Riisipuder kaneeli ja võisilmaga nagu vanasti

Mõne toidu puhul piisab juba lõhnast.

Soe piim, pehmeks keenud riis, veidi kaneeli ja pudru keskele sulama pandud võitükk võivad hetkega meenutada lapsepõlve kööki.

Riisipuder ei olnud uhke magustoit ega piduroog. Pigem oli see lihtne soe toit, mida võis süüa hommikul, õhtul või siis, kui kodus oli vaja valmistada midagi vähestest koostisosadest.

Ja ometi on just sellised lihtsad toidud sageli need, mida aastakümneid hiljem kõige paremini mäletatakse.

Riisipudru jaoks polnud palju vaja

Kõige lihtsama variandi jaoks piisab tegelikult vaid mõnest koostisosast:

riis;
piim;
vesi;
veidi soola;
serveerimiseks või;
soovi korral suhkur ja kaneel.

Tänapäeval on võimalik teha kümneid erinevaid riisipudru versioone, lisades vanilli, kookospiima, marju või pähkleid.

Vana kooli riisipuder oli enamasti palju lihtsam.

Selle võlu seisnes just selles.

Miks alustatakse riisiputru sageli veega?

Kui riis panna kohe ainult piima sisse keema, tuleb seda üsna tähelepanelikult jälgida.

Piim võib põhja kõrbeda ning pikk hautamine nõuab madalat kuumust.

Koduses valmistamises on levinud võte, kus riis keedetakse alguses osaliselt vees pehmeks ning piim lisatakse hiljem.

Nii on pudru valmistamine lihtsam ja põhjakõrbemise oht väiksem.

Oluline pole niivõrd üks ainus „õige“ viis, vaid see, et riis saaks lõpuks täiesti pehmeks ning puder jääks kreemjas.

Milline riis sobib?

Kõige mugavam on kasutada pudruriisi ehk lühema ja ümara teraga riisi.

Selline riis pehmeneb hästi ning annab pudrule iseloomuliku kreemja tekstuuri.

Pikateralise riisiga saab samuti süüa teha, kuid tulemus jääb tavaliselt teralisem.

Kui eesmärk on just vana kooli pehme piimariisipuder, sobib pudruriis kõige paremini.

Klassikaline riisipuder

Koostisosad umbes neljale

2 dl pudruriisi
4 dl vett
umbes 8 dl piima
½ tl soola

Serveerimiseks:

võid;
kaneeli;
suhkrut.

Piima kogust võib valmistamise käigus veidi muuta. Erinevad riisisordid imavad vedelikku erinevalt ning mõni eelistab vedelamat, teine väga paksu putru.

Valmistamine

Pane riis koos veega potti.

Lisa veidi soola ning kuumuta keemiseni.

Keeda tasasel tulel, kuni suurem osa veest on riisi sisse imbunud.

Seejärel lisa piim.

Ära vala tingimata kogu piima korraga. Võid osa alguses lisada ja ülejäänut hiljem juurde panna.

Lase pudrul väga madalal kuumusel rahulikult haududa.

Sega aeg-ajalt, eriti poti põhjast.

Riisipuder ei ole toit, mida tasub tugeva kuumusega kiiresti valmis keeta. Pigem muutub see paremaks siis, kui riis saab aeglaselt pehmeneda.

Kui puder muutub liiga paksuks enne, kui riis on pehme, lisa veidi piima.

Valmis puder peaks olema pehme ja kreemjas.

Võisilm käis asja juurde

Paljude jaoks pole vana kooli riisipuder päris õige ilma võisilmata.

Tõsta kuum puder kaussi ning pane keskele väike tükk võid.

Kuumuses hakkab või aeglaselt sulama ja moodustab pudru keskele väikese kuldse loigu.

Sinna peale või ümber puistati kaneeli ja suhkrut.

Mõnes kodus segati kaneel ja suhkur juba enne väikeses kausis kokku.

Mõnes pandi need pudrule eraldi.

Igal perel võis olla oma harjumus.

Kaneelisuhkrut pole vaja palju

Riisipuder ise on väga maheda maitsega.

Seetõttu muudab juba väike kogus kaneelisuhkrut kogu roa teistsuguseks.

Liiga palju suhkrut pole vaja.

Üks lihtne variant on segada näiteks:

2 sl suhkrut;
½–1 tl kaneeli.

Seda segu võib igaüks enda portsjonile soovitud koguses puistata.

Mõnes kodus söödi riisiputru hoopis moosiga

Kõigile ei meeldinud kaneelisuhkur.

Riisipudru kõrvale sobis hästi ka moos või kissell.

Eriti hea oli veidi hapukam moos, sest puder ise on pehme ja mahe.

Sõltuvalt kodust võis lauale tulla näiteks:

vaarikamoos;
maasikamoos;
sõstramoos;
õunamoos.

Need variandid ei muuda üht teistest „õigemaks“.

Kodused toidud kujunesidki sageli selle järgi, mida sahvris parajasti leidus.

Miks riisipuder nii kergesti põhja kõrbeb?

Piim kuumeneb potis teisiti kui vesi ning pudru paksenedes jääb mass järjest rohkem poti põhjaga kontakti.

Kui kuumus on liiga tugev või putru kaua ei segata, võib põhja tekkida kõrbenud kiht.

Ja üks ebameeldiv asi riisipudru puhul on see, et kõrbenud maitse võib levida üsna kiiresti kogu potitäiele.

Seetõttu tasub kasutada:

paksupõhjalist potti;
madalat kuumust;
aeg-ajalt segamist.

Kui puder siiski põhja kõrbeb, ei tasu põhjast kõrbenud kihti ülejäänud pudru sisse segada.

Tõsta pealmine osa ettevaatlikult teise potti.

Riisipuder pakseneb jahtudes

Värskelt keedetud puder võib tunduda isegi natuke vedel.

Mõne minuti pärast on see juba paksem.

Ja külmkapis seistes võib sellest saada üsna tihke mass.

See on normaalne.

Kui soojendad järgmisel päeval alles jäänud putru, lisa lihtsalt veidi piima ning sega kuumutamise ajal.

Sageli saab nii peaaegu sama hea pudru kui esimesel päeval.

Alles jäänud puder ei pidanud raisku minema

Vanemas koduses köögis oli üsna loomulik, et toidujääke kasutati edasi.

Riisipudrust võis järgmisel päeval saada uus eine või magustoidu alus.

Põhjamaades on riisipudrul ka pikk jõulutraditsioon. Nami-Nami toiduajaloo ülevaates märgitakse, et riis oli kunagi kallis tooraine ning piimaga valmistatud riisipuder oli seetõttu pidulikum toit. 1900. aastateks oli riis juba laiemalt kättesaadav, kuid riisipudru seos jõuluajaga jäi mitmel pool Põhjamaades püsima.

Kaneelisuhkur ja võisilm on samuti just Põhjamaade riisipudruga tugevalt seotud.

Eestis polnud riisipuder ainult jõulutoit

Eestis on riisipuder paljude jaoks pigem tavalise koduse toidu mälestus kui ainult kindla püha roog.

Seda võidi teha siis, kui oli vaja midagi sooja ja lihtsat.

Riis ja piim olid kättesaadavad ning eraldi pikka koostisosade nimekirja polnud vaja.

Seetõttu sobis riisipuder hästi ka laste toiduks.

Pealegi oli seda lihtne oma maitse järgi magusamaks teha.

Miks sellised lihtsad toidud nii hästi meelde jäävad?

Võib-olla just sellepärast, et neid söödi tavalistel päevadel.

Pidulikku torti nägi harva.

Riisipuder võis aga olla köögis auramas täiesti tavalisel teisipäeva õhtul.

Sellest sai osa igapäevasest kodutundest.

Mälu ei säilita ainult suuri sündmusi.

Vahel jääb alles hoopis pilt sellest, kuidas või kuuma pudru sees sulas ja kaneelisuhkur peale puistati.

Tänapäeval võib sama pudru uuesti teha

Riisipuder ei vaja nostalgiliseks muutmiseks erilisi koostisosi ega vana retseptiraamatut.

Piisab potist, riisist, piimast ja natukesest kannatusest.

Ära tee seda liiga keeruliseks.

Keeda puder pehmeks.

Pane kaussi.

Lisa keskele võisilm.

Puista peale kaneelisuhkrut.

Ja kui esimene lusikatäis maitseb kuidagi tuttavalt, siis võib-olla pole asi üldse retseptis.

Võib-olla maitseb lihtsalt üks vana mälestus.

Riisipuder kaneeli ja võisilmaga nagu vanasti – lihtne toit, mille lõhn toob lapsepõlve meelde