Miks vajab inimene lootust ka siis, kui olukord näib lootusetu?

Mõnikord ei oska inimene enam öelda, mida ta ootab.

Ta ei tea, kas keeruline olukord laheneb. Ta ei tea, millal midagi muutub. Ta võib olla juba proovinud mitut võimalust ning kuulnud rohkem kui korra, et tuleb lihtsalt tugev olla.

Ometi võib temas püsida väike mõte: äkki ei jää kõik alatiseks nii.

See ei pruugi olla kindel usk õnnelikku lõppu. Vahel tähendab lootus ainult seda, et inimene ei pea praegust olukorda kogu oma tulevikuks.

Aga miks on lootus meile nii oluline? Kas sellest on abi ka siis, kui väljavaated on halvad? Ja kus läheb piir lootuse hoidmise ning tegelikkuse eitamise vahel?

Lootus ei tähenda, et kõik läheb kindlasti hästi

Lootusest rääkides kasutatakse sageli lauseid „Kõik saab korda“ ja „Ära kaota lootust“.

Need võivad olla mõeldud lohutuseks, kuid keerulises olukorras inimesele ei pruugi need palju tähendada. Keegi ei saa alati lubada, et haigus taandub, suhe taastub, töökoht säilib või kaotatu tuleb tagasi.

Lootus ei pea aga olema lubadus kindla tulemuse kohta.

See võib tähendada ka võimalust, et tulevikus leidub midagi, mida inimene praegu veel ei näe: uus lahendus, teistsugune toimetulekuviis, kellegi abi või lihtsalt aeg, mil praegune valu ei täida enam kogu päeva.

Psühholoogias käsitletakse lootust mitmel viisil. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) sõnastiku järgi võib see olla tulevikku suunatud ootus, iseloomutugevus, emotsioon, motivatsiooni osa või viis, mis aitab toime tulla kaotuse ja muu suure stressiga.

Seega ei ole lootus üksainus tunne ega tähenda kõigi inimeste jaoks täpselt sama.

Mida teha, kui ühtegi lahendust ei paista?

Kujutame ette inimest, kes on kaotanud töö.

Esialgu võib ta loota, et leiab kiiresti uue. Kui kandideerimised vastuseta jäävad, võib see lootus nõrgeneda.

Aga lootuse sisu võib ka muutuda.

Võib-olla ei ole esimene järgmine samm uus töökoht, vaid vestlus inimesega, kes oskab aidata. Võib-olla on vaja muuta otsingusuunda, täiendada oskusi või tegeleda kõigepealt sellega, kuidas lähikuudel toime tulla.

Sellisel juhul ei tähenda lootus enam ainult üht soovitud tulemust.

See tähendab, et ka siis, kui esimene tee osutub läbimatuks, ei pruugi kõik teised teed olla kadunud.

Seda mõtet aitab selgitada psühholoog C. R. Snyderi lootusteooria.

Lootus koosneb ka võimaluste nägemisest

Snyderi käsitluses on lootusel kolm omavahel seotud osa: eesmärk, võimalikud teed selle poole ning tunne, et inimene suudab vähemalt mingil määral edasi liikuda.

Lihtsamalt öeldes ei piisa selles teoorias üksnes soovist, et midagi head juhtuks.

Oluline on ka küsimus: „Mida ma saan teha, kui esimene plaan ei tööta?“

Näiteks võib inimene soovida taastada suhte lähedasega. Ta proovib rääkida, kuid teine inimene ei ole selleks valmis.

Lootus ei pea sel juhul tähendama lõputut veenmist. See võib tähendada valmisolekut otsida teistsugust viisi oma tunnetega toime tulla, anda teisele ruumi või vajaduse korral leppida, et suhe ei taastu endisel kujul.

Kõik tulemused ei ole meie kontrolli all.

Kuid mõnikord on meie kontrolli all järgmine väike samm.

Kas lootus ja optimism on sama asi?

Igapäevases kõnes kasutatakse neid sõnu sageli vaheldumisi.

Psühholoogias tehakse neil siiski mõnes käsitluses vahet.

Optimism tähendab üldjoontes ootust, et tulevikus võib minna hästi. Snyderi lootusteoorias on suurem rõhk sellel, kas inimene näeb võimalikke teid soovitud tulemuse poole ja suudab nende kasutamiseks tegutseda.

APA taskuhäälingus selgitavad lootust uurivad psühholoogid Chan Hellman ja Jacqueline Mattis samuti, et lootus sisaldab enamat kui positiivset ootust: sellega võib kaasneda ettekujutus sellest, mida inimene ise või koos teistega teha saab.

See ei tähenda, et optimism oleks passiivne või et kõik lootuse vormid eeldaksid konkreetset tegevuskava.

Erinevus aitab lihtsalt mõista, miks lause „Küll kõik laheneb“ ei pruugi inimest aidata sama palju kui küsimus „Mis võiks olla järgmine võimalik samm?“

Lootus võib olla väga väike

Rasketel hetkedel räägitakse lootusest vahel nii, nagu peaks inimene leidma endas suure sisemise jõu.

Tegelikult ei pruugi tal selleks energiat olla.

Lootus võib olla hoopis tagasihoidlik.

Lootus, et homme saab veidi paremini magada.

Lootus, et keegi kuulab ära.

Lootus, et üks keeruline vestlus läheb rahulikumalt, kui kardeti.

Lootus, et tänase päeva lõpuni on võimalik vastu pidada ja homme uuesti mõelda.

Sellised väikesed ootused ei lahenda tingimata suurt probleemi. Küll aga võivad need muuta tuleviku vähem kinniseks.

Inimene ei pea nägema kogu teed, et märgata järgmist sammu.

Miks võib lootuse kadumine olla nii raske?

Kui inimene ei näe enam ühtegi muutumise võimalust, võib tal olla keeruline leida põhjust edasi proovida.

See ei tähenda, et lootus üksi lahendaks vaimse tervise probleeme või et lootusetuse tunne näitaks inimese nõrkust.

Teadusuuringutes on leitud seoseid suurema lootuse ning väiksema ärevuse ja depressioonisümptomite vahel. Näiteks avaldati 2023. aastal metaanalüüs, milles Snyderi teooria järgi mõõdetud lootuse mõlemad osad — tegutsemisvõime tunne ja võimalike teede nägemine — olid uuringutes seotud väiksemate depressiooni- ja ärevusnäitajatega.

Seos ei tõesta siiski, et lootuse suurendamine üksinda raviks ärevust või depressiooni. Inimese heaolu mõjutavad ka tema tervis, suhted, majanduslik olukord, turvalisus ja ligipääs abile.

Kui inimene tunneb end pikalt lootusetuna ning see segab igapäevaelu, ei pea ta jääma üksnes positiivsemate mõtete otsimise peale lootma. Abi küsimine lähedaselt või vaimse tervise spetsialistilt võib olla vajalik järgmine samm.

Miks ei aita alati soovitus „Mõtle positiivselt“?

Kui inimene räägib oma murest, võib lähedasel tekkida soov see võimalikult kiiresti kergemaks muuta.

„Ära mõtle halvale.“

„Keskendu heale.“

„Teistel on veel raskem.“

Sellised laused võivad aga jätta mulje, et kurbus, viha või hirm ei ole lubatud.

Lootus ei nõua tingimata nende tunnete kõrvalejätmist.

Inimene võib samaaegselt karta halba tulemust ja soovida paremat. Ta võib olla pettunud ning siiski otsustada homme uuesti proovida.

Mõnikord tähendab lootuse toetamine hoopis seda, et keegi ei püüa olukorda ilusamaks rääkida.

Ta kuulab.

Ta tunnistab, et toimuv on raske.

Ja küsib alles siis, kas on midagi, millega ta saaks aidata.

Kas lootus võib ka takistada tegelikkusega leppimist?

Jah, mõnes olukorras võib ühe kindla tulemuse külge klammerdumine takistada teiste võimaluste märkamist.

Näiteks võib inimene oodata, et teine osapool muudab oma otsust, kuigi too on selgelt öelnud, et ei soovi suhet jätkata.

Või võib keegi teha järjest uusi kulutusi, sest ta loodab, et seni ebaõnnestunud ettevõtmine hakkab peagi kasumit tooma.

Sellisel juhul tasub küsida, millele lootus toetub ja mida selle nimel ohverdatakse.

Lootusest loobumine ühes kindlas küsimuses ei pea tähendama loobumist lootusest üldse.

Mõnikord saab lootuse suunda muuta.

Soovist „See peab minema täpselt nii, nagu ma tahan“ võib saada „Ma tahan leida viisi, kuidas edasi elada ka siis, kui see ei lähe nii“.

See ei pruugi olla kiire ega valutu muutus.

Kuid lootus ja tegelikkusega leppimine ei pea teineteist välistama.

Kas usklik inimene loodab teisiti kui mitteusklik?

Mõne inimese jaoks on lootus seotud usuga, et tema elu ei ole juhuslik ning raskel kogemusel võib olla tähendus, mida ta praegu ei mõista.

Teine inimene võib leida lootust lähedastest, teadmistest, varasematest kogemustest või lihtsalt võimalusest, et tulevik ei ole ette määratud.

Kolmas ei pruugi oma suhtumist lootuseks nimetadagi. Ta ütleb hoopis: „Ma ei tea, mis saab, aga teen praegu selle, mida saan.“

Need viisid võivad inimese jaoks täita sarnast ülesannet: aidata tal ebakindlusega toime tulla.

Samas ei ole õige eeldada, et iga usklik inimene tunneb alati lootust või et mitteusklikul inimesel puuduks sügav usk parema tuleviku võimalikkusse.

Ka religioosne inimene võib kahelda. Ka inimene, kes end usklikuks ei pea, võib kogeda lootust kui midagi väga sügavat.

Kuidas saab teisele inimesele lootust anda?

Lootust ei saa kellelegi käsu peale tekitada.

Küll aga saab vältida seda, et inimene peab oma murega täiesti üksi olema.

Vahel aitab praktiline abi rohkem kui julgustav lause: lapse hoidmine, arsti juurde sõidutamine, tööotsingul kaasa mõtlemine või lihtsalt koos jalutamine.

Mõnikord aitab küsimus „Mida sul praegu kõige rohkem vaja oleks?“ rohkem kui valmis nõuanne.

Oluline on jätta inimesele võimalus öelda, et ta ei tea.

Kõik ei pea kohe leidma eesmärki, lahendust ega õppetundi.

Ka see võib olla toeks, kui keegi ei kao ära ainult sellepärast, et olukord ei parane kiiresti.

Võib-olla pole lootus usk heasse lõppu, vaid avatud uks tulevikku

Elus on olukordi, millele ei leidu head lahendust.

Mõni kaotus jääbki kaotuseks. Mõnda haigust ei saa välja ravida. Mõni suhe ei taastu ning mõni unistus tuleb ümber mõtestada.

Lootusest rääkimine ei tohiks neid tõsiasju varjata.

Kuid üks halb või pöördumatu sündmus ei tähenda tingimata, et kõik inimese tulevased päevad on juba ette ära määratud.

Lootus võib olla valmisolek tunnistada kahte asja korraga:

Ma ei tea, kas see läheb nii, nagu soovin.

Ma ei tea veel ka kõike seda, mis võib edasi võimalik olla.

Ja vahel ongi sellest esialgu küllalt.

Allikad ja edasi lugemine

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) – Hope: psühholoogia sõnastik

APA – Why we need hope: vestlus Chan Hellmani ja Jacqueline Mattisega

Oxford Academic – Hope Theory: Snyderi lootusteooria ülevaade

Springer – Lootuse kahe osa seosed depressiooni ja ärevusega: metaanalüüs