Milline oli koolipäev enne eKooli ja nutitelefone?

Tänapäeval võib lapsevanem näha mõne minutiga, kas laps jõudis kooli, millise hinde ta sai, mis koduseks tööks jäi ja kas õpetaja kirjutas märkuse.

Õpilane saab tunniplaani vaadata telefonist.

Kodune ülesanne on veebis.

Õpetajale saab kirjutada sõnumi.

Kui midagi muutub, jõuab info sageli kiiresti kõigi asjaosalisteni.

Veel mõnikümmend aastat tagasi toimis koolipäev hoopis teisiti.

Kooli ja kodu vahel liikus info suuresti paberil, telefoni teel või lihtsalt lapse enda mälu kaudu.

Õpilaspäevik oli korraga tunniplaan, koduste tööde märkmik, hinneteleht ja mõnikord ka õpetaja ning lapsevanema omavaheline suhtluskanal.

Ja kui päevik juhtus koju ununema, ei olnud pilves varukoopiat.

Õpilaspäevik oli koolilapse tähtsamaid asju

Paljud mäletavad väikest paksu päevikut, kuhu oli trükitud nädalate kaupa tundide read.

Sinna kirjutati:

tunniplaan;
kodused ülesanded;
hinded;
märkused;
teated;
vahel ka kontrolltööde kuupäevad.

Õpetaja võis kirjutada päevikusse märkuse ning lapsevanem pidi sellele allkirja andma.

Sama päevikut võidi kooliaasta jooksul lapata sadu kordi.

Sügisel oli see uus ja puhas.

Kevadeks olid nurgad kulunud, kaaned kriimulised ning vahele võis olla kogunenud märkmeid, pabereid ja tunniplaani muudatusi.

Kodune töö tuli ise üles kirjutada

Kui õpetaja ütles tunni lõpus:

„Homme harjutused 124 kuni 128,“

siis pidi õpilane selle ise päevikusse kirjutama.

Kui ei kirjutanud, jäi üle loota mälule.

Või helistada õhtul klassikaaslasele.

See tähendas, et väike osa vastutusest oli paratamatult õpilase enda käes.

Õpetaja ei saanud õhtul ühe nupuvajutusega kogu klassile meeldetuletust saata.

Kui kodune töö oli päevikusse valesti kirjutatud, võis järgmisel päeval selguda, et tehtud sai hoopis teine ülesanne.

Klassikaaslasele helistamine oli täiesti tavaline

Kui midagi meelest läks, võeti lauatelefon.

Kõigepealt tuli sageli rääkida sõbra ema või isaga.

„Tere, kas Mari on kodus?“

Alles siis sai küsida:

„Mis meil matemaatikas õppida jäi?“

Kui sõber polnud kodus, prooviti mõnda teist klassikaaslast.

Telefoninumbreid teati peast või hoiti väikese märkmiku vahel.

Kõigile korraga sõnumi saatmise võimalust ei olnud.

Tunniplaan võis olla käsitsi kirjutatud

Tunniplaan oli päevikus, vihiku tagakaanel, koolikotis oleva paberilehe peal või kodus kirjutuslaua kohal.

Kui tunniplaan muutus, tuli muudatus ise üles märkida.

Mõnes koolis teatati muudatusest klassis.

Teises võis info olla seinal.

Kui õpilane sellest puudus või lihtsalt ei kuulanud, võis järgmisel päeval vale õpik kotis olla.

Koolikott oli raskem kui praegu meenub

Õpikud olid füüsilised.

Töövihikud olid füüsilised.

Vihikud samuti.

Kui järgmisel päeval oli kuus või seitse erinevat tundi, võis koolikott sisaldada üsna suurt hulka raamatuid.

Paljudel oli veel eraldi:

kehalise kasvatuse riiete kott;
kunstitarvete karp;
tööõpetuse vahendid;
vahetusjalatsid.

Digitaalset õpikut taskus ei olnud.

Kui matemaatikaõpik koju jäi, siis seda lihtsalt polnud.

Õpikud kestsid aastaid

Paljud kooliõpikud liikusid ühelt õpilaselt järgmisele.

Sügisel jagati välja õpikud, mille esikaane siseküljel võis olla nimekiri eelmistest kasutajatest.

Mõni raamat oli peaaegu uus.

Mõni oli juba mitme lennu käest läbi käinud.

Leheservad olid kulunud ning vahel leidus sees märkmeid või isegi kellegi ammu unustatud joonistusi.

Õppeaasta lõpus tuli õpikud jälle kooli tagastada.

Vihikutel oli suurem roll

Õpilasel võis olla iga aine jaoks eraldi vihik.

Ruuduline matemaatika jaoks.

Jooneline eesti keele jaoks.

Mõnes aines veel kontrolltööde vihik.

Käekiri oli oluline, sest suur osa õppematerjalist tuli ise kirja panna.

Tahvlile kirjutatud tekst kopeeriti vihikusse.

Kui tunnis maha jäid, tuli hiljem klassikaaslase vihikust järgi kirjutada.

Fotot tahvlist teha ei saanud.

Tahvel oli päriselt tahvel

Paljudes klassides oli kriiditahvel.

Õpetaja kirjutas kriidiga.

Tahvlilapp tegi tahvli puhtaks.

Mõnikord kriuksus kriit nii, et terve klass võpatas.

Tahvlipesu võis olla korrapidaja ülesanne.

Hiljem tulid laiemalt kasutusele valged tahvlid ja projektorid, kuid pikka aega oli kõige tavalisem tehnoloogia klassiruumis lihtsalt tahvel, kriit ja õpetaja käekiri.

Hinne jõudis koju koos lapsega

Kui õpilane sai kontrolltöö eest kolme või kahe, ei pruukinud lapsevanem sellest samal päeval teada.

Hinne võis ilmuda päevikusse.

Või kontrolltööle.

Mõnikord jõudis info koju alles siis, kui päevikut vaadati.

See andis mõnele lapsele natuke hingamisruumi.

Mõnele ka võimaluse loota, et halb hinne jääb mõneks ajaks märkamata.

Tänapäeva digikeskkonnas võib hinne jõuda lapsevanemani peaaegu kohe.

See on kooli ja kodu suhtlust kiirendanud, kuid muutnud ka koolipäeva läbipaistvamaks.

Märkus päevikus oli tõsine asi

Õpetaja kirjutatud märkus võis kõlada näiteks:

„Segab tundi.“

„Kodune töö tegemata.“

„Palun lapsevanema allkirja.“

Laps teadis, et päevik tuleb kodus ette näidata.

Ja mõnikord üritati seda hetke võimalikult kaua edasi lükata.

Lapsevanema allkiri oli tõend, et teade oli koju jõudnud.

Lapsevanem ei jälginud koolipäeva reaalajas

Koolipäev oli rohkem lapse enda maailm.

Vanem teadis tavaliselt, millal tunnid lõpevad.

Aga ta ei näinud päeva jooksul pidevalt:

puudumisi;
hindeid;
märkusi;
koduseid töid;
õpetaja sõnumeid.

See ei tähendanud, et vanemad koolielust ei hoolinud.

Info liikus lihtsalt aeglasemalt.

Kooli ja kodu kontakt toimus näiteks koosolekutel, telefonitsi, päeviku kaudu või siis, kui oli vaja õpetajaga eraldi rääkida.

Koosolekul sai teada rohkem korraga

Lastevanemate koosolek oli tähtis infokanal.

Õpetaja rääkis:

klassi üldisest olukorrast;
õppetööst;
käitumisest;
väljasõitudest;
üritustest;
probleemidest.

Mõne lapse jaoks tähendas koosoleku päev veidi närvilisemat õhtut.

Sest polnud alati teada, mida õpetaja vanematele räägib.

Kontrolltöö kuupäev võis olla lihtsalt tahvlil

Tänapäeval saab kontrolltöö sageli digitaalsesse kalendrisse märkida.

Varem tuli kuupäev ise meelde jätta või päevikusse kirjutada.

Kui õpetaja ütles:

„Järgmisel kolmapäeval on kontrolltöö,“

oli õpilase enda asi see kuhugi üles märkida.

Unustamine võis tähendada üsna ebameeldivat üllatust.

Puudumise järel tuli ise järele uurida

Kui õpilane oli nädal aega haige, ei oodanud teda kodus automaatselt digitaalne nimekiri kõigest, mis tegemata jäi.

Sageli tuli:

klassikaaslaselt küsida;
õpetajaga rääkida;
teiste vihikutest maha kirjutada;
töövihiku leheküljed välja selgitada.

Tagasi kooli tulemine tähendas vahel päris suurt järeletegemist.

Referaadi tegemine tähendas raamatukogu

Kui koolis anti ülesanne kirjutada referaat, ei saanud lihtsalt otsingumootorit avada.

Tuli minna raamatukokku.

Otsida entsüklopeediast.

Leida teemakohaseid raamatuid.

Võib-olla kasutada ajakirju või ajalehti.

Seejärel kirjutati tekst käsitsi või hiljem juba arvutiga.

Info leidmine oli aeglasem ning sageli sõltus sellest, millised raamatud kodus või kohalikus raamatukogus olemas olid.

Pilt tuli vahel päriselt välja lõigata

Kui referaati või seinalehte oli vaja pilti, võis lahendus olla ajakiri.

Pilt lõigati välja.

Kleebiti paberile.

Mõnikord joonistati vajalik illustratsioon ise.

Printer polnud igas kodus tavaline ning internetist pildi leidmine polnud veel igapäevane võimalus.

Kooliraadio ja teadetetahvel olid tähtsad

Koolis levis info ka füüsiliselt.

Teated pandi seinale.

Stendid olid koridoris.

Mõnes koolis anti tähtsamad sõnumid edasi kooliraadio kaudu.

Kui tulemas oli disko, võistlus või klassidevaheline üritus, võis info olla lihtsalt plakatil.

Selle nägemiseks tuli sellest päriselt mööda kõndida.

Vahetund oli rohkem telefonivaba

Nutitelefoni puudumine ei tähendanud, et kõik lapsed oleksid vahetunnis rahulikult omavahel suhelnud.

Aga ekraan ei olnud pidevalt käepärast.

Vahetunnis:

räägiti;
joosti;
mängiti;
vaieldi;
vahetati kleepsusid;
vaadati kellegi uusi asju;
söödi.

Mõni istus niisama aknalaual.

Mõni õppis järgmiseks tunniks.

Sotsiaalne elu toimus suuresti seal samas, koridoris ja klassis.

Kui sõber puudus, siis ta lihtsalt puudus

Tänapäeval saab puuduva klassikaaslasega kohe kirjutada.

Varem võis sõber terve päeva koolist ära olla ning temaga ei tekkinud enne õhtut mingit kontakti.

Kui üldse.

See muutis kooli ja kodu kaheks palju eraldiseisvamaks maailmaks.

Fotod koolipäevast olid haruldasemad

Täna võib ühest koolipäevast tekkida kümneid pilte.

Varem võis terve õppeaasta kohta olla vaid mõni foto:

klassipilt;
ekskursioon;
aktus;
spordipäev;
jõulupidu.

Sellepärast võivad vanad koolifotod tunduda tänapäeval eriti väärtuslikud.

Neid lihtsalt pole lõputult.

eKool muutis kooli ja kodu suhtlust põhjalikult

eKooli enda ajaloo järgi sai projekt alguse 2001. aastal ning esimene versioon jõudis kasutajateni 2002. aastal.

aasta eKooli väljaandes kirjeldati, kuidas viiest koolist alanud süsteem oli kümne aastaga jõudnud sadade koolideni.

See muutis kiiresti tavaliseks midagi, mis varem nõudis paberit, telefoni või lapse vahendamist.

Hinded.

Puudumised.

Kodused tööd.

Teated.

Õppetööga seotud info.

Kõik hakkas liikuma palju kiiremini.

Nutitelefon muutis selle veel kiiremaks

eKool üksi ei muutnud koolielu üleöö.

Suur muutus toimus siis, kui internet ja hiljem nutitelefon muutusid peaaegu pidevalt kättesaadavaks.

Õpilane ei pidanud enam tingimata koju arvuti juurde jõudma.

Kooliga seotud info sai taskusse kaasa tulla.

See muutis mugavust tohutult.

Aga koos sellega muutus ka piir kooli ja vaba aja vahel.

Koolipäev võib nüüd jätkuda teavituste, sõnumite ja ülesannete kaudu ka pärast koolimajast lahkumist.

Kas vana süsteem oli parem?

Seda on raske ühe sõnaga vastata.

Paberkoolil oli puudusi.

Info võis kaduma minna.

Kodused ülesanded ununesid.

Lapsevanem ei pruukinud probleemidest õigel ajal teada.

Haiguse järel oli keeruline järjele saada.

Tänapäeva süsteem on paljuski kiirem, selgem ja praktilisem.

Samas oli vanas koolielus ka rohkem eraldatust.

Kui koolipäev lõppes, ei tulnud taskusse pidevalt uusi kooliteateid.

Laps pidi rohkem ise mäletama, üles kirjutama ja järele küsima.

Kas see tegi õpilased iseseisvamaks, ei saa ainult nostalgia põhjal kindlalt väita.

Aga igapäevane töökorraldus oli kindlasti teistsugune.

Miks need väikesed asjad nii tugevalt meelde jäävad?

Koolimälestused ei koosne ainult hinnetest ja tundidest.

Sageli jäävad meelde just pisiasjad.

Uue vihiku lõhn.

Päeviku kaaned.

Kriiditolm.

Koolikella heli.

Õpikusse kirjutatud eelmiste omanike nimed.

Tindiplekk.

Lauatelefonilt sõbrale helistamine.

Klassipildi päev.

Need esemed ja harjumused kuuluvad kindlasse ajastusse.

Eesti Rahva Muuseum on koolielu käsitlevates kogudes ja näitustel kasutanud eri kümnendite fotosid, koolitarbeid, vihikuid, õpikuid ja koolimälestusi – just selliseid igapäevaseid esemeid, millest hiljem saab terve põlvkonna ühine mälu.

Tänase lapse koolipäev on teistsugune, kuid tunne võib olla sama

Tehnoloogia muutub.

Kool ise muutub.

Aga paljud asjad jäävad.

Kontrolltöö eelne närv.

Vahetunni ootus.

Esimene koolipäev.

Lemmikõpetaja.

Sõprus klassikaaslasega.

Unustatud kodune töö.

Rõõm heast hindest.

Ja tunne, et kooliaasta tundub septembris väga pikk, kuid kevad jõuab alati ootamatult kiiresti.

Võib-olla ei igatse inimesed tegelikult paberpäevikut ega kriiditahvlit.

Nad igatsevad aega, mil need asjad nende igapäevaelu osa olid.