vana maja külastamine olla emotsionaalselt palju tugevam kogemus kui mõne teise sama vana hoone nägemine.

Mõnikord tundub kõige väiksem just lapsepõlvetuba

Lapsepõlvetuba võis olla kogu sinu isiklik maailm.

Seal olid:

mänguasjad;

raamatud;

postrid;

voodi;

laud;

salajased kohad;

oma mõtted.

Täiskasvanuna sisened samasse ruumi ja mõtled:

„Kuidas kõik see siia üldse ära mahtus?“

Füüsiliselt mahtuski.

Aga lapse jaoks polnud see lihtsalt kümneruutmeetrine tuba.

See oli eraldi maailm.

Mööbel võib mälupilti tugevalt mõjutada

Kui vana kodu on vahepeal ümber kujundatud, võib ruum tunduda eriti võõras.

Näiteks:

vana suur kapp on kadunud;

sein on teist värvi;

uks on teise koha peal;

mööbel on väiksem;

sein on maha võetud.

Mälu kasutab ruumi äratundmiseks tuttavaid orientiire.

Kui need puuduvad, võib vana koht tunduda korraga nii tuttav kui võõras.

Lapse jaoks tundus ka õu suurem

Sama efekt tekib sageli õues.

Lapsepõlvekodu hoov.

Koolitee.

Mänguväljak.

Metsatukk.

Tee vanaema juurde.

Täiskasvanuna võib olla hämmastav avastada, et vahemaa, mida lapsena peeti pikaks teekonnaks, on tegelikult ainult mõnisada meetrit.

Lapse samm oli väiksem.

Liikumiskiirus aeglasem.

Ja teel toimus palju rohkem.

Laps märkab teekonnal rohkem vahepealseid maailmu

Täiskasvanu mõtleb:

„Majast poodi on 400 meetrit.“

Lapse jaoks võib sama tee sisaldada:

suurt kivi;

kraavi;

koera värava taga;

puud, mille otsa roniti;

lompi;

naabri aeda;

nurka, kus sõpradega kohtuti.

Üks lühike teekond jaguneb paljudeks eraldi kohtadeks.

See võib muuta vahemaa subjektiivselt palju pikemaks.

Ajataju ja ruumitaju võivad omavahel põimuda

Lapsepõlves tundub sageli ka aeg aeglasem.

Suvevaheaeg võib mälestustes näida lõputu.

Päev vanaema juures pikk.

Koolivaheaeg tohutu.

Kui ruum ja aeg on seotud samade mälestustega, võib terve lapsepõlvemaailm mälus muutuda avaramaks kui see täiskasvanuna mõõtes tegelikult oli.

Nostalgia ei püüa olla täpne mõõdulint

Nostalgia eesmärk ei ole säilitada faktiliselt täpset ruumiplaani.

See ühendab mälestuse:

inimeste;

tunnete;

lõhnade;

kohtade;

helide;

eluetapiga.

Uuringutes on kodu ja teised lapsepõlvega seotud kohad sageli nostalgia olulisteks objektideks.

Seetõttu pole üllatav, et vanasse koju naasmine võib tekitada väga tugeva reaktsiooni.

Mõni detail võib seevastu tunduda täpselt samasugune

Vana ukselink.

Trepi nagin.

Tapeedimuster.

Keldri lõhn.

Akna taga kasvav puu.

Üks selline detail võib korraga tuua tagasi terve hulga mälestusi.

See on üks põhjuseid, miks vana kodu külastamine võib hetkega viia mõtted aastakümnete taha.

Lõhn võib olla eriti tugev mälestuse käivitaja

Vana maja lõhn võib olla üllatavalt tuttav isegi siis, kui inimene pole seal aastakümneid käinud.

Puit.

Kelder.

Vana mööbel.

Küte.

Köök.

Mõni lõhn võib tekitada kohe tunde:

„Ma olen jälle laps.“

Sellisel hetkel kohtuvad praegune füüsiline ruum ja vana emotsionaalne mälestus.

Miks tekib vahel kurb tunne?

Inimene võib minna vana kodu vaatama rõõmsa ootusega.

Aga kohapeal tekib hoopis kurbus.

Sest vana kodu pole päriselt enam sama.

Mööbel on kadunud.

Seal elavad teised inimesed.

Vanemad või vanavanemad pole enam kohal.

Aed on ümber tehtud.

See võib väga selgelt näidata, kui palju aega on möödunud.

Tegelikult ei igatse me alati maja

Võime öelda:

„Ma igatsen seda vana kodu.“

Aga tegelikult võime igatseda hoopis:

inimesi, kes seal elasid;

tunnet, et olime noored;

turvalisust;

suvevaheaegu;

aega enne suuri kohustusi;

eluetappi, mida enam tagasi ei saa.

Maja muutub selle kõige sümboliks.

Mõnikord on parem mälestust mitte mõõta

Vana kodu täpsed ruutmeetrid võivad olla üllatavalt tagasihoidlikud.

Aga see ei vähenda mälestuse väärtust.

Lapse jaoks ei mõõdetud kodu kunagi ruutmeetrites.

Selle suuruse määrasid:

kui palju seal juhtus;

kui palju inimesi seal armastati;

kui palju maailma sinna sisse mahtus.

Kas lapsepõlvemälestus on siis vale?

Ei pea olema.

See on lihtsalt teistsugune mälu.

Kui mäletad, et vanaema köök oli tohutu, ei tähenda see tingimata, et sinu aju tegi vea.

See võib olla täiesti täpne kirjeldus sellest, kuidas see ruum sinu jaoks lapsena tundus.

Täiskasvanuna vaatad seda sama kohta teise keha, teise kogemuse ja teise eluetapi kaudu.

Mõlemad kogemused võivad olla õiged.

Kõige kummalisem on kohtuda korraga kahe versiooniga samast kohast

Üks on see, mis seisab sinu ees praegu.

Väike tuba.

Lühike koridor.

Pisike aed.

Teine on see, mis on püsinud aastaid mälus.

Suur maja.

Pikk tee.

Tohutu õu.

Ja võib-olla just see kontrast teebki lapsepõlvekodu külastamise nii eriliseks.

Maja ise võib olla väiksem, kui mäletasid.

Aga selle sisse mahtunud elu võib tunduda endiselt väga suur.

Miks tundub lapsepõlvekodu pärast aastaid väiksem kui mälestustes?