PÄRISJUTUD · Nostalgia
Milline oli elu enne mobiiltelefone – kuidas lepiti kokku kohtumisi ja hoiti sidet?
Kuidas lepiti kokku kohtumisi ajal, mil mobiiltelefon polnud igaühel taskus? Meenutame lauatelefone, telefoniputkaid, kirju, uksekella laskmist ja aega, mil hilinemisest ei saanud alati teada anda.
„Saame kell kuus poe ees kokku.“
Täna tundub selline kokkulepe poolik. Millise poe ees täpselt? Mis saab siis, kui keegi hilineb? Kas võiks enne tulekut sõnumi saata?
Mõnikümmend aastat tagasi võis see olla täiesti tavaline plaan.
Inimesed leppisid kokku aja ja koha ning läksid kohale. Kui keegi hilines, tuli oodata. Kui plaan muutus, ei pruukinud teist inimest enam kuidagi kätte saada.
Mobiiltelefonide-eelne elu ei olnud suhtlemiseta elu. Suheldi palju, kuid selleks tuli kasutada teistsuguseid võimalusi: lauatelefoni, kirju, telefoniputkat, kokkulepitud kohtumisi ja vahel lihtsalt uksekella.
Kohtumised tuli varem läbi mõelda
Kui kaks sõpra leppisid kokku, et kohtuvad laupäeval kell kolm bussijaamas, ei saanud üks neist tavaliselt kümme minutit enne saabumist kirjutada:
„Jään veidi hiljaks.“
Aeg ja koht pidid olema piisavalt täpsed, et mõlemad saaksid teineteise üles leida.
Sageli lepiti kokku mõne hästi tuntud orientiiri juures: poe sissepääs, bussipeatus, kell, monument või kindel tänavanurk.
Kui koht oli rahvarohke, võis isegi sellest väheks jääda.
Mõnikord tuli läbi mõelda ka varuplaan. Näiteks mida teha siis, kui buss jääb tulemata või ilm muutub halvaks?
Kõik inimesed ei korraldanud oma kohtumisi ühtemoodi, kuid üks erinevus tänapäevaga oli selge: pärast kodust lahkumist oli plaani muutmine märksa keerulisem.
Hilinemine tähendas päriselt ootamist
Tänapäeval saab hilineja tavaliselt saata sõnumi või helistada.
Varem võis ootaja ainult oletada, mis juhtus.
Kas teine inimene unustas kohtumise?
Kas buss hilines?
Kas ta ootab hoopis teises kohas?
Kas midagi juhtus?
Vahel oodati viis minutit. Vahel pool tundi või kauemgi.
Mingil hetkel tuli teha otsus, kas jääda veel või minna ära.
Kui inimene lõpuks kohale jõudis, võis selguda, et teine oli just lahkunud.
See oli üks neid olukordi, kus väike eksimus võis terve päeva plaani muuta.
Lauatelefon oli terve pere telefon
Paljudes kodudes ei olnud igal pereliikmel oma numbrit.
Oli üks kodune telefon.
Kui helistasid sõbrale, võis toru võtta tema ema, isa, õde või vanaema.
„Tere, kas Martinit saab?“
Seejärel võidi hõigata teise tuppa:
„Martin, sulle on telefon!“
Mõnikord oli vaja seletada, kes helistab. Mõnikord tuli paluda hiljem tagasi helistada, sest otsitavat inimest polnud kodus.
Ka privaatne vestlus võis olla keerulisem. Telefon paiknes sageli esikus või mõnes ühises toas ning teised pereliikmed võisid kuulda vähemalt osa vestlusest.
Lauatelefoni kasutamine ei olnud seega alati ainult kahe inimese asi. See kuulus osaliselt kogu majapidamise ühisesse ellu.
Aga igas kodus polnudki telefoni
Eesti varasemat telefonikasutust ei saa kirjeldada nii, nagu oleks igal perel olnud oma lauatelefon.
Telefoniliini saamine võis nõukogude ajal olla keeruline ning järjekorrad ulatusid mõnel juhul aastatesse.
Ka pärast Eesti taasiseseisvumist ei olnud kodutelefon kõigile iseenesestmõistetav. Veel 1999. aastal kirjutas Äripäev peredest, kes olid Tallinnas oodanud oma korteritelefoni 10–15 aastat.
See tähendas, et suhtlemisel tuli mõnikord toetuda naabri või sugulase telefonile, töökoha telefonile või avalikule telefonile.
Telefoniga inimene võis olla omamoodi sidepidamise keskpunkt.
Kui tema juurde helistati, tuli teade õigel ajal edasi anda.
Telefoniputka oli oluline, kui kodust oldi eemal
Tänapäeval on raske ette kujutada, et helistamiseks tuli vahel kõigepealt telefon üles otsida.
Varem võis avalik telefon olla vajalik just siis, kui inimene oli bussijaamas, linnas asju ajamas või reisil.
Eestis kasutati avalikke telefone ja hiljem ka taksofonikaarte.
Telefoniputka juures võis tekkida järjekord. Kõne tegemiseks pidi olema sobiv maksevahend ning alati ei õnnestunud soovitud inimest esimesel katsel kätte saada.
Avalikud telefonid ei kadunud Eestist koos esimeste mobiilidega.
Elion lõpetas taksofoniteenuse alles 2010. aasta detsembris. ERR-i toonase uudise järgi oli kaasaegsete kiipkaardiga taksofonide paigaldamine lõppenud 1997. aastal, mil neid oli Eestis üle 3000. Teenuse sulgemise ajaks oli kasutus oluliselt vähenenud.
Telefoniputka oli seega veel üsna hiljuti osa Eesti tänavapildist.
Kui kedagi polnud kodus, tuli hiljem uuesti proovida
Lauatelefoni ajal ei tähendanud vastamata kõne alati seda, et inimene ei soovinud rääkida.
Ta võis lihtsalt kodust ära olla.
Kui keegi telefonile ei vastanud, tuli hiljem uuesti helistada või proovida teda mõnest teisest kohast leida.
Kõigil telefonidel ei olnud automaatvastajat ega võimalust näha, kes vahepeal helistas.
Vahel sai alles järgmisel päeval teada, et keegi oli eelmisel õhtul mitu korda ühendust võtta proovinud.
See muutis suhtlemise ajaliselt teistsuguseks.
Kõne ei jõudnud tingimata inimeseni siis, kui helistaja seda soovis.
See jõudis temani siis, kui mõlemad olid õigel ajal telefoni juures.
Uksekella laskmine oli täiesti tavaline suhtlemisviis
Kui sõber elas lähedal, võis olla lihtsam tema juurde minna kui helistada.
Lapsed käisid üksteist õue kutsumas.
Mõnikord hõigati akna all sõbra nime. Mõnikord lasti uksekella ja küsiti, kas ta võib välja tulla.
Ka täiskasvanud võisid tuttava juurest läbi astuda, kuigi külaskäigu ette teatamine ja sobivus sõltusid perest ning olukorrast.
Tänapäeval võib ootamatu uksekell tunduda mõnele inimesele häiriv.
Varem oli see sageli üks tavalisemaid viise teada saada, kas keegi on kodus ja tahab suhelda.
See ei tähenda, et kõik külaskäigud oleksid olnud soovitud või et inimesed poleks privaatsust vajanud. Lihtsalt võimalused enne tulekut ühendust võtta olid teistsugused.
Kirjad ja postkaardid hoidsid sidet kaugemal elavate inimestega
Kui sugulased või sõbrad elasid teises linnas või riigis, oli kirjutamisel suurem roll.
Saadeti sünnipäevakaarte, pühadesoove, kirju ja reisipostkaarte.
Kirja kirjutamine nõudis aega. Vaja oli paberit, ümbrikku, aadressi ja postmarki.
Vastus võis saabuda alles päevade või nädalate pärast.
Aga kirjal oli ka omadus, mida kiirel telefonikõnel polnud: see jäi alles.
Mõnes kodus hoitakse siiani sahtlis aastakümnete taguseid kirju ja kaarte. Need annavad edasi nii sõnumi kui ka kirjutaja käekirja, sõnavaliku ja tollase elu üksikasju.
Kirjavahetus ei olnud tingimata parem kui tänapäevane sõnumivahetus. See oli lihtsalt aeglasem ning jättis teistsuguse jälje.
Esimesed mobiilid ei muutnud kõike üleöö
Eesti mobiilside alguseks peetakse 1. juunit 1991, mil Eesti Mobiiltelefon avas NMT 450 võrgu.
Telia ajalookäsitluse järgi oli võrgu algusaegne leviala piiratud ning 1991. aasta lõpuks oli EMT-l ligikaudu 150 klienti.
Mobiiltelefon oli esialgu kallis ja paljudele kättesaamatu. Ka kõneminut maksis märkimisväärselt palju.
Seetõttu ei muutunud mobiiltelefonide olemasolu kohe kogu ühiskonna suhtlemisharjumuseks.
Ühes peres võis mobiil olla juba olemas, samal ajal kui naabrid kasutasid endiselt lauatelefoni või avalikku telefoni.
Mobiilside levis aastate jooksul koos seadmete odavnemise, leviala suurenemise ja uute teenustega.
Telia andmetel sai EMT võrgus SMS-e saata alates 1995. aasta juulist ning 1996. aastaks oli ettevõttel juba 100 000 klienti.
Muutus oli kiire, aga mitte silmapilkne.
Mobiiltelefon muutis eelkõige kättesaadavust
Lauatelefoniga helistati enamasti mingisse kohta.
Koju.
Tööle.
Sugulaste juurde.
Mobiiltelefon võimaldas hakata helistama otse inimesele.
See oli suurem muutus, kui esialgu võib tunduda.
Enam ei pidanud teadma, kus inimene parajasti asub, et temaga ühendust võtta.
Samuti sai muuta kokkuleppeid liikvel olles.
„Olen juba kohal.“
„Tulen järgmise bussiga.“
„Lähme hoopis teise kohta.“
„Kas saaksid poest piima tuua?“
Sellised sõnumid muutsid igapäevaelu korraldamist.
Ühelt poolt suurenes paindlikkus.
Teiselt poolt vähenes vajadus kõik varem täpselt läbi mõelda.
Kas inimesed olid varem kannatlikumad?
Mobiiltelefonide-eelset aega meenutades võib tekkida tunne, et inimesed oskasid paremini oodata.
Aga seda ei saa üksnes tolleaegsete suhtlemisvõimaluste põhjal järeldada.
Varem tuli sagedamini oodata, sest kiiremat võimalust polnud.
Inimene ei saanud alati teada, miks keegi hilineb või millal kiri saabub.
See ei tähenda, et ootamine oleks talle tingimata meeldinud.
Samamoodi ei saa öelda, et tänapäeva inimesed oleksid ainult mobiiltelefonide tõttu kannatamatumad.
Muutunud on eelkõige võimalus ebakindlust kiiresti vähendada.
Kui tänapäeval keegi hilineb, saame temalt küsida.
Varem tuli sageli lihtsalt oodata ja vaadata, mis saab.
Kas mobiiltelefon tõi inimesed lähemale või kaugemale?
Sellele küsimusele ei ole üht vastust.
Mobiiltelefon võimaldas kiiremini ühendust võtta, hoida sidet kaugemal elavate inimestega ja abi kutsuda.
Samas tõi pidev kättesaadavus kaasa uued ootused.
Kui inimene ei vasta, võib teine hakata mõtlema, miks ta seda ei tee.
Kui sõnum on loetud, võidakse oodata kiiret vastust.
Kui plaani saab viimasel hetkel muuta, ei pruugi esialgne kokkulepe enam tunduda nii lõplik.
Need ei ole ainult tehnoloogilised muutused. Need puudutavad ka inimestevahelisi ootusi ja viisakust.
Kõige rohkem muutus vist see, et enam ei pea teadma, kus teine inimene on
Mõelgem korraks ühele täiesti tavalisele olukorrale.
Laps läheb sõbraga õue.
Vanem teab, kuhu ta läks ja mis kellaks ta peaks tagasi olema.
Kui plaan muutub, ei saa laps sellest alati kohe teada anda.
Täiskasvanu sõidab teise linna ja lepib juba enne väljasõitu kokku, kes talle vastu tuleb.
Sõbrad lähevad kontserdile ning otsustavad ette, kus pärast kokku saadakse, kui keegi vahepeal ära kaob.
Sellised kokkulepped ei olnud erakordsed.
Need olid osa igapäevasest elust.
Tänapäeval võimaldab telefon paljusid neist olukordadest jooksvalt lahendada. Samal ajal on kadunud vajadus osa plaane nii täpselt ette valmistada.
Mida sellest ajast tegelikult igatseme?
Võib-olla ei igatsetagi tingimata telefoniputkat, hõivatud lauatelefoni või kohtumisele hilinenud sõpra.
Võib-olla igatsetakse tunnet, mis käis kaasas ajaga, mil suhtlemine polnud pidevalt käeulatuses.
Kui inimene kodust välja läks, ei jõudnud iga sõnum ja kõne temani kohe.
Kui sõpradega kokku saadi, oli kohtumine sageli varem kokku lepitud sündmus.
Kui kaugelt tuli kiri, võis selle saabumine olla omaette rõõm.
Muidugi oli ka ebamugavusi. Inimesi oli keerulisem kätte saada, ootamatutes olukordades abi kutsuda ja plaane muuta.
Seepärast ei pea mobiiltelefonide-eelset aega pidama paremaks ega halvemaks.
See oli teistsuguse rütmiga.
Ja võib-olla on kõige tuttavam mälestus sellest ajast üks lihtne lause:
„Saame kell kuus kokku. Ma olen seal.“
Allikad ja edasi lugemine
ERR – Taksofonid on homsest Eestis ajalugu
MIDA SINA ARVAD?
Mida mäletad mobiiltelefonide-eelsest ajast kõige rohkem?
Ole esimene, kes oma arvamuse ütleb.