Miks tundub ootamine vahel hullem kui halb uudis ise?

On olukordi, kus inimene teab, et varsti tuleb vastus.

Analüüside tulemus.

Tööintervjuu otsus.

Eksamitulemus.

Laenuotsus.

Arsti vastus.

Kohtuotsus.

Telefonikõne, millest sõltub midagi olulist.

Ja mida lähemale vastuse hetk jõuab, seda raskem võib olla lihtsalt oodata.

Mõnikord ütleb inimene hiljem isegi:

„Halb uudis oli valus, aga teadmatus enne seda oli hullem.“

See pole sugugi haruldane kogemus.

Ootamise kõige raskem osa on teadmatus

Kui halb uudis on juba käes, on olukord vähemalt selge.

Enne vastust eksisteerib korraga mitu võimalikku tulevikku.

Võib minna hästi.

Võib minna halvasti.

Võib juhtuda midagi, millele inimene pole veel mõelnudki.

Aju peab kõiki neid võimalusi korraga lahti hoidma.

See tekitab ebakindlust.

Inimesele meeldib üldiselt ette teada, mis juhtub

Me planeerime oma elu pidevalt.

Millal tuleb buss?

Kas palk laekub?

Kas koosolek toimub?

Kas laps jõuab õigeks ajaks koju?

Ennustatavus annab võimaluse otsustada, mida edasi teha.

Kui tulemus on teadmata, ei saa inimene järgmisi samme kindlalt planeerida.

See kontrolli puudumine võib olla väga ebamugav.

Psühholoogias räägitakse ebakindluse talumatusest

Inimesed erinevad selles, kui hästi nad teadmata olukorda taluvad.

Psühholoogias kasutatakse mõistet ebakindluse talumatus.

See kirjeldab kalduvust tajuda teadmata või ebakindlat olukorda eriti häiriva või ähvardavana.

Tänapäevane uurimistöö käsitleb seda olulise nähtusena, mis seostub muretsemise ja ärevusega.

See ei tähenda, et inimene, kellele ootamine ei meeldi, oleks psüühiliselt haige.

Ebakindlus häirib mingil määral peaaegu kõiki.

Mõne inimese jaoks on teadmatus eriti raske

Üks inimene mõtleb:

„Eks ma saan homme teada.“

Teine mõtleb sama olukorra puhul tundide kaupa:

„Aga mis siis, kui...“

Ta võib kontrollida telefoni.

Otsida internetist vihjeid.

Mõelda läbi kümneid stsenaariume.

Küsida teistelt, mida nemad arvavad.

Proovida leida kindlust olukorras, kus seda veel lihtsalt pole.

Aju ei armasta lahtisi küsimusi

Kui asi pole lahendatud, tuleb mõte kergesti tagasi.

Kas ma sain töökoha?

Kas uuring oli korras?

Kas ta vastab?

Kas pakkumine võeti vastu?

Kuna lõplikku vastust pole, pole ajul ka selget punkti, kus teema lõpetada.

Seetõttu võib sama küsimus päeva jooksul kümneid kordi mõtetesse tulla.

Ootamine annab kujutlusvõimele palju ruumi

Kui fakti pole, hakkab inimene puuduvat infot ise täitma.

Probleem on selles, et stressiolukorras ei täideta seda alati kõige optimistlikuma variandiga.

Üks võimalik mõte tekitab järgmise.

„Mis siis, kui vastus on halb?“

„Mis ma siis teen?“

„Mis saab järgmisel kuul?“

„Kuidas ma teistele ütlen?“

Üks teadmata tulemus võib inimese peas kasvada terveks kujuteldavaks tulevikuks.

Muretsemine võib tunduda nagu ettevalmistumine

See on oluline põhjus, miks mõtteid on raske peatada.

Muretsemine võib anda tunde:

„Ma vähemalt teen midagi.“

Inimene mõtleb kõik võimalikud halvad variandid läbi, sest loodab olla siis nendeks paremini valmis.

Probleem on selles, et tulemus pole endiselt teada.

Mõtlemine ei anna uut infot.

See võib lihtsalt ärevust juurde tekitada.

Teadmine annab isegi halva tulemuse korral uue võimaluse: tegutseda

Oletame, et inimene ootab tööintervjuu vastust.

Ootamise ajal ei tea ta:

kas võtta ühendust teise tööandjaga;

kas oodata;

kas teha uusi plaane.

Kui tuleb halb vastus, on pettumus päris.

Aga nüüd saab vähemalt midagi teha.

Saata järgmine avaldus.

Muuta plaani.

Küsida tagasisidet.

Liikuda edasi.

Teadmatusest saab konkreetne olukord.

Halb uudis vahetab ärevuse sageli teiste emotsioonide vastu

Uuringutes on võrreldud seda, kuidas inimesed tunnevad end halba uudist oodates ja pärast halva tulemuse saamist.

Ühes sellises töös uuriti muu hulgas õigusteaduse lõpetanuid, kes ootasid kutseeksami tulemusi ja lõpuks eksamit ei läbinud.

Tulemused olid huvitavad.

Ärevus oli enne tulemuse saabumist eriti tugev.

Pärast halba uudist võis ärevus väheneda, kuid asemele tulid teised emotsioonid:

pettumus;

kurbus;

viha;

kahetsus.

Seega pole päris õige öelda, et ootamine on alati hullem.

See on lihtsalt teistmoodi raske.

„Kas oodata või teada?“ pole lihtne küsimus

Halb uudis võib olla väga valus.

Mõnikord palju valusam kui sellele eelnev ootamine.

Aga ootamise eripära on see, et inimene ei tea veel, millist tunnet peaks üldse tundma.

Kas loota?

Kas valmistuda halvaks?

Kas rõõmustada?

Kas karta?

See emotsionaalne vahepealne seisund võib olla väga kurnav.

Mida tähtsam tulemus, seda raskem võib olla oodata

Kõik ootamised pole võrdsed.

Pakisaadetise hilinemine võib olla tüütu.

Terviseuuringu vastuse ootamine võib olla hoopis teine kogemus.

Stressi suurendavad näiteks:

tulemuse tähtsus;

tulemuse pöördumatus;

kontrolli puudumine;

ooteaja pikkus;

halva tulemuse võimalik mõju.

Mida rohkem võib üks vastus elu muuta, seda rohkem ruumi võtab see tavaliselt ka mõtetes.

Ka väga hea uudise ootamine võib ärevaks teha

Ebakindlus ei puuduta ainult halbu tulemusi.

Inimene võib närviliselt oodata:

rasedustesti tulemust;

kooli vastuvõttu;

maja ostupakkumise vastust;

võistluse tulemust;

lotovõitu.

Ta võib loota parimat ja ikkagi tunda suurt pinget.

Põhjus on endiselt sama:

tulemus pole tema kontrolli all.

Nutitelefon on ootamise olemust muutnud

Kunagi pidi inimene võib-olla posti ootama.

Nüüd võib vastus saabuda iga sekund.

See ei pruugi ootamist lihtsamaks teha.

Pigem tekib võimalus:

kontrollida e-posti iga kahe minuti järel;

värskendada patsiendiportaali;

vaadata sõnumirakendust;

jälgida taotluse staatust.

Iga kontroll annab hetkeks tunde, et teed midagi.

Kui vastust pole, algab ring uuesti.

Pidev kontrollimine võib ärevust hoopis üleval hoida

Telefonikontroll ise pole muidugi probleem.

Kui aga inimene kontrollib tulemust väga sageli, suunab ta tähelepanu ikka ja jälle ootamisele tagasi.

Iga kord meenub:

„Vastust ikka pole.“

Nii võib terve päev hakata keerlema ühe teadmata tulemuse ümber.

Kõige raskem võib olla aeg, mil vastus „peaks kohe tulema“

Kui arst ütleb:

„Tulemused peaksid tulema nädala jooksul,“

võib esimesed paar päeva olla üsna lihtne.

Kuues ja seitsmes päev võivad olla palju raskemad.

Sarnast nähtust on täheldatud ka uuringutes, kus ärevus suurenes tulemuse saamise hetke lähenedes.

Mida lähemale jõuab punkt, kus teadmatus peaks lõppema, seda tähelepanelikumaks inimene muutub.

Hilinemine muudab olukorra veel hullemaks

Kui vastus pidi saabuma esmaspäeval ja kolmapäevaks pole seda ikka tulnud, hakkab aju otsima seletust.

„Kas halb tulemus võtab kauem aega?“

„Kas nad helistavad ainult neile, kes läbi ei saanud?“

„Kas midagi läks valesti?“

Enamasti ei tea inimene tegelikku põhjust.

Aga teadmatusse tekib nüüd veel teine teadmatus.

Teiste inimeste kogemuste lugemine võib aidata või kahjustada

Internetist võib leida peaaegu iga olukorra kohta kellegi kogemuse.

„Minule helistati kolme päevaga.“

„Mul läks kaks nädalat.“

„Kui vastust ei tule, on see halb märk.“

Selline info võib anda hetkeks rahu.

Samas võivad täiesti erinevate inimeste lood suurendada segadust.

Kellegi teise juhtum ei pruugi sinu olukorra kohta midagi öelda.

Ebakindlust ei saa alati teadmistega kaotada

See on ootamise üks ebamugavamaid tõdesid.

Mõnikord oled teinud kõik, mida saad.

Uuring on tehtud.

Avaldus saadetud.

Intervjuu peetud.

Eksamitöö üle antud.

Nüüd pole enam midagi parandada.

Tuleb oodata.

Inimese jaoks, kes on harjunud probleeme tegutsedes lahendama, võib see olla eriti raske.

Kontrolli puudumine suurendab pinget

Kui midagi saab ise muuta, tekib tegevusplaan.

Kui tulemus sõltub teistest inimestest, laborist, komisjonist või juhusest, pole sama tunnet.

Seetõttu võib ka lühike ooteaeg tunduda pikem, kui inimene ise protsessi mõjutada ei saa.

Inimesed reageerivad ebakindlusele erinevalt

Mõni tahab kogu võimaliku info kohe teada.

Teine eelistab mitte mõelda enne, kui vastus on käes.

Mõni räägib kõigi lähedastega.

Teine tõmbub endasse.

Mõni teeb varuplaani.

Teine väldib kogu teemat.

Ükski neist reaktsioonidest pole automaatselt vale.

Ootamine võib tekitada ka füüsilisi sümptomeid

Tugeva ärevusega võivad kaasneda:

südamekloppimine;

lihastension;

kõhuvaevused;

rahutus;

higistamine;

uinumisraskused;

keskendumisraskused.

See ei tähenda, et inimene „mõtleb sümptomid välja“.

Stress ja ärevus mõjutavad päriselt organismi.

Une ajal pole probleem tingimata kadunud

Päeval võib inimene ennast tegevusega hõivata.

Õhtul kaob osa segajatest.

Siis võib ootamisega seotud mõte eriti tugevalt tagasi tulla.

„Äkki homme tuleb vastus.“

„Mis siis, kui...“

Seetõttu võib teadmatus häirida und isegi inimesel, kellel tavaliselt magamisega probleeme pole.

Miks aitab tegevuses püsimine?

Kui tähelepanu on kogu aeg teadmata tulemusel, tundub ootamine suurem.

Tavalise elu jätkamine aitab tähelepanu ümber jaotada.

See võib tähendada:

tööd;

jalutamist;

sporti;

koristamist;

sõbraga kohtumist;

raamatu lugemist;

mõnda konkreetset ülesannet.

Eesmärk pole tunnet „ära keelata“.

Eesmärk on mitte anda ootamisele kogu päeva.

Kindel kontrollimise aeg võib olla parem kui pidev kontroll

Kui tead, et tulemus saabub näiteks e-posti või portaali, võib aidata enda jaoks reegel:

kontrollin hommikul;

kontrollin lõunal;

kontrollin õhtul.

See ei sobi igasse olukorda.

Aga see võib vähendada harjumust vaadata iga paari minuti järel.

Varuplaan võib kontrollitunnet tagasi anda

Kui ootad midagi olulist, võib aidata küsimus:

„Mida ma teen siis, kui vastus on halb?“

Mitte selleks, et halba tulemust ette ennustada.

Vaid selleks, et aju saaks aru:

isegi siis on olemas järgmine samm.

Näiteks:

kui töökohta ei saa, saadan järgmised avaldused;

kui eksam ei õnnestu, uurin järgmist võimalust;

kui laenu ei saa, vaatan odavamaid variante.

Planeerimine muutub probleemiks alles siis, kui see läheb lõputuks katastroofistsenaariumide läbimängimiseks.

Kõike ei pea ette ära lahendama

Varuplaan võib olla väga lihtne.

„Kui vastus tuleb, tegelen sellega siis.“

Ka see on plaan.

Inimene ei pea enne uuringutulemuse saabumist välja mõtlema kümmet ravi- või elustsenaariumi, millest üheksat ei pruugi kunagi vaja minna.

Mõnikord aitab ebakindluse sõnastamine

Näiteks:

„Praegu ma ei tea vastust.“

See on üllatavalt erinev lausest:

„Midagi on kindlasti halvasti.“

Esimene kirjeldab fakti.

Teine teeb teadmatusest järelduse.

Ootamise ajal lähevad need kaks mõtet väga kergesti segamini.

Mõte pole sama mis ennustus

„Mul on tunne, et midagi läks halvasti“

ei tähenda:

„Midagi läks halvasti.“

Stressis aju otsib mustreid ja vihjeid.

Tunde tugevus ei anna automaatselt infot tulemuse tõenäosuse kohta.

Ka liiga optimistlik kindlus võib olla kaitsemehhanism

Mõni inimene ütleb endale:

„Kindlasti läheb kõik hästi.“

See võib aidata.

Aga kui inimene peab iga kahtluse kohe maha suruma, võib ka see muutuda väsitavaks.

Realistlikum mõte võib olla:

„Ma loodan head, aga ma ei tea veel.“

See jätab ruumi nii lootusele kui teadmatusse.

Ootamise harjutamine kõlab kummaliselt, kuid ebakindluse talumist saab õppida

Uurimistöö ebakindluse talumatuse kohta näitab, et see pole lihtsalt muutumatu iseloomuomadus.

Psühholoogilistes sekkumistes tegeletakse muu hulgas sellega, kuidas inimene reageerib teadmata olukorrale ja muretsemisele.

Mõte pole saavutada seisundit, kus teadmatus ei tekita kunagi ebamugavust.

Pigem õppida, et kõiki ebakindlaid olukordi pole vaja kohe lahendada või vältida.

Väikesed igapäevased teadmatused on hea näide

Kas vastus tuleb täna või homme?

Kas kohtumine läheb hästi?

Kas ilm peab vastu?

Kas pakk jõuab õigeks ajaks?

Me elame tegelikult pidevalt teadmatuses.

Enamiku puhul me lihtsalt ei märka seda, sest tulemus pole meile piisavalt oluline.

Alles suure panusega olukord näitab, kui raske ebakindlust taluda võib olla.

Millal muutub ootamisega seotud mure liiga suureks?

Üks oluline vastus on:

siis, kui see hakkab igapäevaelu tõsiselt segama.

Näiteks kui inimene:

ei saa magada;

ei suuda tööd teha;

kontrollib tulemust peaaegu lakkamatult;

ei suuda millelegi muule mõelda;

väldib olulisi tegevusi;

kogeb tugevat ärevust pikema aja jooksul.

Sellisel juhul võib olla mõistlik rääkida perearsti või vaimse tervise spetsialistiga.

Eriti kui sarnane muretsemine kordub väga paljudes eluvaldkondades.

Ootamise ajal pole vaja endale öelda, et „ära mõtle sellele“

See käsk kipub halvasti töötama.

Kui ütled endale:

„Ära mõtle uuringutulemusele,“

peab aju kõigepealt meenutama, millest ta ei tohiks mõelda.

Tõhusam võib olla tähelepanu teadlikult mujale suunata.

Mõte võib tulla.

Sellele ei pea tingimata järgnema 20 minutit stsenaariumide läbimängimist.

Halb uudis lõpetab vähemalt ühe asja: teadmata olemise

See ei tee halba uudist heaks.

See ei tähenda, et pettumus, lein või hirm pärast vastust oleks kergem.

Aga üks psühholoogiline koormus kaob.

Enam pole küsimust:

„Mis siis, kui?“

On:

„See juhtus. Mis nüüd?“

Ja inimese aju on sageli palju parem konkreetsete probleemide lahendamisel kui lõputute võimalike probleemide lahendamisel.

Seetõttu võib pärast halba vastust tulla isegi hetkeline kergendus

See võib tunduda süüd tekitav.

„Kuidas ma saan tunda kergendust, kui sain halva uudise?“

Kergendus ei pea tähendama rõõmu tulemuse üle.

See võib lihtsalt tähendada:

ootamine sai läbi.

Nüüd tean.

Selline tunne võib eksisteerida korraga kurbuse või pettumusega.

Kõige raskem osa pole kõigi jaoks sama

Uuringud ei näita, et ootamine oleks universaalselt hullem kui halb uudis.

Mõnele inimesele on just vastus ise kõige raskem.

Teisele teadmatus.

Ühele ärevus.

Teisele pettumus.

See sõltub nii inimesest kui olukorrast.

Ootamise kummaline probleem on see, et inimene elab korraga mitmes tulevikus

Enne vastust võib peas eksisteerida terve hulk elusid.

Sain töökoha.

Ei saanud.

Analüüs oli korras.

Ei olnud.

Laen anti.

Ei antud.

Kõiki neid variante püütakse korraga läbi mõelda.

Pärast vastust jääb neist ainult üks.

See võib olla valus.

Aga vähemalt on see päris.

Mõnikord on kõige kasulikum lause väga lihtne

„Ma ei tea veel.“

Mitte:

„Kindlasti läheb halvasti.“