PÄRISJUTUD · Välismaal elamine
Millal muutub välismaa päriselt koduks – ja kas see üldse juhtub?
Välismaal võib elu muutuda kiiresti tavaliseks, kuid kodutunne kujuneb sageli palju aeglasemalt. Vaatame, millest kuuluvustunne tekib, kas kodusid võib olla rohkem kui üks ja miks sünnimaa ei pruugi ka uue elu kõrval oma tähendust kaotada.
Välismaale kolides on alguses peaaegu kõik uus. Teistsugused tänavad, poed, inimesed, keel, kombed ja isegi see, kuidas ametiasju aetakse. Mõne kuu pärast muutub suurem osa sellest tavaliseks. Tekivad oma poed, tuttavad marsruudid ja võib-olla ka inimesed, kellele helistada.
Aga sellest ei pruugi veel piisata, et öelda: see on nüüd minu kodu.
Kodu ei ole ainult koht, kus inimene magab või kuhu tema post tuleb. Uuringutes kirjeldatakse kodutunnet palju laiemalt – sinna võivad kuuluda turvatunne, kuuluvus, lähedased suhted, identiteet ja tunne, et inimene ei pea oma olemasolu selles kohas pidevalt põhjendama.
Seetõttu võib inimene elada välismaal aastaid ja ikkagi vastata küsimusele „kus su kodu on?“ väikese pausiga.
Elukoht võib muutuda kiiremini kui kodutunne
Praktiliselt võib uude riiki sisse elada üsna kiiresti.
Inimene õpib, kust osta toitu, kuidas liigelda, kelle juurde arstile minna ja millal prügi välja viiakse. Mõne aja pärast ei pea neid asju enam teadlikult mõtlema.
Kodutunne on keerulisem.
See võib tekkida alles siis, kui kohaga seostuvad mälestused, inimesed ja igapäevased harjumused. Kui tänavanurk ei ole enam lihtsalt tänavanurk, vaid koht, kust iga päev tööle mindi. Kui kohvik pole enam tundmatu kohvik, vaid seal teatakse juba sinu tellimust. Kui naabriga ei öelda enam ainult tere, vaid räägitakse ka sellest, mis nädalavahetusel juhtus.
Uuringutes ongi leitud, et migrandi kodutunne on tihedalt seotud mitte ainult füüsilise elukohaga, vaid ka sotsiaalse kuuluvuse ja kogukonnaga.
Kas kodusid võib olla rohkem kui üks?
Võib.
Ühes Euroopa migrantide kogemusi käsitlenud uuringus tuli ühe keskse teemana välja just tunne, et inimesel võib olla korraga rohkem kui üks kodu. Uus riik võib muutuda päriselt omaks, ilma et varasem kodumaa selle tähendust kaotaks.
See võib tunduda vastuoluline ainult siis, kui eeldada, et kodu saab olla üks.
Tegelikkuses võivad erinevad kohad tähendada erinevaid asju.
Ühes riigis võib olla lapsepõlv, perekond ja emakeel.
Teises võivad olla partner, lapsed, töö, sõbrad ja igapäevane elu.
Küsimusele „kus on päris kodu?“ ei pruugi sellises olukorras enam olla ühte õiget vastust.
Mõnikord muutub ka Eesti ise eemalt vaadates teistsuguseks
Pärast pikemat välismaal elamist võib juhtuda kummaline asi: inimene ei tunne enam täielikult ainult uut riiki, aga ka vana kodumaa ei ole päris sama koht, kust kunagi lahkuti.
Eesti muutub.
Muutuvad inimesed, hinnad, linnad, töökohad ja igapäevased harjumused. Samal ajal muutub välismaal elades ka inimene ise.
Seetõttu võib kodumaale naasmine mõnikord olla ootamatult võõras kogemus.
Kõik on tuttav, kuid inimene ise ei sobitu enam sellesse keskkonda päris samamoodi nagu varem.
See ei tähenda tingimata, et side kodumaaga nõrgeneb. Pigem võib identiteet muutuda kihilisemaks.
Uuemad uuringud viitavad sellele, et päritoluriigi ja uue elukohariigi identiteedid ei pea teineteist välistama. Kui kahe kultuuri vahel tajutakse vähem vastuolu, võib tugev side päritolukultuuriga eksisteerida koos tugeva kuuluvusega uude ühiskonda.
Keel võib määrata kodutunnet rohkem kui pass
Üks huvitavamaid küsimusi on see, millises keeles inimene elab oma kõige isiklikumat elu.
Millises keeles ta nalja teeb?
Millises keeles ta vihastab?
Millises keeles räägib partneriga?
Millises keeles räägib oma lastega?
Ühes migrantide keelekasutust ja kultuurilist kuuluvust käsitlenud uuringus oli just keele kasutamine eraelus ja emotsionaalsetes olukordades seotud kultuurilise kuuluvusega. Pelgalt riigis elatud aastad või kodakondsus ei selgitanud seda sama hästi.
See aitab mõista, miks inimene võib elada välismaal väga kaua, kuid tunda, et mingi osa temast jääb alati mujale.
Samas võib juhtuda ka vastupidine. Kui uus keel muutub keeleks, milles inimene töötab, armastab, vaidleb ja kasvatab lapsi, võib ka uus riik hakata tunduma järjest vähem „välismaana“.
Kodu võib tekkida läbi inimeste, mitte koha
Võimalik, et üks tugevamaid kodutunde loojaid polegi riik, vaid suhted.
Kui inimene kolib välismaale üksi, võib uus elu esimestel aastatel tunduda ajutine isegi siis, kui tal on töö ja korter.
Kui aga tekivad lähedased sõbrad, partner või perekond, muutub ka koht ise.
Sama linn, mis varem tundus anonüümne, võib hakata tunduma kodusena lihtsalt seepärast, et seal on inimesed, kelle juurde kuulutakse.
Migratsiooni ja kodutunnet käsitlevates uuringutes on korduvalt esile tulnud sotsiaalsete suhete, turvalisuse ja kuuluvuse tähtsus.
See võib seletada ka seda, miks mõni inimene tunneb end uues riigis kodus juba paari aastaga ja teine ei tunne seda isegi kümne aasta pärast.
Aastate arv üksi ei pruugi olla kõige tähtsam.
Kohalikuks saamine ja kodutunne pole sama asi
Inimene võib osata kohalikku keelt, maksta seal makse, teada kõiki kohalikke tavasid ja omada isegi selle riigi kodakondsust, kuid ikkagi tunda ennast mingil määral väljastpoolt tulnuna.
Ühes Suurbritannias elavate Euroopa migrantide uuringus kirjeldasid osalejad tunnet, et erinevus kohalikest ei kadunud täielikult isegi siis, kui uus riik oli muutunud koduks.
See on oluline eristus.
Kodutunne ei pruugi tähendada, et inimene hakkab ennast pidama täpselt samasuguseks nagu seal sündinud inimene.
Võimalik on tunda:
„See on minu kodu.“
ja samal ajal:
„Ma olen siia kunagi mujalt tulnud.“
Need kaks mõtet ei pea omavahel võistlema.
Mõne inimese jaoks jääb elu kahe koha vahele
Välismaal elades tekib vahel elu, mida on raske ühe riigi sisse ära mahutada.
Pere võib olla Eestis, töö Hispaanias.
Lapsed võivad olla sündinud Soomes, vanavanemad elada Eestis.
Suvi veedetakse ühes riigis ja ülejäänud aasta teises.
Sõpruskond võib olla pärit mitmest riigist.
Sellises elus ei pruugi kodu enam olla üks punkt kaardil.
Teadlased on migratsiooni kontekstis kirjeldanud kodu kui dünaamilist protsessi, mis võib ühendada vana ja uut elukohta ning muutuda inimese identiteedi muutudes.
Võib-olla polegi küsimus alati selles, millal välismaa „päris koduks“ muutub.
Võib-olla muutub hoopis arusaam sellest, mida sõna kodu tähendab.
Kas inimene peab üldse valima?
Välismaal elades võib vahel tekkida tunne, et justkui peaks otsustama.
Kas oled nüüd siin või seal?
Kas kavatsed tagasi minna?
Kas Eesti on veel kodu?
Kas uus riik on juba kodu?
Aga inimese identiteet ei pea olema nii selgete piiridega.
Võimalik on kuuluda mitmesse kohta korraga. Samuti on võimalik, et kuuluvus muutub elu jooksul.
Ühel perioodil võib Eesti tunduda kõige rohkem koduna.
Mõni aasta hiljem võib selleks olla koht, kus kasvavad lapsed.
Vanemas eas võib inimene jälle tunda tugevamat sidet oma sünnimaaga.
See ei pruugi tähendada, et varasemad tunded olid valed.
Kodu võib koos inimesega muutuda.
Võib-olla saab kodutundest aru alles siis, kui seda enam ei märka
Alguses märkab välismaal elades peaaegu kõike.
Inimesed räägivad teistmoodi.
Toit on teistsugune.
Asju tehakse valel ajal või valel viisil.
Iga asja tuleb võrrelda Eestiga.
Ühel hetkel võib see võrdlemine väheneda.
Sa ei mõtle enam, kuidas „meil Eestis“ seda tehakse. Lähed lihtsalt oma poodi, räägid oma tuttavatega ja elad oma tavalist päeva.
Võib-olla ongi see üks hetk, mil välismaast hakkab saama kodu.
Mitte siis, kui inimene teadlikult otsustab: „Nüüd kuulun siia.“
Vaid siis, kui ta ühel päeval enam ei mõtle sellele, et elab välismaal.
Ja isegi siis võib Eesti samal ajal endiselt kodu olla.
Allikad ja edasi lugemine
International Journal of Intercultural Relations – Migrant perceptions of psychological home: A scoping review
International Journal of Intercultural Relations – Navigating sense of home: Migration experiences of home and community
International Journal of Intercultural Relations – Balancing identities during acculturation
MIDA SINA ARVAD?
Millal muutub uus riik sinu arvates päriselt koduks?
Ole esimene, kes oma arvamuse ütleb.