Tööpäev on läbi, aga telefon heliseb: kas pead vastama?

Tööpäev lõpeb kell viis, arvuti läheb kinni ja inimene läheb koju. Vähemalt teoorias.

Praktikas võib töö jätkuda telefonis. Ülemus saadab õhtul sõnumi, kolleeg küsib midagi Teamsis, klient helistab nädalavahetusel või tuleb meil, millele „oleks hea kohe vastata“.

Paljud vastavad harjumusest. Mõni kardab jätta muljet, et pole piisavalt pühendunud. Mõni arvab, et kui telefon on niikuinii käeulatuses, pole paar minutit tööd probleem.

Aga millal muutub üks väike õhtune sõnum tegelikult tööajaks? Ja kas töötaja peab pärast tööpäeva üldse kättesaadav olema?

Tööaja lõpp tähendab üldjuhul ka töö tegemise lõppu

Eesti töölepingu seaduse järgi kuuluvad tööaja korralduse hulka muu hulgas tööaja algus ja lõpp. Täistööaja puhul eeldatakse üldjuhul 40 töötundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja kaheksat tundi päevas.

See tähendab, et tavapärase töökorralduse puhul ei muutu töötaja pärast tööpäeva automaatselt tööandjale ööpäevaringselt kättesaadavaks.

Tööandjal pole keelatud õhtul e-kirja saata või sõnumit kirjutada. Hoopis teine küsimus on see, kas töötajalt oodatakse kohest vastamist või tööülesande täitmist.

Kui tööandja eeldab regulaarselt, et inimene tegeleb pärast ametliku tööaja lõppu tööasjadega, pole see enam lihtsalt süütu sõnum.

Üks sõnum ja päris töö pole alati sama asi

Kui telefonile ilmub kell kaheksa õhtul teade, ei tähenda selle saabumine iseenesest veel, et inimene töötas.

Kui töötaja aga hakkab selle peale dokumenti parandama, kliendile vastama, arvutusi tegema või probleemi lahendama, on olukord teistsugune.

Töölepingu seaduse järgi on tööaeg aeg, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Kui töö tehakse tööandja korraldusel väljaspool kokkulepitud tööaega, võib küsimus jõuda ületunnitööni. Ületunnitöö tegemine eeldab üldjuhul töötaja ja tööandja kokkulepet.

Seega ei määra tööaega see, kas inimene istub kontoris või oma kodus diivanil.

Kui ta teeb tööandja jaoks päriselt tööd, võib see olla tööaeg ka kell üheksa õhtul.

„Palun vaata korraks“ võib muutuda harjumuseks

Üks erakorraline küsimus ei pruugi kellelegi probleem olla.

Keerulisemaks läheb asi siis, kui „ainult üks väike asi“ hakkab juhtuma igal õhtul.

Näiteks võib tööpäev ametlikult lõppeda kell 17, kuid inimene:

• vastab kell 18 klientide meilidele;
• kontrollib kell 20 järgmise päeva graafikut;
• lahendab kell 21 kolleegi probleemi;
• loeb enne magamaminekut töövestlust ja vastab kiiretele küsimustele.

Iga tegevus eraldi võib võtta vaid mõned minutid.

Kuu peale kokku võivad neist aga tekkida tunnid tööd, mida ametlikus tööajas justkui polegi.

Kui pead olema valmis vastama, võib tegemist olla valveajaga

Seaduses on eraldi mõiste valveaeg.

Valveaeg tähendab olukorda, kus töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötaja peab olema väljaspool tööaega tööülesannete täitmiseks kättesaadav.

Sellise kokkuleppe eest tuleb maksta tasu, mis ei või üldjuhul olla väiksem kui üks kümnendik kokkulepitud töötasust. See osa valveajast, mil töötaja tegelikult tööülesandeid täidab ning allub tööandja juhtimisele ja kontrollile, loetakse tööajaks.

See on oluline erinevus.

Kui tööandja lihtsalt saadab õhtul kirja, mida võib lugeda järgmisel hommikul, ei tähenda see automaatselt valveaega.

Kui aga töötajalt eeldatakse, et telefon peab kogu aeg sees olema ja probleemile tuleb vajadusel kohe reageerida, hakkab olukord juba valveajaga sarnanema.

Puhkeaeg peab päriselt alles jääma

Töölepingu seadus näeb täiskasvanud töötajale üldreeglina ette vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega 24-tunnise ajavahemiku jooksul.

See tähendab, et tööpäevade vahele peab jääma päris puhkeaeg.

Kui inimene lõpetab töö kell 17, kuid peab veel õhtul korduvalt tööprobleeme lahendama, võib puhkeaja arvestus muutuda palju keerulisemaks kui lihtsalt „17.00–8.00“.

Lisaks peab töötajale jääma üldjuhul vähemalt 48 tundi järjestikust iganädalast puhkeaega. Summeeritud tööaja korral on üldreegel vähemalt 36 tundi.

Seetõttu ei saa tööandja korraldada tööd nii, et inimene on formaalselt puhkusel, kuid peab tegelikult kogu aeg valmis olema.

Kas töötaja võib õhtuse sõnumi lihtsalt hommikuks jätta?

Tavapärase töökorralduse puhul võib enamasti küll.

Kui pole kokku lepitud valveaega, õhtust tööaega või muud erikorraldust ning tegemist pole olukorraga, kus töötajal on seadusest või töö iseloomust tulenev eriline kohustus, ei tähenda tööandja saadetud sõnum automaatselt kohustust sellele kohe vastata.

Praktikas sõltub palju ka töölepingust, ametikohast ja töökorraldusest.

Mõnes töös ongi loomulik, et tööaeg ei ole kell 8–17. Näiteks võivad IT-spetsialistid, tervishoiutöötajad, tehnikud või juhid töötada teistsuguse graafiku järgi.

Kuid see ei tähenda, et tööaja ja puhkeaja reeglid kaoksid.

Kaugtöö muutis piiri hägusemaks

Kodust töötades on töö ja vaba aja piir eriti lihtne kaduma.

Kontoris aitab tööpäeva lõpetada juba see, et inimene paneb mantli selga ja läheb koju.

Kodukontoris võib tööarvuti olla kõrvaltoas ning telefon kogu aeg käeulatuses.

Nii tekib kergesti tunne, et ühele meilile vastamine polegi päris töö.

Probleem pole alati ühes meilis. Probleem tekib siis, kui inimene ei saa enam vaimselt töörežiimist välja.

Kui iga telefonihelin võib tähendada tööülesannet, ei ole õhtu päriselt vaba isegi siis, kui ühtegi sõnumit lõpuks ei saabugi.

Juht võib saata sõnumi õhtul ka ilma halva kavatsuseta

Alati ei ole õhtuse sõnumi taga soov töötajat kontrollida.

Juht võib ise töötada hiljem ja saata kirja lihtsalt selleks, et mõte meelest ei läheks.

Tema jaoks võib olla täiesti iseenesestmõistetav, et töötaja loeb seda alles hommikul.

Probleem tekib siis, kui ootused pole selged.

Kui üks töötaja vastab alati kohe ja teine järgmisel hommikul, võib organisatsioonis kiiresti tekkida vaikiv arusaam, et „head töötajad“ on pidevalt kättesaadavad.

Selle vältimiseks on kasulik, kui ettevõttes on selgelt öeldud, kas väljaspool tööaega saadetud sõnumitele oodatakse vastust või mitte.

Töötaja enda harjumused võivad samuti piiri lõhkuda

Kõike ei saa panna tööandja arvele.

Mõni inimene avab töömeili õhtul täiesti vabatahtlikult.

Teine tahab järgmise päeva ülesandeid ette valmistada, sest siis tundub hommik rahulikum.

Kui see on inimese enda valik ega tulene tööandja ootustest, on olukord teistsugune.

Samas võib vabatahtlikust harjumusest kiiresti saada töökoha kultuur.

Kui üks inimene saadab südaööl vastuseid, tunnevad teised vahel survet sama teha.

Seetõttu aitab ka töötajal endal piiri hoida: töömeili märguanded välja, töötelefon kõrvale ja vastused järgmise tööpäeva alguses.

Mida teha, kui õhtused tööülesanded muutuvad tavaliseks?

Kõige mõistlikum on alustada töökorralduse selgitamisest.

Tasub küsida:

Kas pärast tööpäeva saadetud sõnumile tuleb kohe vastata?

Kas tööandja eeldab õhtust kättesaadavust?

Kas see aeg läheb tööaja arvestusse?

Kas tegemist peaks olema valveajaga?

Kui õhtune töö on muutunud regulaarseks, tasub pidada enda jaoks ka arvestust, millal ja kui kaua tööd tehti.

See aitab eristada tunnet, et „ma olen kogu aeg tööl“, konkreetsest tööajast.

Kõige olulisem küsimus pole, kas telefon heliseb

Tööandja võib sulle õhtul helistada.

Kolleeg võib saata sõnumi.

Meil võib saabuda kell 23.14.

Aga sellest ei tulene automaatselt, et töötaja peab samal hetkel reageerima.

Oluline on hoopis see, milline töökorraldus on kokku lepitud ja kas töötajalt tegelikult oodatakse väljaspool tööaega töötamist või valmisolekut tööle asuda.

Tööpäev ei peaks muutuma 24-tunniseks lihtsalt sellepärast, et nutitelefon võimaldab töötajani igal ajal jõuda.

Tehnoloogia tegi inimesega ühenduse võtmise lihtsamaks.

See ei kaotanud ära töötaja õigust puhkeajale.

Allikad

Riigi Teataja – töölepingu seadus, töö- ja puhkeaeg, ületunnitöö, valveaeg ning puhkeaeg

https://www.riigiteataja.ee/akt/103072026036

Tööinspektsioon – tööaeg ja puhkeaeg

https://www.ti.ee/