Tagasi Eestisse või jääda välismaale? Ühel hetkel ei otsusta enam ainult palk

Mõte Eestisse naasmisest võib tulla vaikselt. Alguses on see juhuslik „mis siis, kui…“, mis tekib perega rääkides, lennupileteid ostes või Eesti suve meenutades. Ühel hetkel pole see enam mõtteharjutus, vaid küsimus, millele oodatakse päris vastust.

Kui peas keerleb „kas välismaalt Eestisse tagasi kolida?“, näib otsus esialgu peaaegu arvutatav. Võrdled palka, eluasemekulusid ja töövõimalusi. Paraku ei mahu samasse tabelisse see, kui lähedal tahad olla vanematele, millises keeles soovid oma argipäeva elada või kus tunneb sinu partner end päriselt kodus.

1. aasta augustis on sama kõhklus jõudnud taas ka r/Eesti aruteludesse. Ühe postituse pealkiri seab vastamisi Eestisse kolimise ja Inglismaale jäämise, teine keskendub tagasituleku emotsionaalsele kogemusele. Need lood ja nende kommentaarid ei anna universaalset vastust. Küll aga näitavad need, miks tagasitee ei pruugi tunduda sugugi sama lihtne kui kunagine lahkumine.

Tagasi kuhu — mälestusse või praegusesse Eestisse?

Välismaal olles võib Eesti muutuda mõttes kompaktsemaks ja tuttavamaks, kui siinne argipäev tegelikult on. Meenuvad inimesed, kohad ja hetked, mida igatsetakse. Vähem meenub see, mis kunagi lahkuma ajendas või igapäevaselt väsitas.

Seepärast võib inimene tahta tagasi mitte ainult Eestisse, vaid ka varasemasse eluetappi. Ent vahepeal on muutunud nii tema ise, lähedased kui ka kodukoht. Tagasitulek ei taasta automaatselt vana elu. See loob uue elu kohas, mis on korraga tuttav ja võõras.

See ei tähenda, et igatsus oleks petlik või väheoluline. Pigem tasub endalt küsida, mida täpselt igatsetakse: inimesi, keelt, loodust, turvatunnet, aeglasemat rütmi või tunnet, et ei pea oma tausta pidevalt selgitama. Erinevad igatsused võivad vajada erinevaid lahendusi ning kõik neist ei eelda tingimata lõplikku kolimist.

Pere võib tõmmata kahes suunas

Eestisse naasmise tugevamaid põhjusi on sageli soov olla lähedastele lähemal. Telefonikõne ei asenda igapäevast kohalolu ning külaskäigud tuleb välismaal elades ette planeerida. Samal ajal ei pruugi „perele lähemale“ tähendada kogu leibkonna jaoks sama asja.

Kui otsus puudutab paari või lastega peret, ei koli keegi tagasi päris üksi. Ühe inimese kodumaale naasmine võib teise jaoks olla välismaale kolimine. See partner, kellele Eesti pole kodu, võib jätta maha oma töö, sõbrad, perekonna ja harjumuspärase keskkonna. Isegi siis, kui ta on mõttega nõus, ei pruugi ohverdus olla mõlema jaoks võrdne.

Siin ei piisa küsimusest „kas sina oleksid nõus Eestisse tulema?“. Ausam arutelu algab ehk sellest, millise elu kumbki seal saaks. Kas mõlemal oleks oma töö, suhtlusring ja iseseisvus? Kas Eesti oleks ühine valik või ühe inimese igatsuse tõttu tehtud kompromiss?

Töö ei tähenda ainult palganumbrit

Palk on oluline, kuid tööga on seotud ka ametialane enesetunne, arenguruum, töökeel ja argipäeva rütm. Kõrgem sissetulek ei pruugi korvata üksildust või pidevat koduigatsust. Samamoodi ei pruugi lähedaste lähedus korvata tunnet, et erialaselt tuli teha liiga suur samm tagasi.

Kasulik võib olla võrrelda mitte ainult tänast palka siin ja seal, vaid kahte võimalikku argipäeva. Milline näeks välja tavaline teisipäev Eestis? Kui pikk oleks tööpäev, kellega pärast tööd kohtuksid ja kui palju jääks alles aega iseendale? Sama küsimus tasub esitada ka välismaale jäämise kohta.

Mõnikord selgub nii, et inimene ei igatse tingimata Eestisse, vaid teistsugust tööd või rahulikumat elukorraldust. Teinekord saab just argipäevade võrdlemisel selgeks, et välismaal toimiv karjäär ei kaalu enam üles kaugust lähedastest.

Keel ja harjumused on nähtamatud, kuni need muutuvad

Emakeeles asjaajamine, naljatamine ja keeruliste tunnete väljendamine võib anda kerguse, mida palganumbris ei näe. Samas on välismaal kujunenud harjumused samuti päris elu, mitte ajutine kõrvalepõige. Seal võivad olla sõpruskond, lemmikkohad, oma rutiin ja tunne, et tead täpselt, kuidas päevad toimivad.

Tagasi tulles võib üllatada, et Eesti tundub korraga kodune, kuid inimene ise ei sobitu enam vanasse rolli. Ka lähedased võivad oodata naasjat, keda nad mäletavad, mitte seda inimest, kelleks ta välismaal elades saanud on.

Selles pole tingimata kellegi süüd. Elu on lihtsalt vahepeal edasi läinud mõlemas kohas.

Küsimused, millele tasub vastata eraldi

Ühe suure „kas kolida?“ asemel võib dilemma jagada väiksemateks küsimusteks:

• Mida ma Eestis päriselt juurde saaksin?
• Millest peaksin välismaal lahkudes loobuma?
• Kas otsus sobib ka mu partnerile või talub ta seda minu pärast?
• Kas tahan Eestisse või tahan ära oma praegusest elust?
• Milline oleks minu tavaline argipäev aasta pärast kummagi valiku korral?
• Kumma otsuse tegemata jätmist võiksin hiljem rohkem kahetseda?

Vastused ei pruugi osutada kõik samasse suunda. Inimene võib korraga igatseda Eestit ja armastada välismaal loodud elu. Ta võib tahta olla perele lähemal, kuid karta ametialast ebakindlust. Ta võib soovida, et lapsed kasvaksid eestikeelses keskkonnas, ent näha, et partneri elu muutuks Eestis kitsamaks.

Tagasi kolimine ei ole tingimata edasiminek ega tagasilangus. Ka välismaale jäämine pole automaatselt julgus või mugavus. Mõlemad võivad olla head otsused ja mõlemal võib olla oma hind.

Võib-olla polegi kõige ausam küsimus, kumb riik on parem. Olulisem on, millist elu sa praegu ehitada tahad — ja kas inimesed, kellega seda elu jagad, näevad ennast samas kohas.

Allikad ja edasi lugemine

• Reddit r/Eesti: Kas kolin tagasi Eestisse või jään Inglismaale?
• Reddit r/Eesti: Eestisse tagasi…