Õllekapp nagu vanasti – miks kaanega kannud olid nii populaarsed ja mida vanade õllekappade juures vaadata?

Vanadel õllekappadel on midagi väga äratuntavat.

Paks keraamika.

Reljeefsed mustrid.

Jahistseenid, lossid, vappide kujutised, vanad linnavaated või rahvariietes inimesed.

Ja muidugi metallkaas, mis avaneb pöidlaga.

Paljud sellised kapad seisid aastaid vitriinkapis või riiulil ning neid ei kasutatudki igapäevaselt õlle joomiseks. Neist sai pigem mälestusese, reisilt toodud suveniir või lihtsalt dekoratiivne ese.

Tänapäeval kohtab neid sageli vanakraamipoodides, laatadel ja vintage-kollektsioonides.

Aga kust sellised õllekapad üldse pärinevad ja miks olid need omal ajal nii populaarsed?

Õllekapp ei olnud algselt ainult suveniir

Kaanega õllekann ehk stein on eriti tugevalt seotud Saksamaa ja Kesk-Euroopa õllekultuuriga.

Ingliskeelne sõna „stein“ tuleneb saksa sõnast Steinzeugkrug ehk kivikeraamiline kann.

Varasemad õllekannud ei olnud tingimata värvilised suveniiresed.

Need olid praktilised jooginõud, mida valmistati muu hulgas kivikeraamikast, savist, klaasist ja metallist.

Muuseumikogudes leidub näiteks juba 18. sajandi Saksamaa Westerwaldi piirkonnast pärinevaid kivikeraamilisi õllekannusid, millel on tinast või muust metallist hingedega kaas.

See näitab, et vorm ise on palju vanem kui 20. sajandi turismisuveniirid, millega inimesed neid tänapäeval sageli seostavad.

Miks õllekannul üldse kaas oli?

Just kaas on see detail, mis teeb klassikalise õllekapa kohe äratuntavaks.

Selle kohta räägitakse palju erinevaid lugusid.

Üks levinud seletus seob kaanega jooginõude leviku keskaja ja varauusaja hügieeninõuetega ning vajadusega hoida putukad joogist eemal.

Seda seost on korratud ka muuseumide tutvustustes.

Samas tasub sellist lugu võtta pigem üldise ajaloolise taustana, mitte väga täpse üheainsa päritoluloona.

Kindel on aga see, et hingedega kaas oli praktiline.

Kann jäi kaetuks ning kaant sai ühe käega pöidlahoova abil avada.

See muutus hiljem nii tüüpiliseks disainielemendiks, et säilis ka siis, kui praktiline vajadus polnud enam peamine.

Pöidlahoob oli osa kogu kasutamisviisist

Klassikalise õllekapa sanga ülemise osa juures on väike metallist hoob.

Kann võetakse sangast kinni ning pöidlaga vajutatakse hooba.

Kaas tõuseb.

Pöial vabastatakse ja kaas langeb tagasi.

See võimaldas kannu ühe käega kasutada.

Vanadel kappadel võib just kaane mehhanism anda palju infot selle kohta, kuidas ja millal ese valmistati.

Hinge kuju, metallosa paksus ja pöidlahargi vorm muutusid ajas.

Kollektsionääride jaoks on need detailid sageli sama olulised kui kannu enda kaunistus.

Kõige tuntumad kapad valmistati kivikeraamikast

Vana Saksa õllekapa klassikaline materjal on kivikeraamika.

See on põletatud kõrgel temperatuuril ning sellest saab tugev ja üsna tihe materjal.

Keraamilise kannu pind võis olla:

• glasuuritud;
• reljeefne;
• käsitsi värvitud;
• soolaglasuuriga;
• mitme tehnikaga korraga kaunistatud.

Westerwaldi piirkonna sinise-halli kivikeraamika on üks tuntumaid ajaloolisi näiteid.

Seal valmistatud jooginõusid eksporditi sajandeid ka teistesse riikidesse.

Õllekapast sai ka dekoratiiveseme vorm

1. sajandi teisel poolel muutus õllekapp järjest rohkem kunstiliseks ja dekoratiivseks esemeks.

Tootmistehnoloogia arenes.

Keraamikat ja klaasi sai valmistada suuremates kogustes ning keerukamate kujundustega.

Sama perioodi – umbes 1850.–1910. aastat – nimetatakse mõnikord Saksa õllekappade kuldajaks.

Just siis toodeti väga palju detailseid reljeefseid, maalitud ja ajalooliste motiividega kannusid.

Õllekapp ei olnud enam ainult jooginõu.

See võis olla ka:

• mälestusese;
• kingitus;
• organisatsiooni sümbol;
• sõjaväeteenistuse meenutus;
• turismisuveniir;
• kollektsioneerimisese.

Miks on vanadel kappadel nii palju erinevaid pilte?

Õllekappade dekoreerimisel kasutati väga erinevaid motiive.

Sageli näeb:

• jahistseene;
• kõrtsistseene;
• sõjaväelasi;
• losse;
• linnavaateid;
• rahvarõivaid;
• vapimärke;
• loomi;
• naljakaid või romantilisi stseene.

Mõnel kannul on pikem saksakeelne tekst.

Mõnel ainult nimi või kohanimi.

1. sajandil muutusid eriti tavaliseks turismiga seotud kapad.

Näiteks võis reisilt kaasa tuua õllekapa, millel oli konkreetse linna, lossi või piirkonna kujutis.

Paljudes Eesti kodudes olid need pigem riiulil kui laual

Eestis ei olnud selline õllekapp päris samasugune traditsiooniline igapäevane jooginõu nagu Saksamaa õllekultuuris.

Siin jõudsid paljud kapad kodudesse hoopis reiside, kingituste või välismaalt toodud esemete kaudu.

Eriti 20. sajandi teisel poolel võis selline ese tunduda üsna eksootiline.

Saksamaa, Austria või muu Kesk-Euroopa päritoluga kann võis saada koha sektsioonkapis teiste „paremate asjade“ kõrval.

Seda ei pruugitud üldse kasutada.

Ta lihtsalt seisis seal.

Täpselt nagu kristall, serviis või mõni välismaalt toodud vaas.

Mõni õllekapp oli päris tarbeese, mõni juba algusest peale suveniir

Seda erinevust tasub vana eseme puhul meeles pidada.

Kõik kaanega õllekapad ei ole tingimata väga vanad.

Selliseid esemeid valmistatakse ka praegu.

Samuti toodeti 1960.–1990. aastatel väga palju dekoratiivseid ja turismile mõeldud kappasid.

Seetõttu ei tähenda:

metallkaas,

reljeefne muster

või saksakeelne tekst

automaatselt seda, et ese on 19. sajandist.

Paljud täiesti ehtsad vintage-kapad on 20. sajandi teisest poolest.

Ja ka neil võib olla oma kogumisväärtus.

Põhja all olev märgistus on üks esimesi kohti, mida vaadata

Kui vana õllekapa päritolu on teadmata, tasub kõigepealt vaadata põhja.

Seal võib olla:

• tehase märk;
• tootja nimi;
• mudelinumber;
• vorminumber;
• päritoluriik;
• mahutähis;
• märge „Germany“;
• märge „West Germany“;
• käsitööle viitav tekst.

Märgistus võib aidata tootjat üsna täpselt tuvastada.

Näiteks tuntud vanematel Saksa kappadel võib kohata Villeroy & Bochi Mettlachi märgistust.

Samuti valmistati õllekappasid väga paljudes väiksemates Saksamaa tehastes.

„West Germany“ annab ajastule juba üsna selge vihje

Kui põhjal on kiri „West Germany“, ei saa ese olla 19. sajandi antiikese.

See viitab perioodile, mil eksisteeris Lääne-Saksamaa ehk Saksamaa Liitvabariik enne Saksamaa taasühinemist 1990. aastal.

Sellised kapad võivad tänapäeval olla täiesti korralikud vintage-esemed.

Aga nende vanus jääb teise ajajärku kui 19. sajandi või 20. sajandi alguse õllekappadel.

See on hea näide sellest, miks põhjamärgistus on oluline.

Kaane seisukord räägib palju

Õllekapa puhul tasub alati vaadata ka metallkaant.

Kas kaas istub kannu servale õigesti?

Kas hing liigub?

Kas pöidlahoob on alles?

Kas metallosa on kunagi parandatud?

Kas kaas tundub kannuga sama vana?

Vanadel esemetel võib juhtuda, et kaas on hiljem asendatud.

Samuti võivad pehmest metallist hinged aastakümnete jooksul painduda või puruneda.

Kollektsioneerimise mõttes on originaalne ja terve kaas tavaliselt parem kui hiljem lisatud detail.

Kõik metallkaaned ei ole tingimata tinast

Sageli nimetatakse vana õllekapa kaant lihtsalt tinakaaneks.

Ajalooliselt kasutati tõesti palju tina sisaldavaid sulameid ehk pewter'it.

Aga eriti hilisematel kappadel võib kaas olla valmistatud muudest metallisulamitest või olla nikeldatud.

Seetõttu ei tasu ainult välimuse järgi automaatselt väita, et kaas on tinast.

Kui tootja või metallimärgistus puudub, on täpsem öelda lihtsalt metallkaas.

Reljeefne pilt ei tähenda automaatselt käsitööd

Vanad dekoratiivsed kapad võivad tunduda väga käsitsi tehtud.

Reljeefid on sügavad.

Näod, majad ja loomad on detailsed.

Värvid võivad olla pintsliga lisatud.

Kuid suur osa sellistest kannudest valmistati vormides.

Ühe mudeli järgi võidi teha väga palju samasuguseid esemeid.

Käsitsi võidi lisada näiteks värvimine või väiksemad detailid.

Seetõttu ei tähenda käsitsi maalitud detail veel seda, et kogu ese oleks üksik käsitööeksemplar.

Miks mõni vana kapp maksab vähe ja teine väga palju?

Vanus üksi ei määra väärtust.

Olulised võivad olla:

• tootja;
• valmistamise aeg;
• haruldus;
• konkreetne mudel;
• teema;
• originaalkaas;
• seisukord;
• märkide olemasolu;
• kogujate nõudlus.

Tavalisi 20. sajandi turismikappasid võib järelturult leida üsna soodsalt.

Samas võivad vanemad või tuntud tootjate haruldasemad eksemplarid olla oluliselt väärtuslikumad.

Eriti hinnatud võivad olla teatud Mettlachi kapad, vanemad sõjaväelised ehk rügemendikapad ning haruldased karakterkannud.

Väike mõra võib väärtust palju muuta

Keraamika puhul on seisukord oluline.

Vaata alati:

• serva;
• põhja;
• sanga ühenduskohti;
• reljeefseid väljaulatuvaid osi;
• kaane kinnituse ümbrust.

Väike mõra võib esmapilgul olla peaaegu nähtamatu.

Vanadel kappadel võib esineda ka glasuuripragusid.

Need ei ole alati sama asi mis konstruktsiooniline mõra.

Kui ese on mõeldud müügiks või kogusse, tasub seisukord võimalikult täpselt kirjeldada.

Kas vana õllekappa tasub tänapäeval õlle joomiseks kasutada?

Kui eseme päritolu ja materjalid pole teada, on dekoratiivesemena hoidmine sageli kõige lihtsam valik.

Vanade glasuuride, paranduste või metallosade koostis ei pruugi olla teada.

Samuti võib väga vana keraamika olla pragunenud või poorsuse tõttu igapäevaseks kasutamiseks vähem sobiv.

Kui kapp on eelkõige vintage- või kogumisese, pole mingit vajadust seda jooginõuna kasutada.

Selle väärtus võib olla hoopis ajaloos ja välimuses.

Vanad õllekapad sobivad tänapäeva interjööri üllatavalt hästi

Vintage-esemeid ei pea tingimata hoidma klaasi taga.

Üks dekoratiivne õllekapp võib töötada riiulil koos:

• vanade raamatutega;
• puidust esemetega;
• keraamikaga;
• klaasnõudega;
• vana köögikraamiga.

Mitmest erinevast kapast võib saada terve kollektsioon.

Just erinevus teeb need huvitavaks.

Üks on sinine-hall.

Teine helepruun.

Kolmandal on värviline loss.

Neljandal tumedaks tõmbunud metallkaas.

Reisilt toodud ese võib olla väärtuslik ka siis, kui rahaline väärtus pole suur

Vintage-esemete puhul kiputakse kiiresti küsima:

„Kui palju see maksab?“

Aga alati pole see kõige tähtsam küsimus.

Kui vanaisa tõi ühe õllekapa Saksamaalt 1970. aastatel, võib selle rahaline väärtus olla üsna tagasihoidlik.

Pere jaoks võib ese olla aga palju olulisem.

Sellised esemed kannavad vahel rohkem mälestusi kui raha.

See on üks põhjus, miks nad aastakümneid riiulitel püsivad.

Miks õllekapad jälle huvitavad tunduvad?

Minimalistlikus kodus võivad vanad dekoratiivsed esemed tunduda esialgu liiga kirjuna.

Samas on vintage-interjööri populaarsus toonud tagasi just sellised asjad, millel on nähtav ajalugu.

Vanast kapast on aru saada, et see pole eile ostetud.

Sellel võib olla:

kulunud kaas,

väike glasuurijälg,

vananenud põhjamärgistus,

teistsugune vorm ja kaunistus.

Just see teeb vana eseme uuest erinevaks.

Õllekapp on rohkem kui lihtsalt suur kruus

Vana kaanega õllekapp ühendab endas mitut asja.

See on jooginõu.

Keraamika.

Metallitöö.

Dekoratiivese.

Suveniir.

Ja mõnikord mälestus tervest ajastust.

Seetõttu pole ime, et neid endiselt kogutakse.

Mõni otsib kindlat Saksa tootjat.

Mõni kindlat motiivi.

Mõni ostab lihtsalt ühe kannu, sest see meenutab lapsepõlvekodu sektsioonkappi.

Ja mõnele piisab sellest, et vana ese näeb riiulil lihtsalt hea välja.

Allikad ja edasi lugemine

• The Metropolitan Museum of Art – Tankard (Stein), German, Westerwald
• The Metropolitan Museum of Art – German salt-glazed stoneware tankard
• McClung Museum of Natural History & Culture – German Beer Stein
• RISD Museum – Alcohol: historic steins and tankards
• Detroit Historical Society – Villeroy & Boch Mettlach stein
• Detroit Historical Society – J. W. Remy German stein
• Milwaukee Art Museum – German Tankards and Steins